Martina Haag. Midagi on valesti.

Mu meelest universaalne raamat, kuigi teada tõde on ka see, et üks suurimaid vigu, mida inimene teha saab, on enda mõttemaailma ja tunnete teistele ülekandmine. Siiski julgen olla küünik ning arvata, et truudus on juhuse puudus. Mitte siis selles kõige labasemas käsitluses (a la kui ainult võimalus antaks, küll siis petaks!) vaid selles mõttes, et armumise eest ei ole meist keegi kaitstud. Armumise vastu me ei pruugi saada, kuid petmine, see on siiski teadlik otsus. Tavaliselt petetakse, ka selles loos, kuigi mulle jääb selgusetuks, miks. Täpselt sama ebameeldiv on lahkuminek ka siis, kui petmist veel toimunud pole (aga sa tead, et sinna suunas olukord liigub), päriselt pettes jääb ju endale veel kehvem positsioon ja tunne sisse (see viimane sõltub kindlasti inimesest).

Martina Haag räägib naisest, kelle mees jätab ta maha peale 15-aastast kooselu, abielu ja kahte last (koertest-kassist rääkimata). Ma ei ole selles olukorras olnud, kuid tunnen ennast ära. Autor valgustab meid ka teise poole käitumise suhtes ning ka seal tunnen ma ennast ära. Üks pool saab šoki, sest maailma, milles tema elas, ei olnud tegelikult juba ammu, teine pool loodab sellest kõigest kiiresti välja saada, sest tema on ju ometi armunud ega taha kannatada. Üks loodab, et kõik see on arusaamatus, teine aga, et kiiremini selgeks saaks -  kõik on läbi, ei mingit arusaamatust. Võib-olla on meestel kergem selliseid otsuseid vastu võtta, ehk nad on vähem alalhoidlikud ja valmis riskima, kuid kujutan ette, et uuesti armunud inimesel on soost hoolimata väga lihtne teisele sel kombel haiget teha - ta ei jõua ju süvenedagi, ta on armunud! Armastuses ja sõjas on kõik lubatud - saa juba üle, näe, mina küll sain! (Imelik, et ma selline empaat olen, sest samas ei ole ma nõus seisukohaga, et "/petja/ peab elu lõpuni kandma oma reetlikkuse koormat. Seda, et ta seadis iseennast esikohale." Keda siis veel esikohale seadma peaks (mees ei kadunud raamatus ju nelja tuule poole, vaid täitis oma kohustusi pere ees edasi)? Kas tõesti peaks oma tunded alla suruma ja teise nimel armastuseta suhtes edasi tiksuma?

Üldiselt näeme me sellised lugusid pidevalt kõrvalt, nii nagu näeb ka mina-tegelane: "Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka." (lk 139) Mulle meeldib selle naise kuiv huumor.

Aga hoolimata sellest, et ta tundub olevat tore, ma tunnen ennast temas ära, ta ei ole seosetult halav abitu mehesõltlane, vajub ta mahajäetuse koorma all peaaegu kokku. Kas see võiks juhtuda ka minuga? Kas mina saaksin hakkama? Muidugi, jah, ilmselt küll. Aga, kurat seda teab?!

Lisaks lahkuminekule on raamatus aga ka teine liin, nimelt läheb naine eraldatud tundrumajakesse majavalvuriks. Sealne üksildus, ähvardav loodus, kummalised juhtumised, teevad raamatu hoopis meeldejäävamaks kui "lugu ühe mahajäetud naise kannatustest"  .  Mul oli pool raamatut tunne, et ilmselt tuleb kuskilt ikka mõni põhjamaine verdtarretav mõrv ka (eriti peale selle küüne leidmist), aga ses osas tuli pettuda (või pigem mitte, ega mulle laibad ei meeldigi nii väga...). Naljakas oli see, et raamatust kumas seisukoht, et norrakad on rootslaste jaoks umbes samasugused "ülbed ja ennasttäis vanemad vennad" nagu meile soomlased ja soomlastele rootslased.

Mis siis ikka valesti oli, kui pealkirjast vihjet otsida? Mulle väga meeldis see tõlgendus, mille peategelane ühest loetud krimkast leidis: "Kas sa tead, mis on intuitsioon? See on seni sorteerimata informatsioon, mis ei ole veel õiget vormi võtnud." (lk 94).*
Mulle tundus, et selles raamatus seesugust sorteerimata informatsiooni jätkus ning samuti leidus siin päris mitu vägagi tabavat järeldust. Aus raamat, iseasi, kas kellegi teise loost on üldse võimalik midagi õppida, lihtsalt tead, missugused kuristikud ja laukajärved endal võib-olla kunagi läbi tuleb käia.

* Täiesti teemaväliselt seoses intuitsiooniga - mis te arvate, kas need kaks "ma täna ikka ei saa tulla, äkki reedel?"-kandidaati lasid mu mõlemad reedel üle või jah?