Punkrock ja nostalgiabaar

Ka see nädalavahetus möödus festivalimeeleolus. Õnneks siin oma agulimiljöös, kuigi iga aasta leidub kurje inimesi, kes arvavad, et peaks ikka telgiga minema, muidu polevat õige. Minu jaoks on see ikka liigne kiusatus, kui ma tean, et kodu on jalutuskäigu kaugusel, aga mina pean ronima kuhugi külma ja niiskesse telki. Aga no maitse asi muidugi, eks ma olengi selline ärahellitatud linnainimene.

Igatahes Punk & Rock Festival 2017 Raadil siis. Esimesel päeval jõudsime kohale alles neljandaks bändiks, sest taaskord - mõned inimesed käivad tööl. Juba minek ise oli põnev, sest olin selga ajanud ühe seeliku, millest ma teadsin, et see veidi kipub üles kerkima. Noh, seekord selgus, et põhimõtteliselt pole võimalik sammugi teha, ilma et saba allapoole ei sikutaks. Ei olnud enam tahtmist testida ka, kas ta kerib end päris üles või jääb kusagil küsitavalt vulgaarse piiri peal pidama. Jalad olin unustanud ka ära plaasterdada, sest palava ilma (loe:+18) ja tankide koosmõjul hakkavad viimased hõõruma  - ehk siis pea iga festivali juurde käivad füüsilised ebameeldivused  - olemas. Eelmisel aastal oli ühel vennal kõhulahtisus, seega, mul läks isegi hästi.
Näe, ilus pilt tehti ka, kus pole isegi näha, et kuskilt kisub ja teisest kohast pitsitab:

No bändide juurde siis. Esimesena nägime Pedigreed, kes mu meelest laivis nii hästi ei kõla, kui plaadilt, aga võib-olla oli asi ka selles, et me istusime sel ajal lava külje peal, kus heli ehk moonutas. Järgmisena tuli Kurjam, mille ajal me ikka ette laulma ja tantsima ka läksime. L. pakkus end neile transaks ka, aga ei võetud teda. Seejärel pidi tulema Ziggy Wild, keda mina kordagi näinud ei olnud, aga kelle eest kolleeg mind hoiatas, et olevat Ammel neid eelmisel aastal näinud ja koo-huu-taav! Mina lugesin samal ajal, kuidas osa rahvast oli kurb, et nad ka sel aastal Ammel ei esinenud. Tagantjärele võin öelda, et meile kõigile täitsa meeldis. Hiljem kui L. lauljanna juukseid guugeldas, sain teada, et tegemist on sama neiuga, kes seeaastasel Eesti Laulul esitas lugu "Hey Kiddo" - vot see oli küll üks kole lugu, aga Ziggy Wild tundus palju toredam. Seejärel oligi aeg niikaugel, et lavale astus esimese õhtu peaesineja Herald, keda ma samuti kordagi näinud ei olnud ja vist isegi kuulnud mitte. Kui teised oigasid, et õudne klišeebänd ikka, ainult välgukujulised kitarrid veel puudu, siis minule meenutas veidi Iron Maiden'it, selline väga klassikaline hevibänd. Ei olnud üldse halb, pigem väga professionaalne, aga natuke igav. Samas fänne on sellisel muusikal palju.
Esimest korda Raadil toimunud festivalide ajaloos läksime koju taksoga, õnneks mitte minu initsiatiivil, aga siiski mu sügaval vaikival heakskiidul.

Teisel päeval teipisin jalad korralikult kinni, ajasin selga värske Iron Maideni särgi, mis osutus kleidiks ja mille Norra sõbranna mulle täiesti tasuta tõi, sest ma olin laikinud pilti stiilipeost, kus tal see seljas oli, aga tema sellele erilist kasutust ei leidnud - kasu kah sellest FB-st natuke. Juba eelmisel õhtul oli küpsenud plaan minna enne festivalile jõudmist läbi legendaarsest Ümarlaua Baarist. Me küll natuke petsime, sest kõhud sõime mujal täis ja heeringavõileib jäi maitsmata, aga elamuse siiski saime. Ümaras lauas istus mingi püsiklientide seltskond, kes meile rõõmsalt "Tere, noored!" hüüdis, me läksime tagasihoidlikult tagumisse ruumi. Joogivalik oli huvitavam kui tavabaarides, pakuti erinevat Läti toodangut. Interjöör jättis mulje ajamasinast (kuigi sellised nägid baarid välja ilmselt oluliselt enne seda aega, kui mina üldse mõnesse sattusin), huvitav disainielement oli konks baarilaes...Lõhnaga jõudis ka täitsa ära harjuda. Moodsate baaride eeskujul oli täitsa olemas suitsuruum, mis samuti omaette vaatamisväärsus - riidekappi meenutav ubrik, seinal käsikirjas hoiatus suitsetamise kahjulikkuse kohta.
Baarinoored:

Baarist liikusime kiiresti edasi kontserdipaika, sest üks inimene tahtis kangesti näha esimest esinejat kelleks oli Intrepid. Muidugi jõudsime kohale viimase loo ajaks, sest alati, kui sa loodad, et küllap see ajakava on nihkes, on ta täpne. Igatahes noorte meeste metalbänd on vist päris popp, nõnda palju rahvast pole ma esimese esineja (veel teise päeva esimese esineja) ajal ealeski lava ees näinud. Järgmisel bändil Münster juba publikuga nii hästi ei läinud, metalräpp pole vist enam in? Polnud kahjuks ka minu maitse. Järgmine bänd oli venekeelne Cube-A, keda ma ka varem näinud olin, selline täitsa tore slaavilik tantsitav rock-ska-funky. Peale seda tulid juba tuntumad pundid nagu Zahir tuntud headuses ja SS Robot, mis meie seltskonnale vist selle päeva põhibändiks jäi. Paar uut lugu tehti ka, mis ilmselt annab loota, et kunagi lähitulevikus on albumit oodata. (Ahjaa, mingi variant läks ju trükis vussi ja seda sai vahepeal soetada kui rariteeti). Seejärel tuli deja vu Amme Rockist, järjest esinesid Nyrok City ja Sibyl Vane, kaks neljast Ammel nähtud bändist.... Mulle meeldivad mõlemad, teisi tuli natuke veenda. Viimaseks esinejaks oli väljakuulutatud publikumagnet Vennaskond.
Tore oli, et hitte ei mängitud (Pille-Riini ja Hüperboloidi näiteks, ega ma pead ei julge anda muidugi, kontsert oli päris pikk), selle asemel kostitati hoopis vähemtuntumate lugudega (kui Vennaskonnal neid on). Ei tea, kas seda ette aimates või lihtsalt seltskonda peljates ei olnudki väga palju osse ja muud sellist rahvast end kohale vedanud. 

Koju läksime igatahes jalgsi, vihma ei sadanud kummalgi päeval, rahvast oli mu meelest rohkem kui varasemal ajal (sellele väitele järgnes küll vaidlus, olenes, mis bändi ajal enda ümber vaadati ilmselt), nägime rohkem bände kui tavaliselt kombeks - üsna suvine tunne tuli peale keset seda südasuvist sügiset.