Jõudsin just kiita Varraku "Moodsa aja" sarja kui mulle sattus sealt kätte üks raamat, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Ma ei saa isegi aru, miks see seal sarjas ilmuma oleks pidanud või miks üldse meie keelde tõlgitud, sest on ju miljoneid paremaid tekste, mille tõlkimisele aega kulutada. F. Beigbederi "Armastus kestab kolm aastat" siis. Autor olevat "üks tänapäeva loetumaid ja kõmulisemaid prantsuse kirjanikke". Kaanel näeb autor ka välja just selline inimene, kellega tahaks, aga oleks jube piin vaielda. Raamatust siis, mu meelest on see Bridget Jonesi päevik mehega peaosas. On üks mees, lõpus tuleb välja, et see on autor ise muidugi, kes parasjagu lahutab oma abielu, kukub jooma ja hoorama ning leiab, et armastust pole olemas. No vähemalt mitte peale kolmandat abieluaastat. Siis ta kohtab üht naist. Edasine on mu meelest juba selge. Ehk siis raamat lõpeb seal, kus mehel koos uue naisega saab kolm aastat koos oldud ja nad ei vihkagi veel teineteist. Ma vahepealset osa ei viitsinud lugeda. Mida see raamat mulle andma peaks? Kirjutajal endal oli ehk hea psühhoteraapia mõttes ja ta sai oma õnnetust armastusest niimoodi üle, aga mida on teistel sellest õppida? Et armastus ikka võib kesta ka rohkem kui kolm aastat? No see on ju niigi ilmselge.
Enne mind oli raamatut lugenud taas keegi selline, kes armastab mõningaid tema jaoks olulisi kohti alla joonida. Grrrrhh! Ma ei kannata seda kommet. Oleks veel, et inimene oma isikliku raamatuga nii teeb, aga raamatukogu omaga. Milleks? Et minul, järgmisel eeldatavalt tohmanil lugejal ikka selge oleks, kus mõte peitub? Eriti vihale ajab, kui alla on joonitud lolle lauseid ja õõnsaid elutõdesid. Ise oled loll ja tuled mind õpetama?! See armastuse raamat on seesuguseid aforisme paksult täis. Ehk see ta nii popiks teinud ongi, et saab lauseid kontekstist välja rebida ja taasesitada. Mind pani imestama näiteks selline arvamus, et "snoobidel pole (vaenlasi), sellepärast nad kõigi kohta halvasti ütlevadki; et proovida vaenlasi hankida." Huvitav, aga ma ei taba loogikat selle taga.
Ei, raamat ise on kergesti loetav. Niimoodi ladusalt, irooniliselt, enesekriitiliselt kirjutatud. Ma kujutan ette, et kui Villu Parvet peaks oma eneseabi kolumnide asemel proovima romaani kirjutada, siis kukuks midagi sellist välja. Aga minu jaoks ei ole see romaan. See ongi lihtsalt "lõbus ja mõnevõrra õpetlik lugu, mis juhtus härra selle-ja-sellega". Sa unustad selle kohe, kui kaane kinni paned. Oli selleks vaja neid puid maha raiuda?
Lahe, uurisin nüüd netist varasemaid arvustusi ja tulebki nii välja, et sellest raamatust tuuakse peamiselt ainult mingeid tsitaate välja. Leidsin ka sellise arvamuse Valner Valmelt, kes leiab, et Moodne Aeg käib alla avaldades selliseid raamatuid nagu siinnimetatu ja "Arlington Park", mida ma ka äsja lugesin-arvustasin. Valner Valme arvustus on kindlasti parem kui Beigbederi raamat. Niisiis, lugege parem teda. Tsitaat temalt kah: "Seksi- ja narkoteemade, ööklubistseenide ning kodukootud käibe-«tõdede» tõttu on Beigbeder populaarne." Nii ilmselt ongi.
Villu Parvetil on ammu ramps väljas :) Kutsikad ja midagi. Oli pealkiri. Ma ise seda läbi lugenud ei ole, aga kinkisin selle ühele sõbrannale ja kui natuke sirvisin, ajas küll itsitama.
VastaKustutaSnoobidest - oh issand, kuidas snoobidel vaenlasi pole? Mina olen snoobide vaenlane. Mind ajavad anaalsed inimesed kohutavalt närvi.
Ja lõpetuseks. Raamatu võiks kirjutada absoluutselt igaüks, kelle seksijutud blogides lugejaid leiavad. Kaasa arvatud mina ise, kes ma kunagi oma vallaliseelust blogisin (okei, seksimisest ma ei kirjutanud, aga kõigest muust küll). Olen sinuga nõus, et "võiks" ei ole põhjus, miks "peaks". Midagi võiks ikka öelda ka olla.
Villu Parveti raamatut ma tean küll, aga ma seda romaaniks just ei peaks. Ise ta võib-olla peab. Ma ka lugenud ei ole, võib-olla tal on need peatükid seal omavahel kuidagi seostatud ka.
VastaKustutaMulle see raamat meeldis, minu meelest täitsa vaimukas oli, nii nagu ka Bridget Jonesi päevik. Teist korda ehk kätte ei võtaks, aga lugemine läks ludinal ja poolelijätmise mõtet küll ponud, igav ka ei hakanud. Ma jätan pigem lugemata selle sinu eelmine kord arvustatud masendava raamatu psühhopaadist, kes oma lähedased ära tapab, et säästa neid tõest.
VastaKustutaMa polnud küll sugugi kindel, et mehel see armastus üle kolme aasta kestab :P Selliseid mehi on päris elus ka üksjagu, kes igast naisest umbes sama ajaga tüdivad ja uut armastust otsima hakkavad :D
Mu põlgus selle raamatu vastu tuligi vist sellest, et minu jaoks see peategelane (kirjanik ise?) oligi selline mõttetu "kolme aasta mees" ja ega mul ka suurt usku polnud ta muutumisse (mul pole inimeste muutumisse üldse erilist usku).
VastaKustutaMasendavate raamatutega on mul see asi, et vahel isegi kahetsen, et no oli vaja nüüd seda lugeda (McCarthy "Tee" näiteks) aga samas mõjuvad sellised lood palju rohkem. Psühhopaatidega veel see hull lugu, et ma püüan neid alati mõista ja otsida lugudest kohti, kus läheb piir normaalse ja psühho vahel. Et siis ise teaks mitte sinna astuda.
"Bridget Jones" on minu arust väga hea raamat, ainult eestikeelne tõlge imeb sajaga.
VastaKustutaBridget Jonesi ma olen ise ka kunagi lugenud ja seal sai vähemalt naerda küll, ses osas ehk tõesti ebaõnnestunud võrdlus.
VastaKustutaMind mõjutas BJ keelekasutus tükk aega. Fielding on mu arust esimene, kes neti-keele meinstriim-kirjanduses sisse tõi ja ta tegi seda usutavalt ja hästi. Naerda ei saanud, aga minu jaoks on (vähesed loetud) naistekad nagu salajane aken teise maailmasse.
VastaKustuta"Bridget Jonesil" on muidugi veel boonus Jane Austeni alusteksti näol. Omamoodi palimpsest.
VastaKustuta