Ma mõtlesin, et selgitan veidi enda suhtumist külalistesse, mis seoses lastega nüüd aktuaalseks saanud on. Mulle tundub, et märksõnaks, mis mu suhtumist selgitab, on ikkagi see paganama vastutus ja just nimelt see imelik sisemine sund, mitte otsene kohustus millegi eest vastutada. Lihtsalt, ma ei saa end vabalt tunda, kui mul on külalised, sest mina olen see VÕÕRUSTAJA. Mu vanaema oli näiteks ideaalne ses ametis - laud lookas, hoidised, salatid, koogid jms, ema aga vastupidi, hea kui küpsised lauale tõstis ning kohvi keetis. Loomulikult hoidis vanaema kui teistsuguse kultuuri kandja peast kinni - mis kombed need olgu, kus on külalislahkus?! Nüüd, vanemana, astun ma pigem ema poolele - kui pole oskusi ja tahtmist, siis miks peaks? Kui külaline käib kõhutäite pärast, võib ta mu pärast ka tulemata jätta, mina hindan inimest, mitte tema kokandusoskusi või kaunistatud lauda. Lapsepõlves neid kahte varianti nähes jäi ilmselt minus midagi kripeldama. See, et äkki osa inimesi siiski eeldab, et sul on võõrustajana mingid kohustused.
No näiteks suudan ma endaga pool tundi siseheitlust pidada selle nimel, kas öelda külalistele, et võtku toitu või saavad nad ise hakkama, millal kooki pakkuda, millal kohvi teha, millal salat tagasi kappi panna jne. Rääkimata sellest, kuidas kuklas on pidevalt "keegi peab need mustad nõud kõik pärast ära pesema"; "mida ma selle hunniku ülejäänud söögiga teen" jms. Kogu aeg on ora pees põhimõtteliselt! Tahaks nagu ka olemist ja külalisi nautida, aga ei saa. Viimasel ajal ongi nii olnud, et L. katab laua ja peseb nõud ning mina osaliselt hingan kergendatult ja teiselt poolt tunnen piinlikkust. Miks me ometi ei võiks inimestega kuskil kohvikus kokku saada, kus kõik see organiseerimise pull ära jääks?
See selleks, aga üldse võõrad inimesed minu kodus? Siin tuleb mängu teine märksõna, nimelt "ISIKLIK RUUM". Ma pean koguaeg hoidma mingit viisakuse maski ees, ma ei saa end vabalt tunda, võõrad lapsed on mulle endiselt suur hirmu allikas - kes teab, kuidas nendega käituma peab? Pean mingit toredat tädi mängima või mitte? Täiskasvanutest ajavad mind hulluks need, kes mööda tube ringi kondavad - mul oli ju peas plaan olemas, et istume kõik koos laua taga ning sellega ma ka arvestasin, nüüd sina lähed tahatuppa, kus mul võib-olla pesu laiali on või tolmurullid nurgas! Naljakas on see, et näiteks suvilas mul seda muret üldse pole - seal olen ma ka ise justkui osaliselt võõras ega tunne ebamugavust enda "intiimtsooni" tungimise pärast. Ainuke mure on sellega, et midagi ära ei lõhutaks või määritaks - siis saan ju mina vanematelt pähe!
Muuseas oleme me L.-ga üsna sarnase lapsepõlvekogemusega külaliste suhtes - meie vanemad ei armastanud külalisi ning enamasti neid meil ka ei käinud. L.-l põhjendati sõprade mittelubamist väikese vennaga, mul paar sünnipäeva ikka oli, aga mingil hetkel oli meil vanemate meelest permanentne remont ning külalisi ei sobinud kutsuda. Mul oli küll suvel sünnipäev, aga aias seda mingil juhul tähistada ei saanud, sest "aed on kole, seal on köögiviljapeenrad ja lapsed tallavad muru ära". Isegi kui ma juba 18 olin ning mõni külaline kauaks jäi, pahandas isa mu toa ukse taga, et ega see siin mingi hotell ei ole! "See lihtsalt ei sobi!" L. alles eelmisel suvel kutsus ema äraolekul ühe sõbra enda vanematekoju jalgpalli vaatama, ema tuli koju ja esimesed sõnad olid: "Issand jumal, ma tulen koju, väsinud, tahaks rahu saada, aga võõrad inimesed on ees!" Ehk siis mõlemalt poolt oli suhtumine, et kodu on selline koht, kuhu perekonda mittekuuluvatel asja ei ole. Iseloomustavaks näiteks veel see, et naabritega suheldi alati ukse peal, sisse neid ei kutsutud va eelnevalt kokkulepitud sünnipäevad jms harvad olukorrad.
Me oleme ses osas edenenud, lähedaste sõprade võõrustamisega saame "hädapärast" hakkama, aga laste sõbrad tunduvad ikkagi ühe tüütu lisakohustusena, mitte võimalusena enda lastest puhkust saada, sest meie lapsed on meile omaselt omaette nurgasnohisejad.
Minu jaoks on kodu osa minu isiklikust ruumist ning ma ei suuda olla klassikaliselt külalislahke võõrustaja, avades oma kodu võõrastele. Kõlab nagu rahvuskonservatiivi mõtteavaldus vist...
Loen siin just Mikita viimast ja antud teemaga seostus mulle kohe introverdist vägisi ekstraverdi tegemise osa. Ma tulen ja panen oma teise mina maski ette siis, kui mul on tunne seda teha ning olen siis hea suhtleja jne, kuid omas kodus ma jääks hea meelega enda introverdi olemuse juurde. Külalislahkus justkui eeldaks ekstravertsust ja suurt sotsiaalsust - ei sobi öelda, et tule, aga ära mind sega, võid kuhugi magama pugeda, aga mulle mitte eriti lähedale ja süüa saad külmkapist, kui seal juhtub miskit olema...
Kas laste nimel (et neist korralikke ekstraverte kasvatada?) peaks erandeid tegema, on vist iseküsimus. Elad meie katuse all, elad meie reeglite järgi, nagu mulle öeldi. Hiljem võid vabalt kommuuni elama minna ja ööd läbi üleval istuda, aga meie praegusel hetkel sinu vanematena ei viitsi seda kõike läbi teha. Muidugi me kõik eeldame, et lastel on meie geenid, meie vajadused ja üldiselt nad sätivad oma elu ikka nii, nagu omal ajal meiegi. Milleks siis nende ebaküpsete soovidega kaasa minna, kui hiljem tuleb välja, et nad ikka sinuga ühte tüüpi on? Aga kui ei ole ja vaid meie tekitatud keskkond vormib neist vastu nende eeldusi hoopis introverdid?
Aga, eeee, "let it go". Võta küllatulnud laps viisakalt vastu, suuna lastetoa suunas (või ükskõik kuhu, kus ta su silma all pole), sulge uks helikindlalt ja tehtud? 7a saavad omavahel ise nii kakeldud kui lepitud, samas narkot-alkot nad veel ei tee. Täiesti ideaalne iga harjutamiseks - mitte muidugi neile harjutamiseks, vaid sulle harjutamiseks.
VastaKustutaMiks sa peaks nendega kuidagi käituma?
Sest NEIL (küllatulnd lastel) on sust ju täiesti kama. Sa oled mingi asi, tädi, täiskasvanu, mis a) kamandab b) süüa annab, ja mida vähem aa-d ja mida rohkem bee-d, seda parem, seega, mida vähem püüad, seda mõnusam kõigil on. Päris inimeseks ei kvalifitseeru sa 7a silmis niikuinii, sest päris inimene saab olla vaid vanuses 6-8.
Ma saan aru, et iseloomu ei muuda. Aga elu on lõpmata lihtsam, kui mõtled vähem.
(Ma lisasin siia oma pereliikmete iseloomude nimekirja, a siis võtsin ära. No meil on soust 100% sanviinikust (mitte mina) 100% introvert-flegmaatikuni (samuti mitte mina) ja see ei puutu külalistega hakkama saamisse mitte kuidagi.)
A ma täpselt nii teengi :) Kuni ei ole ohtu, et keegi tahaks hommikuni jääda vms mulle juba vastuvõetamatut asja ja hakata sealjuures vaidlema "et aga kõik teised ju".
VastaKustutaTeie kodu, Teie reeglid. Vastu tahtmist omas kodus toimetada ei ole enda suhtes sõbralik käitumine. Ka lapsed saavad aru, kui selgitada.
VastaKustutaVahel laste nimel on hea kirik keset küla ehitada, aga kui sisemine kripeldamine ikka väga tugev on, siis üle enda pole ju vaja astuda. ja vahet pole kas maskiga või ilma.
Aga on ju hea, kui laste sõbrad külla tulevad, siis sa näed, millised nad on.
VastaKustutaAga on ju hea, kui laste sõbrad külla tulevad, siis sa näed, millised nad on.
VastaKustutaAga on ju hea, kui laste sõbrad külla tulevad, siis sa näed, millised nad on.
VastaKustutaSeda küll, iseasi, kui tuleb välja, et nad on sellised, kellest parema meelega eemale hoiaks (siiani ei ole). Sel juhul ei tahaks ma kohe kuidagi olla see ema, kes keelitab oma last "sellistega mitte suhtlema", sest sellest pole lihtsalt suurt kasu. Isegi kui sa täiskasvanuna taipad, et emal oli siiski õigus. Toona kui ma oma emalt neid nõuandeid sain, siis lihtsalt rääkisin oma sõpradele edasi ja saime selle üle naerda (ma vist ei mõelnud sellele, et äkki nad sisimas solvuvad...). Mul oli tore näha ehmatust ema näol, sest ega tema ju arvanud, et ma need "viisakad soovitused" edasi räägin.
VastaKustutaMinul kusjuures on ka suur isikliku ruumi vajadus. Külalised meeldivad sel juhul kui need on "minu inimesed" ning külla tulek on eelnevalt kokku lepitud. Omadega ei ole seda häda ka, et peaks kogu aeg teenindama ning valvel olema, küll saavad ise taldriku kapist kätte kui peaks lisanõud vaja olema.
VastaKustutaLaste külaliste puhul arvan ma, et mingid reeglid peaks olema kokku lepitud ning kindlasti täitmiseks. Näiteks, et enne uneaega lähevad külalised ikka koju ning ööbima jäämine lepitakse varem kokku.
Üsna introvertse tüübina vajan ma puhkamiseks omaette olekut ning võõrad inimesed mu kodus tõesti ei lase välja puhata. Minu jaoks on üsna ebameeldiv see kui näiteks töönädalale järgneb nädalavahetus täis üritusi või külaskäike. Võin võõrustada ja külas käia aga minu üksiolek omas kodus peab ikka ka kuhugi mahtuma.
Mina ei näeks üldse vajadust selgitada, kas ja millal ma külalisi OMA KODUS vastu suvatsen võtta :) Mul on perioode, kus mulle meeldib palju rahvast, külalisi ja loba. Käigu kasvõi iga päev. Ja siis on periood, kus ma ei võta telefoni, ei tee FB-dki lahti ja lihtsalt ei soovi mitte kellegagi suhelda. Uks lukku ja punkt.
VastaKustutaLapse sõpru on küll ööbima jäänud, aga alles teismeliseeas olevaid. Võõraste väikese laste eest ma küll vastutada ei tahaks, seega marss koju. V.a juhul kui tegemist on lapse südamesõbraga.
No seda ju minagi, et seal pole miskit selgitada. Kui ma ei taha, siis ei taha, kõik, kõtt. Aga kui lapsele tuleb hea sõber külla, ja meile sobib, siis miks jällegi mitte. Mingit hullu vastutust sellega siduda... mille eest sa ikka niiväga vastutad? Et laps kooleb nälga või hüppab aknast alla? Algkooli-ealised on juba nii suured, et sellise jama peale mõtlema ei pea.
VastaKustutaKui on üks koolkond, kes leiab, et on ok, kui eelteismelised võõraste poole ööseks jäävad (ka ettehoiatamata), siis miks ma ei või oma blogis selgitada, miks ma eriarvamusele jään?
VastaKustutaLaste eest vastutan ma siis, kui nad omapäi öhe saadan "mulle ei sobi, kui sa ööseks jääd, mine nüüd koju, mind ei huvita, kuidas sa sinna saad, siia ju said".
Vabandust. Jäin liiga pikalt jaurama. Ja loomulikult võid sa oma blogis kirjutada, mida tahad.
VastaKustutama loen tagantjärgi vanu postitusi ja tahtsin aint seda öelda, et ekstravertsus ja introvertsus on kaasa sündinud, seda ei saa kasvatada. mu ema on täielik introvert, võõrastega ei räägi ühtegi sõna, aga mulle olid küll külalised kodus lubatud.
VastaKustutamina olen eksravert ja mu laps on ka täielik introvert, aga ma olen lapse suhtlema õpetanud ja ta ei põe võõrastega suhtlemist nagu mu ema. mu last üldse ei häiri kui ta võõraste seltskonnas midagi ei ütle. ei ütle, kui midagi öelda pole ja ei tunne end ka ebamugavalt. ega tal eriti palju sõpru külas käinud pole, mul käib rohkem. ma ei ole niisugune hiirvaikne ema nagu mul oli, ma kipun ikka lapse sõpradega ka suhtlema, kugi ma lapsena arvasin, et sellised emad on imelikud, et ema on vaikne ja ei räägi võõrastega.
Ma tegelikult ei tea üldse, kumb ma olen, intro- või ekstra, ilmselt puhtaid tüüpe ongi vähe.
VastaKustuta