Päkapikke pole olemas

Ma arvasin, et mul hakkas tänasest puhkus, aga tuli välja, et hoopis homsest hakkab. Ega vahet pole, ma niikuinii pole juba ammu midagi asjalikku teinud, aga tunne on ikkagi kuidagi teine. Ah, et ei olegi puhkus. Mossitan siis.

Puhkuseasendaja andis ka hommikul teada, et ta täna ei tule, on haige. Ma kohe ei osanudki muud öelda, kui "ok". Õnneks meenus L.-le, et neiul oli eile ju sünnipäev. Ega 21 pole naljaasi, ma nüüd tõesti loodan, et tal on lihtsalt pohmakas, mitte mingi kõhugripp käsikäes kopsupõletikuga vms. Mul nimelt see viimane vist on, juba nädal aega köhin nagu tuberkuloosihaige. Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti nõme olnud? Leidsin kapist mingeid ammuaegunud medikamente, tarbin neid, kuidagi imelik oleks suvel apteeki minna või kuidas?

Aga päkapikkudega seoses, loen parajasti lastele õhtuti mingit päkapikuainelist raamatut (kesksuvele sobilikult) ning seal oli peatükk, kus väideti, et päkapikud pesevad end ainult korra aastas. No milleks sellist jama kirjutada - üks kord aastas, kes seda usub! Pigem pidagu hügieenist korralikult kinni või ärgu pesku üldse, aga milleks see üks kord? Lastel oli ka hämming. Panin siis raamatu kinni ja hakkasin kardinaid ette tõmbama, kui Mikro järsku ütleb: "Päkapikke pole olemas!". Ma ei reageerinud eriti kuidagi, vist kohmasin mingi "ahah"-i, sest ma ei tea, kuidas 8-aastane Mini sellesse teemasse suhtub. Pärast hakkasin mõtlema, kas Mikro tõepoolest järgis seda loogikat, et kui üks asi loos on niivõrd üle võlli (pesevad korra aastas), siis ilmselt on terve lugu väljamõeldis? Mini seevastu küsis, et kas seal kirjas pole, mis kuupäeval nad end pesevad? Ohh jahh.

Muidu loen üht selle aasta raputavamat raamatut enda jaoks. Ma ei saa sellest kahjuks pikemalt kirjutada, kuna teema on äärmiselt isiklik ja selle loo peategelane on ise palunud, et see raamat ei ilmuks (ühest intervjuust lugesin), seega ei taha ka mina raamatule rohkem tähelepanu tõmmata. Hinnata ma seda raamatut ka ei oska, sest tegemist ei ole ju ilukirjandusega. Tegelased on päris, oma nimedega, otse elust ja naturalistlikud, pigem dokumentaal siis? Selline võiks olla mõni blogi, aga ükski blogija pole vist iial nõnda isiklikuks läinud va vist need, kellest keegi rääkida ei taha, aga kui nemad tegid kõiki oma tegusid negatiivses võtmes, siis raamat pole mu meelest ärapanemiseks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt tüüpiline uudishimulik inimene, kellele meeldib teiste inimeste mustas pesus sorida, aga midagi selles loos on, mis mind köidab. Ma ise usun, et pigem pakub mulle huvi teada saada, kuidas teised inimesed päriselt mõtlevad ja miks tegutsevad nii, nagu tegutsevad. Et siis päriselu on ikkagi huvitavam kui väljamõeldised?

Puhkust peaks olema kuu aega, ilmselt jõuab isegi päriselt elada. Mitte, et mul miskit täpselt planeeritud oleks, meil ju "sõltub kõik ilmast" siin. Ja seda ilma ma sel aastal väga ei julge usaldada enam. /Köhides eemale/