Noksidega neiud

Kõik sai alguse sellest, et Spotify pakkus mulle sobivate artistide hulgas välja kellegi Alaska Thunderfuck-i, kelle (nüüdseks juba eelmine) kauamängiv kandis üsnagi intrigeerivat pealkirja "Anus". Kes ei kuulaks, eks? "Бож,кто слушает эту поеботу?" sõnab küll keegi kommentaator Dima Alaska last.fm-i lehel, kuid mulle see otsekohene neiu täitsa meeldib. Või noh, noksiga neiu, kui lubate. Alaska juurest sattusin edasi teiste dragide muusikat kuulama ja sinna läks kohe päris mitu tööpäeva ära. Ehk siis kaevusin sügavustes, kuhu Helmed ja Vooglaiud oma hirmsamateski unenägudes sattuda ei sooviks. Ok, musikaalselt ei ole nad kõik väga minu tassike teed, kuid osad lood on täiega vaimukad. Mõnuga eneseiroonilised.
Või siis vaadake seda Youtuberit nimega william, kes on kah laulja ja Alaska sõbranna ning kelle ma avastasin täiesti segase huumoriga Youtube seriaalist "Beatdown", kus ta igasugu hullu rahvast pilab.
Või siis see, mu meelest kõige ägedamate piltidega Insta-konto, mida haldab makeup-artist Jeffree Star! Mulle jubedalt meeldib igasugu äratuntavalt võlts ilu - roosa pea, konkreetne meik ning tätokad on vägagi äge kooslus, kordi esteetilisem vaadata kui mingi osav nude-meik. Mida väljapaistvam, seda parem.

Ameerikamaal on see drag-kultuur üldse teistmoodi, otsib ju Ru-Paul seal lausa endale "järgmist drag-superstaari" ja seda juba 8. hooaega. Meie Eestis nägime Ru Pauli kunagi koos Eltoniga üht laulukest laulmas ega tea tast muud midagi. Kas meil Eestis on üldse mõni drag? Jumal hoidku, meil peetakse isegi soovahetajaid rämedateks veidrikeks, kuigi nemad on soovinud lihtsalt ühest soost teise ümber kolida, rääkimata sellest, et keegi jääks avalikult ning uhkelt kahe soo vahele. Ega see ilmselt mujalgi kerge pole olnud, üritasin lugeda P. McCabe´i raamatut "Hommikusöök Pluutol", mis ühe transvestiidi seiklustest pajatab, kuid millegipärast see raamat mulle ei sobinud ja jäi pooleli, üldse ei tea ma teemast palju, kuid ilmselge on see, et selliste inimeste elu pole kerge kusagil. Kujutan ette, et nende nö "kapist väljatulemine" on ikka tohutu julgustükk ning tegemist on 100 korda rohkem machodega, kui ükski päris-macho ettegi julgeks kujutada. No eks Trumpi-suguste suur poolehoidjaskond muidugi topiks ka kõik "väärakad" kappidesse tagasi, aga meiekandis ei julge teistsugused üldse ustest väljagi piiluda. Ameerika on muidugi kõigi võimaluste maa ka, kuid huvitav on see, et seal on drag-idel ikka korralik fännibaas, ei usu, et kõik samasugused, mõned minusugused imelikud tavainimesed ilmselt ikka sekka.

Noh, mees naiserollis on ju naeruväärne! Ok, kuskil Näosaates võib ju korra koomuskit teha, aga muidu küll ei kõlba see kuhugi. Ma ei tea, kas ma olen kuidagi imelik, aga mul küll drag-e vaadates ohustatud perekondlikud väärtused silme ette ei kerki, pigem mõtlen, et nii lahe ja nii erinev. Mul on vist mingi homoseksuaalne huumorimeel, aga no näiteks see video on ju täiega naljakas:

Täiega tahaks endale sellist sõbrannat ju?! Ma vanasti ikka üritasin tulutult oma boyfriende meikida, sest on ju tuntud tõde, et meigitud mees näeb kordi parem välja kui meikimata mees, aga no ei lastud, ei lastud...

Kõige lähem kokkupuude ladyboyga on olnud aga ühel mu paduheterost sõbral, kelle jaoks juba sõna "homo" punase tulukese põlema lööb. Nimelt käis tema Taimaal, ladyboysid vaatas kaugelt ja põlastaval pilgul, kuid ühel õhtul juhtus selline lugu, et korraliku põhjamaa mehena jõi ta ennast nii korralikult umbe, et hommikul ei mäletanud tuhkagi, kus ta on, kuidas sinna sai ja kuidas saaks tagasi sinna, kust ta tulnud oli. Asjad olid kõik kenasti alles, aga kuna tal on vana kooli telefon, siis mingist GPS-ist või Internetist polnud juttugi. Lõpuks ei jäänud tal muud üle kui usaldada üht laiaõlgset neidu, kes ta siis oma rolleripakikal õige hotelli juurde tagasi viis. Hirmus oli see, et teed olid nõnda konarlikud, et ehtsal Eesti heterol ei jäänud oma ihu tervena hoidmiseks muud võimalust, kui rollerijuhil kõvasti ümbert kinni krahmata. Ehk siis, inimesed oleme me lõpuks kõik.