Käisin eile korteriühistu koosolekul. See toimub meil kord aastas ja kohal on heal juhul 20% majaelanikest, kes siis ülejäänute osavõtmatuse pärast hurjutada saavad. Sel aastal oli ühistu paberimajandust hinnanud revisjonikomisjon, kes sealt igasugu huvitavaid asju leidis.
Näiteks tuli välja, et juhatuse esinaine oli maksnud endale välja puhkuse ajal lisaks puhkusetasule ka palga, põhjendades seda nii, et "aga inimesed ju helistasid puhkuse ajal ka". Arvete ja meeldetuletuste paberkujul tellimist, mis on nii kulukas kui ka tarbetu, põhjendati aga näiteks sellega, et arvuti on üks nii vastik asi, et peale päevatööd ei sunni küll miski enam selle taha istuma. Tore oli ka põhjendus, miks osteti ca 700 kroonine töölepinguseadust puudutav raamat: "aga nad ju helistasid sealt kogu aeg ja ütlesid, et kuidas teil seda ei ole, ise veel korteriühistust! Ja ma olen seda raamatut nüüd üks kord vaadanud ka."
Igatahes sai tädi pärast väga pahaseks ja palus end juhatuse esinaise kohalt taandada, sest see vigade otsimine olevat ikka isiklik rünnak ja tema oma hingel ühtegi pattu ei näe mööndes, et vormistamises võis jah vigu olla.
Mina olen ikka alati mõelnud, kuidas ma kusagil töötamisega hakkama ei saaks, sest ma ju ei tea ühtegi valdkonda väga põhjalikult ja võin teha vigu. Parem püsin seal, kus oma tööd kui enda viit sõrme tunnen ja seeläbi ka iga sammu eest vastutuse võtta julgen. Ah, ei ole mul seda riskimisjulgust ega ettevõtlikkust nagu ma aru saama olen hakanud.
Suur osa inimesi hüppabki tundmatus kohas vette ja kui alguses tundub kõik hägune (Lindakivi kultuurikeskuse juhataja Katrin Siska sõnastus, muide), siis küll ta varsti selginema hakkab. No tore kui hakkab, alati ei hakka. Meenutagem siinkohal igasugu käbedaid äridaame, kes suure suuga banaanivabariiki uut kvaliteeti on tulnud tooma aga seejärel "väikese arusaamatuse" tõttu pillid kokku pakivad ja uude sarnasesse ärisse sukelduvad. Julge hundi rind on rasvane ja kesse ikka koju konutama tahab jääda!
Ettevõtlik inimene olla on ju auasi! Üks mees tegi ka firma ja oli tubli, pärast pahandas töövaidluskomisjonis, kuidas nemad aru ei saa, et paberimajandust pole seetõttu, et arvuti läks katki! On siis ettevõtlikul inimesel aega tehnikaga mässata kui uued turud ootavad!
Igatahes on mul ilmselt enamikel juhtudel õigus olnud kui olen kahtlustanud inimesi, kelle CV-des laiutavad klassi- ja kursusevanema, noorteliidri ja muude esinduste juhtide austavad nimetused ning kes omavad töökogemust mitmes erineva valdkonna ettevõttes lisaks kodus oma äri ajades. Millegipärast on meil aga popp astuda peale keskkooli ärijuhtimist õppima - küll ma oma ettevõtte rajan, mis sest, et veel ei tea, mida see ettevõte tegema peaks. Mu meelest peaks ärijuhtimist õppima see, kel olemas teadmised-oskused mingis kindlas valdkonnas ning kes avastanud võimaluse need enda kasuks tööle panna.
Tundub aga, et see enda spetsialistiks koolitamine ja kogemuste hankimine on ajaraiskamiseks kuulutatud kui tuleb välja, et igaüks võib tundmatus kohas vette hüpata. Polegi oluline, et alati välja ei tule - teed niipalju kui jõuad? Naljakas, kui lasteaia loogika täiskasvanuellu kaasa tuleb - eriti halb on see siis kui selgub, et mõne apsaka eest võib päriselus ka trahvi saada või lausa trellide taha sattuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar