Pereinimeste peod

Lugesin eile Manjana postitust detsembripidudest (või õigemini nende puudumisest) ja noogutasin kaasa. No vaadake suvalist riideid müüva supermarketi reklaambrošüüri - kõik puha täis inimesi, kel seljas valged pluusid-läikivad kleidid-ülikonnad. Kuhu nad ometi lähevad niimoodi? Me käime ainult mõlema osapoole vanemate juures pluss lasteaia jõulupeol, mis sel aastal on küll grandioossem, kuid muidu on olnud lihtsalt etenduse vaatamine saalis, kuhu küll keegi ülipidulikult kohale ei ilmu. Ja ongi kõik. Firmapidu on meil ka, aga see on selline tavaline pubiõhtu alla kümne inimesega, sest rohkem meid lihtsalt ei olegi. Igatahes, jõudsin ma Manjana postitust lugedes lauseni, mis viis täpselt teemani, millest ma ise tahtsin kirjutada, nimelt ütleb ta: "Selliseid söögiorgijaid korraldavad perekonnainimesed, aga pereinimesed üksikutega ei suhtle."  Täpselt minu mõte!
Ainult, et minuga on kuidagi juhtunud nii, et ma olen pereinimesena justnimelt üksikutest ümbritsetud. Mul on üks sõbranna, kellel on lapsed, aga üldiselt me eelistame kohtuda omavahel ja ilma perekonda asjasse segamata, sest muul juhul läheb suur osa ajast nende haldamisele, mitte omavahelisele interaktsioonile. L.-l on üks pereinimesest sõber, kelle ta taasleidis juba ise pereinimene olles ja mu meelest käimegi me neil külas pigem laste pärast. Ja suviti, sest pereinimestel on tavaliselt aed, kus grillida...Ülejäänud meie sõpruskond koosneb üldiselt L.-i sõpradest (minu head sõbrannad elavad kaugemal ja nendega kohtun harva, kuigi nad on kah mõlemad vallalised), kes on kõik vallalised või vähemalt lastetud. Töökaaslased on kõik lastetud. Meie peod on ikka sellised, et käiakse kusagil baarides või siis mingitel kontsertidel (see on vist ka sõpruskonna eripära, et just seal, mitte näiteks ööklubides). Oma lapsepõlvest mäletan, et käidi külas mõnedel lastega peredel, enamik neist ema kolleegide või tuttavate omad, kuid nüüdseks on kõik need suhted soiku vajunud. Kas suheldigi toona ainult nö laste sotsialiseerimise vajadusest?
Ma ise ei kujuta ette, et sõprus sünniks puhtalt ühevanuste laste omamise faktist. Täiesti möönan, et ühiseid jututeemasid laste põhjal kindlasti tekib, aga see ei ole ju piisav. Kuidagi pinnapealne tundub selline suhtlus. Teine äärmus oleks muidugi see, et vanemad lähtuvad ainult endast ja siis lapsed peavad nende elu lihtsalt kaasa tegema, no nagu Merca olevat laps rinnal Illegaardis käinud. Ma kujutan ette, et laps rinnal peol käimine oleks mitu korda hullem piin kui laps rinnal kodus istumine, vähemalt minu jaoks, seega selline variant ka ei sobiks. Reedel käisime Metro Luminali vaatamas ja siis just imestasin, et huvitav, kus kõik tuttavad on? Vanasti, kui kõik veel vallalised olid, nägid mõnda tuttavat nägu kohe kui kesklinna asja oli, mingitest kontsertidest rääkimata, nüüd enam mitte. Heal juhul näed tuttavaid kusagil kaubanduskeskuses. Enamik täiskasvanuid vist nädalavahetuseti koristab, kraamib ja kui sellest aega üle jääb, siis ongi kõige mugavam kaubanduskeskusesse suunduda. Või mida pereinimesed teevad? Või oleneb maitseelistustest ning tegelikult on need kontserdid ja peod, kus mina ei käi, pungil pereinimesi täis?
P.S. Ma olen seda ka nüüd taibanud, et tegelikult on mul väga luksuslik pereinimese elu, kuna saan oma lapsed mõneks õhtuks ära antud, väga paljudel seda võimalust lihtsalt ei ole, kas siis pole kellelegi anda või siis lapsed ei lepi (ses osas peaks mu meelest ikka endale ka otsa vaatama, ja ma ei räägi imikutest, eks). Selles osas tekib taas kaks arvamust - ühed, kes siunavad, et miks inimesed oma lapsi igale poole kaasa veavad (ei ole võimalik, et pole neid kuskile jätta, ja kui nii on, siis istugu ise ka kodus) ja teised, kes lapsi tõepoolest igale poole kaasa veavad (puhkus imikuga Indias on ideaalne vaheldus, puhkus koos imikuga - sellist asja pole mu meelest olemas...).