Daamide valik

Mul on üks naistuttav, kes läks kord kahtlaselt ärevile, kui keegi käis seltskonnas välja mõtte, et naine on suhtes siiski see pool, kes valiku teeb, mitte mees. Tal on mõni aasta noorem mees ka, kahtlustasin, et ta ilmselt ei taha, et arvatakse: "näe, krahmas endale noorema mehe!". See on ju õudne tabu ja sobimatu ning haletsusväärne?!

Tõukus see natuke abiellumiseteemast  - naine peab ikka ootama, millal talle ettepanek tehakse ja Lendava Konna kommentaarist Kristallkuuli juures: "Aga pisut tõsisemalt – mees peabki murdja olema ja naine loomulikult talleke.
Ei tahaks mõeldagi, kui see vastupidi oleks. On ju nii?:)"

Ma just hakkasin mõtlema, et mis siis sellest vastupidisest nii väga on...Ja ma ei mõtle ainult sellised olukordi, kus sinu jaoks ebaatraktiivne proua negližee väel piidleb, kuidas sa köögimööblit paigaldad (ämm Wremjast tuli silme ette). See on jah ahistav, aga viisakas küsimus: "kas te minuga mõnikord kohvi tahaksite jooma tulla?", normaalses situatsioonis, mitte teiste ees ja irvitavalt ning eitavat vastust aktsepteerides, peaks ju igati ok olema mõlema soo puhul? Millegipärast aga see naiste puhul nii loomulik ei ole, näiteks küsiti ühes intervjuus Courtneylt kord, et mis ta siis teeb, kui keegi talle väga meeldib? Courtney vastas, et mis küsimus see selline on - lähen ja ütlen talle seda siis?! Aga miks siis tekib selline küsimus ja mida vastuseks oodatakse - piidlen salamisi ja volksutan ripsmeid? Kaotan kingakese ja ootan, et prints selle mulle tagasi tooks? Teesklen ülimat abitust?

Kas selge ahistamise ja kaudsete vihjete tegemise vahel on naiste jaoks ka mingi ala, kus aus konkreetsus on lubatud? Tegelikult ju paljud mehed ütlevad, et neile on ok, kui naine esimese sammu teeb. Kujutame siinkohal ette, et keegi naiste käest üldse niimoodi küsiks - kas sulle on ok, kui mees teeb esimese sammu? Ehk siis üldkehtiv on ikkagi see "mees murdja - naine talleke" variant.

Mult küsis kunagi vanaema midagi stiilis "millega ta su siis ära võlus?", ega ma ei julgenud öelda küll, et no see oli ikka nagu pigem vastupidi...Kui ma midagi tahan ja näen võimalust selle saamiseks, siis mingid üldlevinud kombed mind ei takista. Kui naiste vetsus on järts ja meeste omas pole kedagi, ma lähen sinna, eks. Ma võin end vabandada sellega, et mulle kohe meeldivad tagasihoidlikud mehed, sest ma ei taha endale konkurenti kõrvale. Need, kes sind kartmatult välja kutsuma tulevad, on tavaliselt machod, kelle puhul mina mitte jalust nõrgaks ei lähe, vaid tunnen väljakutset - noh, vaatame siis, kes meist kangem on, ma näen sind ju läbi, sa arvad, et räägid mu ära, no oota sa! Mind huvitavad ikka salapärased karakterid, mitte need, kes ise kätte tulevad. Ja noh, muidugi, kuskil on mingi peenike punane joon ikka ka, millest sa saad aru, et ta võiks ju minust vastu huvitatud olla. Päris murdma ikka ei lähe, kuigi jah, mu kõige jultunum vihje oli ükskord, kui meesinimene üüri kallinemise üle kurtis, et aga sa võid ju siis minu juurde elama tulla, tuleb odavam?! Milline imeline ümbernurga flirt, onju...Ega ta muuseas tuli ka, aga veidi hiljem.

Ma olen mõne mehega sellest rääkinud ka, et ega te ju ei kutsu alati meeldivat naist endaga välja? Ei, nad ei kutsu, kardavad, et naine ei tule, siis olla õudne mark. Ma jälle mõtlen, et naisena vist peaks veel hullem mark olema - alandud ise meest välja kutsuma ja saad veel korvi ka, aga mis see alternatiiv parem on:

Või piidlete mõlemad salamisi nurga tagant, tajute, et miskit võiks vist susisema hakata, aga üks ei julge ja teine ei pea sobilikuks esimest sammu teha? Kusjuures meeste puhul olen märganud veel sellist tendentsi ka, et inimene, kes sinust selgelt huvitatud on olnud, muutub kohe su vastu jäiseks, kui sa kellegi teise leiad. Mis sest, et ta ühtegi konkreetset ettepanekut ise ei teinud, ikka oled sina süüdi ja igavene lehtsaba, et aru ei saanud - ta ju nõnda pingutas su nimel! Machodel on muidugi lihtne öelda, et ära ole siis selline tossike, samas ei pruugi põhjus, miks mees naist ise välja ei kutsu, olla ainult julguse puudumises - vabalt võib ju olla mingi arusaamatus a la keegi on mehele öelnud, et sel naisel on juba mees olemas vms. Kui naine mehele vastu ei tuleks, võikski see jääda lahendamata ja sellest saaks ainult kena traagilise armuloo, kus nad 60 aastat hiljem teada saavad, et on kogu elu teineteist armastanud ja kõik takistused, mis neil koos olemiseks ees olid, eksisteerisid ainult nende peades. Kah üsna jõle perspektiiv lihtsa ja selge otse küsimise kõrval.

Ainuke hea põhjus vist, miks neid suhtemänge mängida, ümbernurgajuttu ajada ning mingeid traditsioonilisi kombeid ettekäändeks tuua, ongi see, et ilma susserdamiseta ei saaks millestki romantilisi filme, raamatuid jms luua. Elu oleks liiga lihtne (ja igav?), kui kõik selgelt väljendaksid, mida nad tegelikult tahavad. Ja ega muidugi alati ei teata ka - sõber just rääkis, kuidas peale lahkuminekut teatas teine pool talle, et no ega sa tegelikult ei meeldinud mulle eriti juba algusest peale. See ei pruugi olla isegi tagantjärele haigettegemiseks öeldud (nad läksid lahku sõpradena vastastikusel kokkuleppel), ilmselt püsib samadel jalgadel nii mõnigi aastatepikkune abielu. Mis on mu meelest omaette kurb, aga juba teine teema.