esmaspäev, oktoober 28, 2013

Mandunud maailm

Mulle valmistab sageli tohutut kurbust vanade kirjanike raamatute ja eelkõige nende mälestuste lugemine, sest mul on pidevalt tunne, et need on kirjad kadunud maailmast, paremast maailmast, mida enam kuidagi tagasi ei saa. J. Krossi "Kallid kaasteelised" on üks selliseid, teine osa käsitleb küll sügavat nõuka-aega aga tunne on ikka sama. Ema ütles, et Krossi mälestusi on meeldiv lugeda, sest see toob meelde tema vanemate aja, mil laused olid pikemad ja sisukamad, räägiti nii, et kuulaja sai targemaks ning oldi väärikad. Miks me nüüd teistsugused oleme? Ma eile mõtlesin enda peale ja ma võiksin tõesti oma elu palju sisukamalt elada aga lihtsam on olla tarbija, mõelda sellele, milliseid asju veel vaja oleks, mitte sellele, kuidas lõputööd kirjutada. Lihtsam on Facebookis molutada ja arvutimänge mängida kui infot otsida ja kuuskümmend lehekülge mõtestatud teksti valmis kirjutada. Esimese hooga otsustasin, et ei enam aga tundsin siis, et jääksin üksi ning mingil hetkel hakkaks mind masendama minu kaasteeliste mandumine, kus lihtsam on arvuti või teleka ees aega surnuks lüüa kui seda mõistlikult millegi ära tegemiseks kasutada. Kas süüdi on võimaluste rohkus ja inimese loomus, mis valib kergema tee? Kas meil on vaja mingit survet, sarnast okupatsioonile, et me jalad tagumiku alt välja ajaks ja oma potentsiaali ära kasutaks? Kui seda üldse enam alles on - miks ma peaks eeldama, et mu lastest kasvavad sellises ühiskonnas insenerid või kirjanikud - pigem tulevad neist ilmatüdrukud. Kas me peaks ära keelama Elu24? Kas on vaja totalitaarset ühiskonda,  mis keelaks ära tilu-lilu? Ausalt öeldes on nn tarkade võim minu jaoks päris ahvatlev väljapääs. Kui palju kuuleme intelligentsi häält ja kui palju saavad meedias sõna suvalised ühepäevaliblikatest sensatsioonid? Eks kindlasti on praegugi olemas kontingent, kes esindab vaimseid väärtusi aga miks me neist ei kuule? Sest rahvas tahab tsirkust ja leiba ja kellegi kohus ei ole pööblit harida. Ma usun, et isegi haridus on tänapäeval midagi muud kui see oli varem kui vale taustaga inimene pidi ülikooli saamiseks oma päritolu maha salgama. Oli kapitalism tõesti nii ohtlik kui meile räägiti? Kas inimestel saab tarbimisest kunagi üldse kõrini? Ei usu, võrreldes Ameerikaga on meil ju veel palju minna. Ma olen nii otsatult rumal, ma ei oska ennast väljendada, ma ei mäleta asju, mida olen lugenud, ma ei tea asjade tausta ja mulle tundub, et selles on süüdi inforohkus, millega ma inimesena toime ei tule ning selles masendavas tegelikkuses on lihtsam unistada tarbimisest kui millegi muutmisest.

5 kommentaari:

  1. Kui näen ja kuulen sind, siis usun salamahti, et noa ja kahvliga end võtad riidest lahti. /B. Alver/

    Ja mulle meeldib, kuidas Sa vingud ja virised ning kadunud Kuldajastut taga õhkad! Ei ole Sa ainus, ei ole...

    VastaKustuta
  2. Mul on sama raamat (2. osa) samuti öökapil ja no ei suuda lugeda. Kas kogu sellest detailirägast peaks tulema mingi tervikpilt? Arusaam? Taipamine? Jah? Ei? Mulle igatahes ei.

    Pöördun tagasi mandunud Twitteri ja Facebooki maailma manu.

    VastaKustuta
  3. Kaur - eks ma loen ka seda raamatut kindlasti aeglasemalt kui muid, aga mulle need detailid täitsa meeldivad, ma ei tea, kas need tervikpildi annavad, seda ehk palju loota, aga illustreerimiseks sobivad hästi.
    Raamatute meeldimine väga maitseküsimus ka ju.

    VastaKustuta
  4. Sekundeerin Su viimasele lausele. Olen ka väga kurb, et pidev valmisolek tühise info kribukrabu vastuvõtmiseks on aju justkui süvenemisvõimetuks muutnud. Oleks nagu vaja kahte aju: üks, mis sordib tohutust, pidevalt peale tulevast infohulgast välja selle, millele rohkem tähelepanu pöörata, ja teine aju, mis tegeleb mitte kiirlahenduste vaid süvitsi uurimisega. Ilmselgelt üks pisike aju ei saa mõlemaga KORRAGA hakkama. Ma ka nii tahaks, et ma saaksin pigem süveneda kui kiirelt kõike läbi lapata, aga ei jõua ju - nii palju on asju, millega tuleb kohe tegeleda, millele reageerida.

    Huvitav, mu mees ka paar päeva tagasi ütles, et tema arust tuleks kogu rahvastiku IQ'd testida ja valima saata ainult need, kelle IQ on üle 120 - ja nende puhul olgu valimine kohustuslik. Tema arust ka demokraatia ei õigusta ennast ja kui on võimalik, ei tohi 'lolle' otsustamise juurde lasta.

    Vaat... minu meelest pole IQ määraja. Olen näinud rumalaid inimesi, kes on tõesti ebameeldivad, nii et häbi on neile isegi otsa vaadata - hukkamõist ja vastikus minus on nii suur, ja rumalaid (harimatuid), kes on oma lihtsuses väärikad ja kohusetundlikud, kes mõtlevad südamega, aga mõtlevad!

    VastaKustuta
  5. Noh, see inimeste lahterdamine mingite tunnuste alusel on niikuinii utoopia, tahaks, et see "keskmine inimene" veidi kõrgemal asuks, mitte aina madalamale ei langeks nagu vahest tundub.

    VastaKustuta