Üks mitte eriti helge peaga tudeng sattus ühe mitte eriti hoolsa juhendaja juurde ja kirjutas halva bakalaureusetöö, mida hinnati hindega E. Rahvas sai haisu ninna ja tekkis väike skandaal, mis aga varsti unustatakse ja elu läheb edasi. Elu läheb edasi ka sellel tudengil, kes oma kraadi ülikoolist kätte saab, mis sest, et lõputöö veidi ebaõnnestus (täielikult ju ei ebaõnnestunud kui positiivse hinde sai).
Üldiselt on kahte tüüpi tudengeid: ühed, kes üritavad oma lõputöö kirjutada kõrgemat maksimaalset hinnet silmas pidades ja teised, kelle jaoks on põhiline "see jama ükskord kaelast ära saada". Oluline on see vahe aga ainult kooli lõpus ja sedagi nende tublide ponnistajate silmis, sest hiljem ei küsi su lõputööd enam keegi näha.
Näiteks minult ei ole mitte üheski töökohas ega ühelgi tööintervjuul küsitud, millest ma oma lõputöö kirjutasin ja kuidas seda ka hinnati. Pole küsitud sedagi, mis aineid ma üldse ülikoolis õppisin või mis oli(d) mu kõrvaleriala(d). Tuleb tunnistada, et ka ma ise pole seda üheltki kandidaadilt küsinud, kuigi võin end vabandada sellega, et meil polegi olnud klassikalisi töövõtuintervjuusid, kuid kahtlustan, et unustaksin ka siis selle küsimuse ära. Lihtsalt ei ole kombeks ju seda küsida. Kas kusagil tööintervjuu näidisküsimustes on see kirjas? Minu mäletamist mööda mitte. Keegi ei ole oma lõputööst ka ise vabatahtlikult rääkinud ja neis sadades minu käest läbi käinud CV-des olen vaid paaril korral kohanud lõputöö teema ära mainimist (tihti tuleb ette, et ei mainita ka omandatud eriala vaid märgitakse vaid lõpetatud kooli nimi - tunnusmärk sellest, et arvataksegi, et oluline on vorm mitte sisu?). Samas andis eelmise värbamiskonkursi juures võitnule plussi see, et ta oli ära märkinud oma gümnaasiumilõpu keeleeksamite punktisummad. On ju ikka vaks vahet, kas said 51 või 91 punkti, samuti paneks kahtlema inimene, kes ülikooli lõputöö eest E saab.
Mina kui perfektsionist ei suudaks mitte minna välja täispangale ja mõelda, et suva see lõputöö, läbi saan ju ikka. Ausalt öeldes oleks ma äärmiselt õnnetu ka hinde pärast alla B (ja B puhul muidugi mõtleks, et MIKS OMETI!!!! Nii vähe jäi puudu...) aga tegelikult oli juba 4+2 süsteemi puhul mitmeid, kes hinnetest eriti ei hoolinud ja paberit tähtsamaks pidasid. Ilmselt ei saaks öelda, et neil nüüd elus kehvemini oleks läinud. Ma ei mõtle siin siis neid, kes said kehvema hinde pingutustest hoolimata, sest teemaga puusse panna või juhendajaga mitte sobida on teine asi kui algusest peale latt madalal hoida.
Tänast Rein Veidemanni arvamuslugu lugedes hakkab aga ikkagi kurb. Tundub, et aasta-aastalt on see madala lati sündroom süvenenud. Tõepoolest - räägitakse ju sellest, et ülikooli jääb minemata rahapuudusel, keegi ei räägi, et millestki muust puudu võiks jääda. P.S. Veidemanni artikli kohal plingib viinareklaam, mis kutsub kõiki "Tule, rokkime täiega!*".
Lugedes esimese-Eesti aegadest pajatavaid raamatuid (näiteks Jaan Krossi "Kallid kaasteelised"), jääb aga paratamatult tunne, et nii intelligentseid inimesi kui tol ajal elas, tänapäeval enam ei olegi.
* Praeguseks on küll üks k kadunud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar