Lilleke pasameres

Kadri Kõusaare "Alfa" on taas raamat, mis minusuguse konservatiivse nunna jaoks soovitamisel piinlikkust valmistab. Kõusaare raamatutega on üldse nii, et tervikuna ma neile väga kõrget hinnet ei annaks aga teatud kohad tema raamatutes on alati ülihead olnud. Raamatute puhul ei saa kuidagi üle ega ümber ka autorist ja Kõusaar on kindlasti selline, kes külmaks ei jäta - seekord on ta lausa ise kaane peal (kusjuures L. ajas silmad punni ja küsis, kas ma loen raamatut Celine Dionist...). Tean inimest, kes peab Kõusaart kindlalt kerglaste elukommetega tibiks ega loe tema raamatuid juba põhimõtte pärast. Mina tahaks küll pigem olla selline nagu Kõusaar(e raamatute peategelane), kuigi ega see elu niimoodi kerge küll poleks. Lihtsam on olla beeta kui alfa. Eile tulid mulle vastu kaks neiut, kellest üks ütles teisele, et inimesed on ikka kummalised, mille peale teine nõusolevalt mõmises - eks ta ole, ilmselt on kõigi jaoks olemas oma hõimlased.  Me kõik jagame inimesi omadeks ja võõrasteks, võib-olla just mitte alfadeks ja beetadeks aga mingi eristus on olemas ilmselt kõigil. Kui palju on neid, kes hea meelega tituleerivad ennast ambitsioonituks halliks massiks, ikka arvame, et just meie oleme midagi enamat ja kui see välja ei paista, on süüdi halvad olud, mitte meie ise. "Alfa" peategelane peab end samuti teistest paremaks - ta on ilus, tark, hea maitsega ja omab tundeid - ilmselt õigusega massist etem eksemplar. Mina ennast päris nii ei tunne aga midagi väga tuttavlikku on neis beetade kirjeldustes. Üks asi, mida ma kellegi teise kirjeldustes pole tähele pannud aga mis mulle silma on jäänud kui täiesti ebanormaalne käitumine on raamatus ära mainitud külaskäigus peategelase õe juurde  - olla külaline, kellest välja ei tehta. Sa lähed külla ja oled kui nähtamatu, kõik teevad omi toimetusi edasi, enamasti tähendab see siis teleka vahtimist või selle taustal arvutis surfamist ja asi ei ole ebasoovitud külaskäigus vaid nad lihtsalt ei arva, et peaks kuidagi teisiti olema. Jube, kui selline käitumine on niivõrd levinud, et juba raamatutes ära mainitakse. Miks kõik räägivad, et normaalseid inimesi on üha raskem leida? Et üldine idioodistumine toimub üha kiiremas tempos? On see tõesti nii või on see igavene viimase sugupõlve temaatika? Järgmisena kavatsen lugeda Jaan Krossi, kelle "Kallid kaasteelised II" oli 20 euro pealt 1-le allahinnatud ja kus mu õrnad silmad ei pea juba teisel leheküljel masturbeerimisest lugema hakkama.