Kui üks uks sulgub...tuleb olla leidlik

Olen mina ikka alles totu, mõtlesin selle eilses postituses mainitud ohu peale - et kui snepper selja taga kinni läheb ja laps kassiga koridori jääb, kuidas ma siis üldse teaks neile appi minna? Ilmselt jääks ju ka telefon kotti ja tuppa? Ok, ehk oleks keegi naabritest kodus ja laps saaks tema telefonilt mulle helistada, aga samas tulid kohe riburada meelde juhtumid, kus ma ise samas olukorras olen olnud. Koos koeraga.

Millal meil koer oli? Mõtlesin paari daatumi peale täna tööl, meelde ei tulnud ja automaatselt järeldasin - lähen õhtul koju ja küsin ema käest. Siis tuli reaalsus tagasi, oot-oot, ma olen ju täiskasvanu ega ela enam ammu emaga koos! Imelik, kuidas minevikule mõtlemine selle kohe kohale tõi. P.S. No on mitu aega korraga võimalikud, samamoodi mõtlen ma oma peas, kuidas mingit asja, mis päeva ajal toimus, tuleks kindlasti vanaemale edasi öelda ja alles hetk hiljem meenub - ei saa, vanaema on surnud.

Igatahes, kui ma olin teismeline, oli meil koer Mausi, selline väike must krants. Peamiselt oli ta mu vanaema koer, aga eks ma käisin ikka ka temaga väljas. Ma kujutan ette, et need mõlemad ukse taha jäämise episoodid olid ajast, mil vanaema haiglas oli, sest muidu oli tema ju alati kodus. Esimest korda juhtus see siis, kui ma olin maksimaalselt 15, sest ka vanavanaema elas veel. Meil on selline tavaline kahekordne eramaja, kus esiukse kohal on väike rõdu, kuhu pääseb teise korruse toast. Just selles rõduga toas elaski vanavanaema, kes tollal oli juba enamuse ajast voodis. Teisel pool maja olid seina ääres redelid. Ma olin südi teismeline, krabasin redeli kaenlasse, tassisin maja ette ja ronisin rõdu kaudu sisse, vanavanaema sai toast rõduukse lahti teha. Kõike seda vahtis pealt uudishimulik naabrimutt, kes lausa koos söögikausiga vastasmaja ukse vahele ilmus. Politseid õnneks keegi ei kutsunud.

Järgmine kord lasin ukse sneprisse juba hiljem, kui kas redelit või vanavanaema enam ei olnud. Samas töötab mu ema kodust ca 500 meetri kaugusel, seega probleemi väga pole. Välja arvatud Mausi, kes oli äärmiselt kartlik loomake. Ema töötab nimelt polikliinikus ja sinna loomaga minna ei tohi. Juhtkoera mõõtu ta välja ei andnud. Polikliiniku ette jätta koera ka ei saanud, sest ta kartis võõraid kohti paaniliselt. Talv oli ka muidugi, muul juhul oleks võinud ju õues oodata ema tulekut, seega võtsin vastu otsuse, et jätan Mausi "turvaliselt" oma aeda rihmaga posti külge ning toon ruttu ema käest võtme. Aed meil koerakindel ei ole. Mausi oli ju toakoerake, voodis tuduv aristokraat, kellele vorstki viiludeks lõigati. Päris hirmus oli see käik, hoidsin pöidlaid, et Mausi ikka kodus elusalt ees ootaks, õnneks ootaski, aga edaspidi olin siiski nii ettevaatlik, et rohkem selliseid seiklusi ei juhtunud.

Seoses kellegi kalli üksinda tänavale jätmisega meenus üks teema, mis tänapäeval enam üldse aktuaalne pole - nimelt tittede poe uste taha jätmine. Üks mu sõbranna sai lapse üsna vara, enne seda aega, kui linnad vallutasid supermarketid, kuhu käruga manööverdama mahtus. Toona oli enamus poekesi, kus riideid, kosmeetikat ja muud pudi-padi müüdi, ikka väiksed letipoed. Me käisimegi "šoppamas" enamasti kahekesi - sõbranna poes, mina ukse taga titte valvamas. Ma muidugi kartsin kohutavalt, et titt ärkab ja pistab röökima ning ma ei oska midagi ette võtta. Õnneks on need ajad nüüd möödas (käruga laiutajad ja nende sõimajad on teine teema, viimati kohatud siin.).