Telefonimängu-jutt?

Vanasti ei olnud meil meediat, ainuke arvestatav infokanal oli kuulujutt, kuid tundub, et ega me praegugi oma info ammutamisel sellest üle ega ümber ei saa. Kui palju on praegustes meediaväljaannetes uudiseid, kus arvestatavaks allikaks on "pealtnägija tunnistus"; "lähedalseisva isiku info"; "anonüümseks jääda soovinud allikas"? Sellest vabad on vist ainult arvamusveerud, kuid sealgi räägivad arvajad sageli oma hüpoteetilistest tuttavatest, kellega imelised lood juhtunud on. Me oleme harjunud neid uskuma, sest ütleb ju vanasõnagi, et "kus suitsu, seal tuld". Ju siis seal midagi ikka oli, ega nad siis valet ära ei trükiks jne. Sel hetkel ei tule eriti meelde need inimaju vingerpussid nagu näiteks see, et asi, mida sa ise usud, muutub pikapeale "tõendatud faktiks", see, et mälu armastab ökonoomsuse huvides lihtsamaid lahendusi või see, et me Kuul inimese nägu näeme, tuleneb meie ajust, mitte aga sellest, et Kuul tõepoolest inimese nägu oleks. Lisaks unustame ära ka tähelepanuväärse multika "Karsumm!", kus paanika eimillestki alguse sai.

Ega muidu polekski suuremat häda, eks see kõik ole inimlik ja kes meist poleks vahel asju erksamates värvides kirjeldanud, kui need tegelikult olid, aga on mõned olukorrad, kus tahaks ikka mõnele eriti "lahtise suuga" inimesele käratada, et "mida sa ometi mõtlesid?!"-

Üks lapsevanem kirjutas pärast intsidenti lapsevanemate meililistis pika kirja, milles tõi muu seas välja: «Poiss käib koolis nuga taskus, lõigub ennast ning on ebastabiilne. Kolmapäeval siis (vist), oli ta ärritunud ning läinud kallale 2. klassi tüdrukule ning murdnud tüdruku lõualuu. Seda kõike nägid pealt ka teised lapsed.»
Kui Postimees uuris, kas ta teab midagi kindlalt, vastas ta: «See on selline «telefonimängu» jutt, et keegi lastest nägi, rääkis kellelegi, kes omakorda rääkis edasi kellelegi ja nii see jutt liikvele läks ja ma ei tea mitmenda inimese käest mina seda lõpuks kuulsin».

Päriselt? "Oi, ups, ei olnudki tegelt nii vä? No very sorry siis! Nagu - daa, hull asi nüüd!" Mulle tundub, et niisuguse mõtteviisiga inimene võiks ennast kuidagi nõnda väljendada...
Tegemist on siis kellegi teise inimese lapsega, kelle sa, mitte ühtki kindlat fakti teades, põhimõtteliselt vägivaldseks retsiks tembeldad. Miks? Kas selleks, et jube vinge tunne on sellist "salainformatsiooni" jagada või sa tõepoolest muretsed? Mulle tundub, et pigem esimene variant, sest inimene, kes tõsiselt muretseb, asub tegudele ja nõuab fakte ning selgitusi, mitte ei mõtle Internetis musti stsenaariume välja.

Tegelikult pole siin muud erilist, kui et tegemist oli antud juhul samasse kogukonda kuuluva ja vastulause võimalust omava inimese kohta valede levitamisega, mis on kraadi võrra kangem "julgustükk" kui anonüümsete "imelike" ja teistsuguste demoniseerimine. Kahjuks omab kuulujuttude levitamisega sama lätet ka nn vihakuritegevus. Kooliajast meenub lugu klassivennaga, kes pisarsilmil tunnistas, et hävitas linnupesi vaid seetõttu, et vanem kamraad nimetas neis olevaid mune "paha linnu munadeks". Eks see ole ka võib-olla valemälestus ja kuulujutt muidugi...