Paul Kalanithi. Kui hingusest saab õhk

Ma mõtlesin isegi, kui inimene peaks elus lugema läbi vaid ühe raamatu, siis võiks see olla see. Siis mõtlesin ümber, sest inimesed on ikka liiga erinevad ja ilmselt on minu ning autori kattuvad huvid lihtsalt sellise arvamuse põhjustajaks. Keegi arvas näiteks, et see on raamat sellest, kuidas sureb ülemklass...

36-aastane neurokirurg Paul Kalanithi saab teada, et tal on neljandas staadiumis kopsuvähk ning kirjutab oma viimastel kuudel selle raamatu. Tal on jäänud aasta residentuuri lõpuni, tal on palju unistusi, palju plaane ja need kõik lendavad ühe päevaga vastu taevast. Tema põhiplaan oli pühendada 40 aastat oma elust neuroteadusele ja siis 20 pärast seda kirjutamisele.

Mind võlus selles raamatus just aeg enne haigust, Kalamithi teekond kirurgia juurde. Ta alustas muuseas kirjandusest, sest tahtis jõuda jälile sügavamatele küsimustele inimeseks olemise kohta, kuid mõistis ühel hetkel, et ilma riistvara tundmata on raske otsustada inimese aju ja selle võimaluste üle. Ja astus siis neurokirurgiat õppima. Mulle on see tuttav, mu meelest on samuti see, mis inimene on, tugevalt seoses inimese ehitusega ja ma võtsin vabatahtlikult igasugu loodusaineid ülikoolis juurde. Arstiteaduse ma aga välistasin, sest ma ei talu verd. Ämblikke ma kardan - röögin ja jooksen ära, aga verd ma lihtsalt ei talu - jalad lähevad nõrgaks, sees hakkab keerama ja seda ei muuda (ilmselt muudaks, aga ma ei taha sellisesse olukorda sattuda, kus veri ja soolikad loomulikuks saavad). Seega on  kirurgia minu jaoks midagi põnevat, aga samas talumatut.

Kalamithi kirjeldab kohtumisi laipade, vere, soolikate, ajude ning surmaga avameelselt ja ega see kerge lugemine mulle just ei olnud. Samas ei olnud see ka ses mõttes väljakannatamatu, et ükski neist olukordadest ei sisaldanud inimeste tahtlikku kannatama panemist - seega jah see hüpotees, mida veriste õudukate postituse all arutati "veri kui asi iseeneses vs veristamine lõbu eesmärgil" omab sisu. Kalamithi kinnitab ka seda, kuidas laipade ja verega harjub. Kogu see "köögipool" oligi selles raamatus minu jaoks kõige huvitavam - milliseid otsuseid arst langetama peab (kohutavaid!), mida arvesse võtma (palju laiemaid kaalutlusi kui eeldaks), mida arst kannatama peab - autor kirjutab, et selgelt on neurokirurgia kutsumus, mitte töö, enamik seda ei vali, sest see on liiga raske ja kurnav. Kalamithi on selgelt arst suure algustähega ja ma ei arvagi, et kõik arstid temasugused on. Nagu ta ka ise leidis - need, kes võtavad ravimist kui tööd, otsustavad enamasti spetsialiseeruda nö elustiilihaigustele, kirurgias on kohutavad tingimused, sellist töölepingut ei sõlmiks ükski kainelt kaalutlev inimene.

Lisaks panevad mõtlema kõik need kirjeldatud juhtumid  - piir elu ja surma vahel on nii õhkõrn, 1 mm ajus määrab su elu, kõik ajuhaigused muudavad isiksust - kes me siis tegelikult oleme? See pisike, aga keerukas masin juhib kogu su elu, aga meie ikka räägime kellegi iseloomust või väärast maailmavaatest. Üks mutter siia-sinna ja kõik võib muutuda. "Sellest, mida arst sulle ei räägi (ja parem ongi)". Mõtlesin ka seda, et surma kartvatel isikutel vist seda raamatut lugeda ikka ei soovitaks. Isegi minusuguse "surmapõlguri" pani sügavamalt mõtlema.

Empaatiast - Kalamithi satub noore tudengina ajuvigastusega noorte hooldekodusse, kus saab teada, et enamik lähedasi hülgavad mõne aja pärast need lapsed. Talle tundub, et üks laps naeratab talle ning ta ei suuda uskuda, kuidas vanemad midagi sellist teha võivad. Teda saatnud professor nendib siiski, et mõnikord mõtleb ka tema, et oleks parem, kui need lapsed sureksid. Kalamithi vihastab ja lahkub.
"Alles hiljem mõistsin, et meie külaskäik oli lisanud uue mõõtme minu arusaamale, kuidas aju annab meile võime luua suhteid ja leida elule mõtet. Mõnikord aga läheb aju rikki." (lk 51) Millistel tingimustel on elu elamist väärt ja millistel enam mitte? Ma tegelikult ei tea, kui palju on meil see otsus arsti ja kui palju haige enda käes. Raamatus tuli seesugust otsustamist jahmatavalt palju ette. Kes suudaks sellist tööd igapäevaselt teha?

Väga meeldis ka see koht, kus juba diagnoosi saanud autor tahaks nii väga teada enda elulemuse prognoosi, kuid seda ei anta. Ta arutab siis, et see, mida ta ette võtab, sõltub ju prognoosist - kas on veel aega mingeid pikemaid asju ette võtta või peaks kohe kiiremate kallale asuma? Elama iga päeva nagu viimast? Mida ta sel juhul tegema peaks, kui tahaks nii paljut ega jõuaks midagi? Oma viimast päeva elades ei suudaks me iial rahulikult võtta. Seega leiab ta, et ainus võimalus normaalselt elada on elada nii, nagu elu oleks lõputu. Seda siis kõigil, mitte ainult surmahaigetel. Mulle see meeldib - me ei saa midagi planeerida, sest me ei tea ju kunagi prognoosi, seega parem eeldada aja jätkumist.

Ma arvan, et see raamat teeb tänuväärse sammu inimese surelikkuse mõistmise poole, just füüsilist ja vaimset tasandit kokku viia püüdes. See avab natuke ka silmi, millist tänuväärset tööd teevad kirurgid ja milline uskumatu inimene peab olema, et kirurgiks üldse sobida. Ja et sellest kõigest pole erilist kasu, kui sekkub loll juhus, mis just sellise inimese enneaegselt surema määrab. Mis paganama ülemklass? Jah, loomulikult kõigil, kes võiksid olla sama imelised, ei avane võimalustki nii kaugele jõuda, kuid see ei kahanda autori lugu mingi suvalise ülemklassi võsukese priviligeeritud elu- ja haiguslooks.

Lingin siia veel ühe arvustuse, mis minu omaga hästi haakus.