Miks ei võiks kõik olla normaalsed nagu mina?

Jõulujuttu ehk siis taas sellest, kas empaatia on ikka päriselt võimalik. Lugesin P. Giordano "Algarvude üksildust". Enamik arvustusi on kiitvad, ühe leidsin ka sellise, kes arvab enam-vähem nagu mina. Mulle ei meeldinud need tegelased. Ma ei suutnud neile kaasa elada. Ma ei mõistnud neid. Ma oleks tahtnud neile võmmu kuklasse anda ja öelda, et saa üle ja hakka elama. No nagu enamik inimesi depressioonis inimestega teeks. Kuigi ma saan ju aru, et kõik ei ole ega peagi olema sellised "jalaga uks maha ja kraba kätte kõik mis meeldib"-tüüpi inimesed. Oh, ma isegi pole nii hull. Aga ometi - kui sa ikka tunned, et keegi sulle meeldib ja siis ka ei suuda ühtki sõna endast välja pigistada ja vahid mokk töllakil, kuidas su elu õnn käest libiseb. Sellised lood teevad mu jõuetuks. Tahaks aidata kuidagi. Mulle tundub jube mõelda, et meil on igaühel ainult üks elu ning mõni inimene lihtsalt kannatab kogu selle aja mingite endast tulenevate komplekside käes ega suuda kuidagi õnnelik olla. (Ja teisest otsast ma ei talu neid lõputult õnnelikke tüüpe ka, sest nemad on minu silmis võltsid). Mulle öeldi lapsena ilmselt sadu kordi, et ära ole selline kohmakas, juhmakas jne, keelati-kästi, aga see ei tekitanud mingit alandlikkustunnet. Mulle öeldi alati, et ma olin ise süüdi kui mingi jama juhtus ja ma vihkasin seda, kuid ometi ei tundnud ma end kunagi süüdi. Ma kasvasin täpselt samasuguseks nagu need, kes mind kasvatasid. Kuidas juhtub siis nii, et see, mis ühes tekitab trotsi, paneb teise endasse tõmbuma ja elule alla andma? Kas mulle võis mõni seesugune laps sattuda? Oo õudust! Kas ma olen ta oma ebaempaatilisusega juba hingeliselt hävitanud? Mu meelest on see klassikaline filmi ja raamatustsenaarium, kuidas autoritaarsetel vanematel kasvab hädapätakast laps, kelle üle nad uhkust ei tunne ja kes lõpuks vanemad maha koksab. Äkki päriselt ei ole üldse nii? Äkki päriselt sünnivad introvertidel introverdid ja ekstravertidel ekstraverdid, paksunahalistel paksunahalised ja hellahingelistel hellahingelised?
Ma tõepoolest ei kannata nõrkust ja hädisust. "Sure juba ära, kui su elu nii raske on!" nagu üks mu tuttav hädalisele ütles ja seda tõsiselt mõtles. Ma kellegi surma ei soovi, aga hädalistest eemale hoian küll. Teiste hädade jaoks on meil ju alati lahendused olemas ning me ei saa aru, miks teised neid ei näe või ei kasuta. Lahendused on üldiselt sellised, et tuleb midagi ette võtta ja kui ei võeta ning ainult halatakse, siis ilmselt pole meist kasu. Naised ju pidavat tahtma ainult vinguda ning neid häirib, kui mehed selle peale nende muresid päriselt lahendada püüavad, et oo, pea nüüd hoogu, ma tahtsin ainult auru välja lasta. Öelge mulle üks inimene, kellele meeldib teiste muresid kuulata. Lahendada, seda veel, see annab positiivse emotsiooni, tunde, et sai miskit ära tehtud, aga enamasti on lahendused inimeses endas kinni ja teised palju ära teha ei saa.
Miks mõni inimene enda õnne eest sugugi ei võitle? Miks ta lepib eluga, mis teda õnnelikuks ei tee? Ehk siis jõuab asi taaskord välja madala enesehinnanguni. Mis laseb osadel inimestel muutuda ohvriks. Miks mõne inimese enesehinnang nii madal on? Räägitakse lapsepõlvetraumadest. Mis on kellegi jaoks trauma? Raamatu juurde tagasi pöördudes - noormehel oli tõesti trauma, lisaks sellele oli ta vähemalt kergelt autistlik, aga neiu - õnnetus suusatamisel ja hilisem lombakus, mis tingis kiusamise olid ju tagajärjed. Miks ta oma isa nii hirmsasti kartis kui see, vähemalt raamatu põhjal, oli lihtsalt üks ambitsioonikas lapsevanem, kes lootis, et ta tütrest tippsportlane tuleb? Miks ta suud lahti ei teinud ega wc-sse küsinud ja selle asemel püksi teha otsustas? See ei ole ju ometi normaalne käitumine juba algusest peale. Kas madala enesehinnanguga sünnitakse? (Jah, kui su ema sünnitusel valesti hingab, medikamente julgeb kasutada või muud moodi rõõmus ja rõõsa pole selle protsessi vältel. Sünnitrauma on selle nimi ja sina emana oled selle eest vastutav!) Kuidas ometi garanteerida, et su järglane poleks selline viltukasvanu? Kuidas garanteerida, et sa oma eluteel tahtmatult kellegi teise elupuud ära ei varja ja kängu jäta?

P.S. Raamatut lugenuile ja muidu spoileriks - mis teema selle õe leidmisega oli? Miks see üldse sisse toodi kui mingit lahendust ei tulnud? Mis mõttes Alice ei olnud lõpuks enam kindel, kas see ikka oli Mattia kadunud õde? Miks ta seda edasi ei uurinud? Või uuris ikka? Kas tõesti oli tema silmis parem kui asi jääb nagu oli, ning halvem variant oleks olnud riskida võimalusega, et see siiski ei ole Mattia õde ja ja liigse lootusega teisi veelgi muserdada? Mina eelistaks alati tõde teada saada. Mis sest, et oli juba liiga hilja perekondliku taasühinemise jaoks, aga vähemalt oleks selge, mis tegelikult juhtus. Mind jäi see häirima. Ma olen alati see "lähme, uurime välja, mis sest, et..."-tüüpi inimene ega suuda mõista neid "ah, las ta jääb"-tüüpi inimesi. Maailm oleks igav paik, kui kõik inimesed oleksid ühesugused, ütles mu ema. Ma vahel vist eelistaks sellisele huvitavusele lihtsust ja loogilisust.