Oh issake, otsisin just enda blogist üht postitust kui sattusin mingi meemi peale, kus olen ära maininud oma teise lapse nime (teadmata, et ma ta saan üldse), väikese Varvara (tema kadumine ja mõrv olid siis veel toimumata) ning seal on veel paar isiklikku laadi kokkusattumust. Ehk siis ma võiks ka ennast kuhugi prohvetina kirja panna?
Blogist sain aimu ka sellest, et Stieg Larssoni Milleniumi-triloogia esimese raamatu lugesin ma läbi 3 aastat tagasi ja arvasin nõnda: Eks ta põnev on (algus mu meelest küll mitte), kõik see, mis tast
kirjutatakse, et huvitavad karakterid jne ka, aga ühest asjast ei räägi
mitte kuskil mitte keegi - sellest, mis teema seal on. Sõbranna A.,
kuuldes, mis teema on, ütles, et siis on ju teada, miks see raamat müüb.
Tegemist siis seksuaalvägivalla ja intsesti temaatikaga. Nii mina kui
A. (ilmselt ka konservatiivne nunn :P) leidsime, et meil oleks imelik
seda raamatut kellelegi soovitada, jumal teab, mis mulje see meist
jätaks. Kuna ma krimkasid ei loe ja pole seega ise kursis aga keegi
kuskil arvustuses (no ei leia enam üles seda...) väitis, et tänapäeval
ongi popp mõrvaajend mingi seksuaalperverssus - rahaasjad ja muu
selline motiiviks enam ei sobivat...No mina ei tea, on siis kohe nii
vaja seda? Varsti tundubki, et kõik kohad pedosid ja muid perve täis
ning elu läheb nagu Suurbritannias, kus 75% lapsevanemaid "kidnappingu"
hirmus oma võsukesi õue mängima ei luba (mingist dokist kuulsin seda).
Nüüd lugesin teist osa ja see õnneks perverssuste teemal nii pikalt ei peatu (algus on küll "paljulubav"), vägistamistest mööda ka muidugi ei saada aga ikkagi. Raamatu peategelast on nimetatud täiskasvanud Pipiks. Mulle Pipi iidol ei olnud, minu jaoks oli see tüdruk Buffy - väike aga tugev, peksis endast kolm korda suuremad kurjamid kasti. Sellel fantaasial raamat liugu lasebki - on pisike aga uskumatult kaval ja tugev tüdruk, kelle vastu saadetakse sadist ja selle käsilane, üliinimliku jõuga valu suhtes tundetu monstrum. See ei ole reaalne, aga millegipärast paneb peopesad higistama, tahaks, et nii oleks. Tahaks, et mina selline oleks. Tahaks kõigile maailma sitapeadele koha kätte näidata. Üllatada neid seal, kus nad kõige vähem oodata oskaksid. Otsige tüdruk, kellele ei meeldiks koht, kus kergeks saagiks peetav tüdruk alistab korraga kaks relvastatud Harleyvenda. Tegelikus elus...noh, seal ei ole selliseid tüdrukuid. Väheste eranditega saaksime me kõik rämedalt peksa ja meid vägistataks ära, isegi need, kes mõnd võitluskunsti valdavad. Me ei saa vastu, ainus võimalus on joosta ja karjuda. Üks ühe vastu on võimalusi üks sajale. Ma olen üritanud meestega kakelda, niimoodi, et nemad on sõbralikud aga mina üritan täiest jõust - minu puhul poleks isegi seda ühte võimalust sajast. Null, täielik null olen. Viiekümnest kilost ei ole vastuhakkajat. Pean juhust tänama, et mul pole olnud vaja kellelegi kunagi päriselt vastu hakata.
Ma usun, et suurim roll naisevastases vägivallas on just sellel, et meist on lihtne jagu saada. Jõhkardite üheks tunnusjooneks on ju ka see, et meeste hulgast valivad nad samuti välja nõrgimad isendid, keda kolkida, sest oma nahk on neile siiski armas. Buffyd, Pipid ja Lisbeth Salanderid võivad küll meie hinge rõõmustada aga reaalsuses tuleb siiski igasugustest füüsilistest jõukatsumistest eemale hoida ja õnne tänada, et pole sündinud kuhugi äärmuslikku patriarhaati. Siin võib naiste õigustest rääkida kartmata selle eest sinist silma saada.
Tõenäosusi parandab muidugi veidi see, kui naine on heas vormis ja kaine - Harleyvend on üldiselt õllekõhuga (ära usu Sons of Anarchyt) ja aeglane. Kui jagu ei saa, võib õnnestuda vähemalt eest ära joosta.
VastaKustutajah, seepärast me (kõik) paljud ka jooksmas käime. Rentsi tänase kassipostituse teemaga kooskõlas - jooksed siuksel töllil eest ära ja kui ta on siis maha jäänud, loodetavasti ka kuskile ähkides kummuli vajunud, saad tunda "Aga ma talle näitasin! Katsugu veel tüdrukutega nõme olla! Seda ähkimist ta mäletab viimsepäevani! Ha!"
VastaKustutaKuigi natuke on sellel kaklemisel ikkagi ka praktikaküsimus ka taga. S.t. harjumus inimest lüüa, nii et mingit pidurit pole taga, ei teki ilma, et sa oleksid inimesi niimoodi löönud korduvalt ja midagi hullu ei juhtugi. Sa pead siiralt tahtma ja uskuma, et lööd kõvasti, mitte et nii, nüüd kaklussituatsioonis prooviks esimest korda, mis juhtub, kui nii kõvasti lüüa.
No umbes nagu moosipurgi avamisega: sa võid nende kallal tükk aega kangutada, enamasti ei avane, raisad - aga kui sa saad ükskord kätte selle tunde, et kui ma täiesti jõust keeran (ja kuidas seda täit jõudu kasutada - see ei ole mitte mõte "keeran hästi kõvasti", vaid otsusus, et ma nüüd keeran selle kuradi purgi LAHTI) siis ta rajakas tavaliselt ikka avanebki.
V.a. mõned eriti karmid juhud.
Rents, ma olen õllekõhuga, tahad end minuga jooksmises joonele panna? :)
VastaKustutaKäisin kunagi sellises võitluskunstis nagu wing tsun.
http://en.wikipedia.org/wiki/Wing_Chun
http://www.wingtsun.ee/cms/
Selle juurde käiv legend on, et see on võitluskunst suunaga "nõrgem tugeva vastu", näiteks siis 50kg tütarlast suure mehemüraka vastu.
Soovitan proovida, väga huvitav on (oli).
vvn, väidetavasti on praktikaküsimusel ka teine pool - oskus lööke vastu võtta. Et esimese sisse sadanud laksu peale šokki ei vaju, vaid edasi tegutsed (jooksed, karjud appi, vms).
VastaKustutajah, seda ka, seda ka.
VastaKustuta(mitte et ma ise proovinud oleksin. aga see realistlik, peaaegu dokumentaalne film Kill BIll nt tutvustas ka ideed, et iseenda piinamine on ses mõttes tore asi, et kui kunagi on vaja jälle ennast piinata või keegi teine piinab, siis tead, et saad hakkama selle olukorraga.
Ma ükskord oma esimese raseduse ajal võtsin teadliku otsusena valuvaigisteid kasutamata sisse täislaks-peavaluhoo, kahepäevase ja väga hullu, mõttega, et harjutan sellega valutaluvust sünnituseks.
Niisiis võin ka takkajärgi, võrdlusmomenti omades, tõdeda, et hull peavalu on sünnitusest kõvasti ebameeldivam =P)
Sa tahad siis öelda, et sünnitanud või migreeniga naisel pole kakluses pidureid?
VastaKustutaei =)
VastaKustutama lihtsalt räägin sellest, et ilmselt on kasulik peksa saada, kui teed seda teadlikult ja treeningu mõttes ja võid kogu aeg olla kindel, et kasti ei peksta.
Ja et see tegelikult ei olegi nii absurdne mõte, see vabatahtlikult valu valimine. Sest mina, kes ma olen suht valuarg, sain isegi korra hakkama =)
Valul ja valul on ju vahe ka, mu meelest ühe valuga end teiseks treenida ikka ei õnnestu. Ja minu puhul (kes ma jooksmas ei käi) asi vaevalt valuni jõuabki, selleks, et võitlusvõimetuks teha, piisab kui lihtsalt kinni hoida näiteks.
VastaKustutaA. rääkis mingist teraapiagrupist sellist mälestust, kus nad tegid ma-ei-mäleta mis grupitööd, vbla psühhodraamat või midagi - igatahes, kui ma õigesti aru sain, kehastasid nad üksteisele kordamööda neid tegelasi, kellega miski asi oli ära lahendamata ja vaevama jäänud. novott, ja parajasti oli oma asju lahendamas üks pisikest kasvu tüdruk ja too olevat selle käigus suure vihaga ühe jumaka mehe, kes teist konfliktipoolt mängis, ikka kerge vaevaga vastu seina lükanud. mis siis, et too kaalus kaks korda rohkem. Motivatsioon loeb ka. või noh, kui väga vihane olla, siis pidid need hormoonid näiteks valutunnet maha võtma.
VastaKustutaja mulle tundub, et kui ma parajasti oleks väga vihane või muidu väga motiveeritud, siis ei tuleks mul seda tegutsemisvõimetu närilise reaktsiooni peale - aint et enamasti ma ei ole nii vihane ja nii motiveeritud.
VastaKustutaKui ma nt parajasti gruppi esindan, mitte iseennast, siis on mul sageli meri põlvini ja tunne, et ma suudan kõike ja katsugu ainult keegi mulle vastu hakata. kusjuures siis lähevad plaanid ka enamasti korda, vastaspool ei viitsi sellise lähen-läbi-halli-kivi minuga lihtsalt jamada.
Ega mul ka pole põhjust olnud niivõrd vihane olla. Samas sünnitamisel peaks ju kah motiveeritud olema aga enda meelest mulle küll seal mingit adrenaliinilaksu peale ei tulnud, pigem oli koguaeg lootus, et ma ikka pääsen kuidagi sellest. Võib-olla kui oleks üksi kuskil saunas seda tegema pidanud, oleks rohkem motivatsiooni olnud :)
VastaKustutanojah. Aga eks päris konfliktiolukorras on vihastamine siiski tõenäolisem kui lihtsalt mingi hea ja nunnu sõbraga kaklemist proovides.
VastaKustutaMõtlesin ka, et okei, sellised sõjatibid on päris elus haruldased - aga ega ründajad, keda saaks kirjeldada kui "üliinimliku jõuga valu suhtes tundetut monstrumit" tavalisemad ei ole. Ma arvan, et ka nt vägistajatest on suurem osa sellised, kellele ei meeldi haiget saada, isegi kui suure kaklemise peale õnneks läheks. ja ka mingi uuring kinnitas, et nad valivad ikka hoolikalt selliseid naisi, kellega pealtnäha on kõige vähem tülinat, alates riietusest (kui kergesti seljast ära tuleb) ja juustest (kui kerge on kinni haarata) kuni selleni, kui enesekindel ja häälekas see naisterahvas välja näeb (kas on karta, et hakkab kaklema ja karjuma).
Sellest, kuidas ohvriks sattumist vältida ma isegi kunagi kirjutasin (http://marcamaa.blogspot.com/2011/04/kui-sind-runnatakse.html) ja pmst lihtsam ilmselt vältida kui vastu hakata (füüsiliselt).
VastaKustuta