Eelmise postituse jätkuks siis hakkasin mõtlema, miks mina lepin sellega, et mul ei ole erilist võimu ilma asjade üle ega hakka olemagi, isegi mitte kusagil teispoolsuses või peale revolutsiooni, mil "õiged" võimule tulevad. Elan niihästi kui oskan, pärast suren ära ja ongi kõik.
Kui ma noorem olin, ma küll selline ei olnud, ma kirjutasin alati nendesse "Minu klass" märkmikutesse "kelleks tahan saada" reale, et KUULSAKS. Me just hiljuti rääkisime sellest sõbrannaga ja ta vangutas mu ülestunnistuse peale pead, ütles, et ei usuks minust seda - appi, kui madalale ma langenud olen! Ehk siis nooremana oli mul ilmselt selge veendumus, et ma olen erakordne ja küllap saavad peagi kõik teised ka sellest teada ja küll siis ma alles poosetan aupaistes.
Mis siis muutunud on? Ma pean end siimaani erakordseks. Noh, ses mõttes, et igaüks meist on ainulaadne ja kordumatu, eks. Ja ma raudselt pean end teatud inimestest teatud asjades paremaks ka. Muutunud on pigem see, et ma ei pea maailma enam õiglasel hierarhial põhinevaks. No umbes nii, et rahva hulgast kõige targem on president (mitte, et mul talle/neile miskit ette heita oleks, aga üldises plaanis). Eurovisiooni võidab parim laul. Kõige rohkem loetakse kõige paremaid raamatuid. Aasta ema on teistest emadest parem. Kui mina harjutan, siis mina saan meistriks ja hiljem lao juhatajaks. Mingil määral see loomulikult toimibki nii, aga rohkem jäävad ikka meelde olukorrad, kus see nii ei ole.
Ei ole oluline, kes oled sina, oluline on see, keda sa tunned. Ja vot seda mängu mina kaasa mängida ei taha! Keeldun! Isegi pealt vaadata on vastik. Ma olen näinud inimesi, kes on edukad ja omal alal tipus lihtsalt seetõttu, et nad on inimestena äärmiselt jäledad, teistest üle sõitnud ja allesjäänud ei julge neile mitte midagi vastu öelda. Mulle isegi tundub, et ebaproportsionaalselt palju suuri juhte on sellised. Neil on võimukad sõbrad ja oma võrgustik. Nemad ongi süvariik - hahahahahaa! No ma väga näiteks ei usu, et ennastsalgava tööga rikkaks saaks. Õiged suhted peavad olema, siis saad. Eks ole selgi juhul kõik enda kätes, aga ikka tundub see kuidagi vale. Mis sest, et inimene on karjaloom ja karjas nii käibki, et sügatakse üksteise selga ja otsitakse kirpe. Mina olen ikka see nahkhiir - ei lind ega loom! (Pagan, viisin oma vana mantli taaskasutusse ja pärast tuli meelde, et mu nahkhiire helkur-pross jäi sinna külge, niu!) Eks ma sügan ka mõnda ja mulle meeldib kui mind sügatakse, aga seda siis ausal põhimõttel - siis, kui me tõesti üksteisele meeldime, mitte sellepärast, et oh, see on edukas tüüp, oleks tark teda sügada.
Kuhugi ei ole kadunud soov olla oluline, aga mitte seesuguse sügamis-süsteemi osana. Kuulsus tundub õudne ja ähvardav. Võim ei põhine kunagi vaid positiivsel karismal. "Sinustki võib saada president!" Tore on, aga ma pigem jätan vahele, sest sellega kaasnevad kompromissid ja konfliktid. Tahaks rahulikult iseendana elada.
See kibestumise küsimus tuli mul seoses sellega, et ma kunagi avaldasin nördimust ühe suure tähtsa mehe üle, kes oma alluvaid koledasti kohtles, et miks ometi kõik suu kinni hoiavad ega protesteeri. Siis mulle öeldi, et sellist käitumist nimetaks ta lihtsalt kibestumiseks. Ju siis see nii paistab, et viinamarjad on hapud - küll tema tahaks ka võimu, aga kuna ei ole saanud, siis on pettunud ja teeb näo, et ei taha. Võimuiha on normaalse inimese tunnus.
Aga. Mu meelest on kibestumus sageli omane just neile, kes võimule pürgivad. Nad ei mõista, miks on seal keegi teine, mitte nemad, kui ometi nemad on nii palju paremad. Ma ei tea, mul seda nagu väga pole, mõnikord ajab küll vihaseks, kui mõni erakordne põmmpea kuskil püünel keksib, aga seda vähem tahaks ise sinna ärarüvetet püünele pääseda. Selline luuseri-vaib.
Tippjuhtide seas pidi olema tõesti suurem psühhopaatide osakaal kui populatsioonis üldiselt (kuigi mitte nii suur kui vanglas):
VastaKustutahttps://www.forbes.com/sites/victorlipman/2013/04/25/the-disturbing-link-between-psychopathy-and-leadership/
Noogutan kaasa nii et kael kange :D Mul polnud juba kooliajal mingit isu kuulsaks saada, tahtsin lihtsalt et oleks hästi mugav elu kuni surmani. Selline laisa inimese unistus. Rikkus lotovõidu näol tundus ihaldatav seepärast, et siis võin teha AINULT seda mis tahan ja süüa kogu aeg banaane.
VastaKustutaMugavuse koha pealt olen võimaluste piires hästi elanud, ja banaane söön ka niipalju kui tahan ehkki esimese maailma mõistes pole rikkaks saanud. Seega peaaegu unistuste elu, vähenõudlik nagu ma olen :D Penskaripõlveks ei oska kah suurt muud tahta.
Sügada karjääri pärast pole kunagi kedagi viitsinud ega isegi oskaks, vastikult võlts tunduks. Ülemustale olen vahel harva vajadusel andnud teada, mis nad valesti teevad. Kumbki eelnevaist loomulikult karjäärile pole hästi mõjunud, õnneks eriti ei koti ka. Maailmaparandamise ja selle pärast põdemise jätan teiste kodanike kanda.
Kibestumine on see kui kaotad ja ei suuda endale seda tunnistada. Ehk see on see sama kui sa hakkad ennast õigustama. Täitsa normaalne kui sa õigustad ennast, aga kui kõrvalt vaatad, siis võib täitsa tobe tunduda ja kui sa kõrvalt ennast ei suvatse vaadata, siis sa ei näegi et teised loevad selles kibestumist. Kibestumine on kõrvalt vaataja hinnang.
VastaKustutaTippjuhid näevad psühhopaatidena pigem allumatuid notsutaolised näevad psühhopaatidena käsutajaid, mingi uuring näeb midagi üldist. Kinnipeetavad ongi tegelikult tipp psühhopaadid sest neid ei saa ravda nii lihtsalt. :)
ma mõtlen tglt regulaarselt, et me ei oleks üldse nii sügaval keskkonnakriisis, kui laiskus oleks populaarsem pahe kui ahnus ja vähenõudlikkus populaarsem voorus kui ambitsioonikus.
VastaKustutaSiis poleks inimkond ilmselt nii kaugele arenenud ka, kui praegu.
Kustuta"Praegu" all mõtled sa konkreetselt praegust ühiskonda vastandina näiteks 18. sajandile?
KustutaMingeid arenguid ei läheks siis võib-olla vajagi, ja osa võib õnnestuda ka pelgalt uudishimu najal.
... või laiskuse ajendiga - "kuidas saada sama mõnus äraelamine vähema tööga".
KustutaMa mõtlesin pigem ahvist inimeseks arenemist, aga no niikuinii on see lihtsalt spekulatsioon.
Kustutaaa ei, ma pidasin silmas mentaliteeti, mis oli veel näiteks hiliskeskaja oskustöölistel ja käsitöölistel täitsa olemas - et kui töö hind tõuseb, siis ohoo, nüüd saab palju vähema tööga sama äraelamise kätte (mistarbeks leiutati uusi pühakupäevi, et tärkavad varakapitalistid vinguda ei saaks).
Kustuta... ja seda, et kasvõi "Don Quijotes" elab enamus aadlikke veel suhteliselt talupoegliku elustandardiga. Don Alonso Quijana või mis iganes ta kodanikunimi oligi, ja Sancho argielu söök ja luksused ei olnud üksteisest kuigi erinevad, ainus vahe oli selles, et Alonso elas rendisest ja Sancho haris ise põldu, aga meie mõistes elasid nad mõlemad üsna kasinalt.
KustutaOk, jah, nõus, et kuskil on mingi mõistlikkuse piir - ei ole vaja teenida kuus miljonit ega osta kullast vetsupotte. See piir on ammu enne seda. Mind ennast häirib kõige rohkem see, kui räägitakse, kuidas "kõigil on pidevalt kiire" nagu see olekski normaalne ja vajalik.
Kustutajaa, nõus.
KustutaMa tõin ajaloo mängu sellepärast, et ma näen aruteludes sageli ettekujutust, et kui vanasti oli elu mitmes mõttes raskem, siis tähendas see ka alati ja kogu aeg rohkem rakkes olemist.
Talupojad tegid küll rasket füüsilist tööd, aga nt talvetöid oli märksa vähem kui suvetöid, tööd olid selgelt hooajalised. Ja meie ettekujutus talupoegade olukorrast on mõjutatud ka siinsest 17.-19. sajandi päris- ja teoorjusest, aga selle taga oli osalt just uusajal kasvanud ahnus ja ebavõrdsus. Kõrgklassi elustiil läks järjest edevamaks (kuni revolutsioonide ajajärk peale tuli) ja selle hinda maksis talurahvas järjest suurema töökoormuse näol.
Keskonna ja suure hulga muude kriiside "rootcause" on ülerahvastus. Kui maailmas oleks 7 miljardi asemel 7 miljonit inimest kaoks automaatselt suur hulk eksistentsiaalseid probleeme, samas muidugi poleks võimekust Kuule lennata (Marsist rääkimata) või tuumajaamu ehitada. Kõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni toimimiseks on vajalik mingi kriitiline inimhulk.
KustutaKõrgtehnoloogilise tsivilisatsiooni toimimiseks ei ole inimest vaja, vaid mõtet mis eksisteerib omaette. Inimene ei saa ilma maakerata. Inimestel on vaja rohepööret, et siis alles saab rohkem saasta toota ja leiutada ja tuleb paradiis ei enamat. :)
KustutaTT, kolmveerandi keskkonnakoormuse tekitamisega (või rohkemgi, oleneb, mis parameetrit vaadata) saab maailma jõukam veerand (ilmselt ka meie) üksi hakkama, nii et oleneb, millised 7 miljonit alles jääks ja mis elustiiliga edasi laseks. Iseasi muidugi jah, et 7 miljoni juures ilmselt ei saakski samamoodi edasi lasta, infra lihtsalt ei töötaks enam.
Kustutahttps://news.cgtn.com/news/2020-04-23/Natural-resources-consumption-gap-widens-PU3Un4vk3e/index.html
Üks teine abstract:
Kustutahttps://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/12321341/
Oli kusagil teooria, et kaks miljardit oleks optimaalne Maa rahvaarv, selle arvu juures liiguks ka tehniline progress, ehkki ilmselt natuke teises suunas. Võibolla vähem sõjatööstust, seega tehnikat, võibolla sellevõrra rohkem biotehnoloogiat ja taaskasutust.
KustutaSellel juhi teemal. Oleme mehega arutanud, et juhiks sobibki hästi kindel inimtüüp. Selline, kes julgeb olla vajadusel karm ja resoluutne, vajadusel teisi käskida. Pehme iseloomuga juhid kaugele ei jõua, isegi kui nad teistele meeldivad. Mina olen vastupidi, selline inimene kes ei taha teisi käsutada. Teen pigem ise ära. Tööl ka pigem lähen sõbralikult ligi, öeldes: ''Kas sa saaksid selle asja ära teha? Pole hullu kui ei jõua, teen ise...'' Selline inimtüüp juhiks ei sobi, sest teised sõidavad üle. Ühesõnaga juhiomadustega paradoksaalselt käibki kaasas enesekeskus. Lihtsalt hea juht arendab ka inimlikkust ja teiste motiveerimist.
VastaKustutaSõjaväekord, koonduslaager ja röövkapitalism vajavad karmi kätt. Meil siin Euroopas on positsioon ja raha see mis määrab, isegi laps võib riiki juhtida nõunike abiga. Tänapäeva juht otsib motivatsiooniga inimesi kes ise juhivad ennast.Sellepärast peabki juht hästi "nilbe ja libe" olema oma töörahva suhtes. Psüühikahäireid juhtides tekitab see, et ta ei saa midagi teha, et kiiresti positioon paika panna kui see alluv tekitab sulle kahju. :)
KustutaKui vaadata kõiki suuri juhte (Elon Musk, Jeff Bezos, lahkunud Steve Jobs), siis on nad ikka väga enesekesksed oma alluvate suhtes. Samas edukad mehed, visionäärid.
KustutaNeil on juristid, suhtekorraldajad, arstid ja raha see on süsteem. Vaevalt et pesumajapidaja sellist süsteemi jõuab üleval pidada selleks peabki ta libe ja sõbralik olema.
KustutaSeda ma mõtlengi, et kõik inimesed ei saa läbi elu minna nii, et teistest üle sõidavad ega seda soovigi. Samas juhtide seas leidub vähe empaatilisi inimtüüpe.
KustutaLaura kirjutab minu arust natuke teisest asjast kui Marca. Su loetletud on ehk sellised, et arvestavad teistega vähe, aga vähemalt on neil ka mingid võimed lisaks tahtmisele juht olla. Aga siis on veel need, kellel on suur enesekindlus, võimuiha, häirimatus üle laipade käimisest ILMA võimekuseta ja ka selliseid võib edu saata.
Kustutanotsu, väga võimalik.
KustutaMinu kommentaar käis selle osa kohta: ''Ei ole oluline, kes oled sina, oluline on see, keda sa tunned. Ja vot seda mängu mina kaasa mängida ei taha! Keeldun! Isegi pealt vaadata on vastik. Ma olen näinud inimesi, kes on edukad ja omal alal tipus lihtsalt seetõttu, et nad on inimestena äärmiselt jäledad, teistest üle sõitnud ja allesjäänud ei julge neile mitte midagi vastu öelda. Mulle isegi tundub, et ebaproportsionaalselt palju suuri juhte on sellised.''
nojah, ja kui "oluline on see, keda sa tunned", siis piisabki edu saamiseks heast stardipositsioonist ja selle süüdimatust ärakasutamisest, mingit muud võimekust pole vaja.
KustutaLihtsalt ma ei kujuta ette, kui palju on selliseid juhte, kes on saanud perefirma juhiks või muudmoodi tuttavate kaudu. Kindlasti on, aga kui suur %, jään vastuse võlgu. Idealistina ei tahaks hästi uskuda, et neid nii suur hulk on. Juhatus sööks nad lihtsalt välja vms.
KustutaMul tuli postitust lugedes kohe pankrotmeister Donald Trump silma ette.
KustutaEks maailma tasemel ongi seda tüüpi kihistumist, et osa lihtsalt sünnib võimuvõimaluste juurde, rohkem kui Eestis, kuigi ka siin liigub tasapisi selles suunas.
ja kõik meist oskaks kindlasti nimetada ebakompetentseid ministreid.
KustutaSelles on sul õigus, sest kuigi Trump oli algselt edukas ärimees, siis oma firma sai ta siiski isalt. USA presidendivalimistel on sageli nii, et võidavad vaheldumisi demokraadid ja vabariiklased. Trump tegi oma valimiskampaania väga kavalalt, tema fenomen on mingismõttes sarnane EKRE fenomenile siinsamas Eestis. Teadis täpselt oma valijat.
KustutaPerefirmat reeglina ei anta oma lapsele üle nii, et see ei oleks alustanud kusagilt alumiselt astmelt ja siis tasapisi kasvades jõudnud üles. Teemal, mida tähendab meil "teadmistepõhine", olen vähemalt korra kirjutanud ja olen kindel, et selline peidetud korruptsioon saab järgnevail aastail olema Eestile tuntav arengupidur. (Vaadakem nt kahe või nelja eelmise ERM-i direktori määramisi, täielik absurd, praegune kultminister veel lisaks jne.) Ja eelmiste kommentaaride kommentaariks (sest panen täiesti puusalt) - palun mitte väita, et inimesi peaks Maal olema palju vähem jmt, see on otseselt inimvihkajalik, millega iganes seda siis põhjendada. Mingi "roheliseks" värvitud sentiment jõuab väga lihtsalt ja sageli selgelt inimvihkalike seisukohtadeni, kuidas see nii lihtsalt paljudele vastuvõetav tundub, jääb mulle arusaamatuks. (Rahustuseks neile, kes nüüd närvi läksid, ma siin rohkem ei kommenteeri. (Lihtsalt jalutasin mööda,))
VastaKustutama olen muide rahvaarvu vähendamise argumentide kohta nõus, seepärast mainisingi, et küsimus pole tglt rahvaarvus, küsimus on selles, et väike osa rämedalt ületarbib.
KustutaMa pakuks puusalt, et keegi ei läinud närvi :) Mind muudab nõutuks pigem see, kui inimesed ütlevad mingi seisukoha välja ja seejärel minema tuhisevad.
KustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
KustutaRahvaarvu vähendamise ideed inimvihkajalikuks nimetada tähendab olla seisukohal, et inimese ainuke tõeline õnn ja eneseteostus on saada järglasi mis aga ei pruugi sugugi kõigil ja alati nii olla. Tähendab, ilmselt ei taha keegi näha rahvaarvu vähendamist sõjategevuse või laastava nakkuse tagajärjel või üldse viisil, mis põhjustaks kannatusi või laastaks keskkonda täiendavalt, ei, ideeks on ikka sündivuse piiramine.
KustutaSee, et ressursside raiskamisega saab väike hulk inimesi ka väga edukalt hakkama, ei ole päris see argument, sest ka enamikus need suuremasse ja vaesemasse hulka kuuluvad inimesed tahaks elada kõrgema elustandarti järgi ja tehniliselt on see ju võimalikki, vähemalt kuniks ressursid otsa saavad.
mul oli ressursijutuga mõttes see, et tavaliselt on rahvaarvu vähemdamise jutul taustaks mõte "keskkonnakriis pole meie mure, vat kus nemad seal Indias sigivad, meil pole mõtet oma elustiili muuta". Lootus, et keskkonna saab mähkida kellegi teise probleemi jõuvälja nagu Slartibartfasti laeva.
KustutaSee seisukoha väljaütlemine ja vestlusest lahkumine näitab enamasti seda, et inimene soovis midagi öelda, aga mitte arutleda. Väga halb kombinatsioon elavaks aruteluks. :)
VastaKustuta