#jutujaht Loodame, et nii siiski ei lähe

Raimo oli lihtne mees. Maalt pärit. Tagasihoidlik. Või vähemalt meeldis talle ennast nii esitleda, see tekitas respekti ning muutis teised tema suhtes leplikuks. Kes Raimot juba lähemalt tundis või teda esmakordselt kell kaks öösel vanalinna baaris kohtas, ei oleks sellise enesetutvustusega küll kuidagi nõustuda saanud. Oleks võinud vist öelda, et Raimo oligi see müstiline tüüpiline eestlane, kellest välismaalased muudkui räägivad - vankumatu introvert, kes peale kolmandat klaasi libastub ja pidurdamatuks ekstraverdiks osutub. Raimo ise oli sellest ebakõlast teadlik ja hoidis seetõttu madalat profiili ning üritas kangekaelselt enda kahte poolust eraldi hoida. Olid inimesed, kes tundsid ühte Raimot ja teised, kes tundsid teist. 

Peale lärmakat nädalavahetust hakkas Raimo taas rääkima, kuidas tahaks loodusesse, maale, metsa ja juurte juurde. Ta oli endale isegi suvila muretsenud. Suvilas jõi Raimo vaikselt õlut, grillis liha ja võitles loodusega. Mingu need rohelised oma elurikkusega puu taha! Muru on vaja pügada! Hekki lõigata! Lehti riisuda! Võib-olla oli asi selles, et trenni ei saanud Raimo minna, trennis käisid ainult trennipeded, normaalset inimest pidi töö vormis hoidma. Siiski ei suutnud Raimo igapäevase füüsilise töö tegemiseni alanduda ning istus selle asemel kaheksa tundi kontoris. Maale kolimise mõttega ta ainult mängis, sest piisas naisel vaid meenutada, kui lõbus tal eelmisel reedel kesklinnas olnud oli, kui Raimo juba allaandvalt pomises, et noh, eks taksod ju käivad Raadikverre ka. 

Tänagi oli Raimo juba muru niitmisega peaaegu lõpule jõudnud ning unistas rahulikust istumisest saunas, kui suvila ette järsku üks võõras auto keeras. Autost astus krapsakal sammul välja üks keskmises eas ja suuruses punapäine daam, kes tutvustas end kui kandidaati number 648 valimisliidust "Kõik valla heaks!". Nimi Raimole meelde ei jäänud ja uuesti küsida ähmiga ka kohe ei taibanud. Oleks tahtnud valetada, et pole valla elanik, aga ausus ei lubanud, oli ta ju tõesti end suvilasse sisse registreerinud, et autokindlustus tsipake odavam tuleks. Seda, et pole aastaid üldse valimas käinud, ka ei hakanud tunnistama. Ega ta ei häbenenud, seda mitte, lihtsalt sobiv hetk sai mööda lastud.

"Ja keda teie, härra, siis seekord valida olete otsustanud, kui see just saladus pole?"

Raimo oli kõigest ühe õlle ära joonud ning kahetses kibedalt, sest kõik arukad vastused olid peast pühitud. Ega sellest vist polnudki midagi, sest Vali-mind!-naine jätkas juba ise: "Vaadake, ega ma muidu ei oleks üldse siin, aga see naaberküla Andrusson, kui tema peaks nüüd siin pukki saama, vat siis, siis läheb küll jamaks meil - kõik raha liigub mujale, sinna tema õue peale pannakse uus asfalt, Raadikvere pood läheb üldse kinni, sest no keskuses juba on kauplus ju, tänavate valgustus keeratakse maha, sest mis meil siin kolkas sellest, temal suured kasvuhooned, sinna on rohkem elektrit vaja. Ja ohh, peaaegu oleksin unustanud, Andrusson ajab ju seda hooldekodu asja! Algul pidi üldse pagulaskeskus tulema Raadikverre, selle, hoidku taevas, suutsid meie omad eelmisel sügisel ära hoida, aga nüüd tahavad hullud siia tuua! Mõelge, mismoodi me siin mööda aiaääri käima hakkame! Meie lapsed, vanurid, ei taha mõeldagi, mis need hullud siin korraldama hakkavad! Ohh, jahh. Loodame, et nii siiski ei lähe! Ja selleks olengi mina siin, et näidata külarahvale - alternatiiv Andrussonile on absoluutselt olemas!"

Pika monoloogi peale jõudis Raimol juba tähelepanu hajuda, sest ka telefon juhtus samal ajal helisema, vastamiseks talle siiski aega ei jäänud, sest ühel pool toru kisas kallis abikaasa ja teisel pool seletas võõras daam. Ainult Raimo seisis tummalt kahe tule vahel ja mõistis, et tulevik tõotab tumeneda.