FILM: Mida inimesed ütlevad

Käisin vahelduseks üle pika aja kinos, Elektriteatris on Põhjamaade filmisügise programm, mille raames vaatasin Norra-Saksa filmi "Mida inimesed ütlevad". Tegemist on juba paar aastat vana linateosega, ma ei tea, kas ja kuidas seda veel vaadata saaks ehk siis natuke mõttetu arvustus, aga mõtteid ta tekitas ja seepärast panen need ka kirja. 

Sisust siis niipalju, et Nisha on 16-aastane Pakistani päritolu Norras elav teismeline neiu. Tegemist on režissööri autobiograafilise looga. Tüdruk elab üsna tavalist elu, selle vahega, et vanemad on veits kontrollivad, aga no elab üle, ikka juhtub. Seda päevani, kui üks poiss, isegi mitte peika, kuigi filmi kirjeldustes nii öeldakse, talle salaja õhtul tuppa ronib. Midagi ei juhtu, noored ajavad juttu, aga jäävad vahele. Muidu sõbralikuna tundunud isa klobib mõlemad läbi. See on tüdrukule suur šokk, aga hullem ootab veel ees - nimelt on pere otsustanud, et kuna ta raudselt poisiga seksis, siis nüüd abiellutagu. Tüdruk on piinliku vahejuhtumi tõttu poisi juba unustanud ega taha temast enam kuuldagi, aga vanemad ei saa sellest aru. Ennekuulmatu labase käitumise pärast saadetakse neiu "kodumaale" Pakistani, sugulaste juurde vagasid kombeid õppima. Paraku juhtub ka seal sarnane lugu - teismelised armuvad, siinkohal lõpeb see aga rõvedamalt, sest Pakistanis on kombluspolitsei ja nende valvsa pilgu all sunnitakse noori tegema asju, mida nad omapead ilmselt teinud ei oleks ja pilte näidatakse noorte vanematele. "Teie Euroopast tulnud lits rikkus mu poja ära!" teatatakse Nisha isale ja kutsutakse talle kohemaid järele. Taas proovitakse noori abiellu sundida, aga see ei õnnestu, sest no kes sellist lipakat ikka oma pojale naiseks tahaks enam?! Meeleheitel isa üritab tagasiteel Euroopasse tütre enesetapule sundida, aga ei saa hakkama. Tagasi Norras, koputab õnn õuele, kui leitakse Kanadast keegi korralik noormees, kes perele häbiks oleva neiu Skype teel kõlbulikuks tunnistab ja ära võtta lubab. Film lõppeb sellega, et Nisha põgeneb ja vaatab viimastes kaadrites tõtt isaga, kes tema lahkumist aknast pealt vaatab. 

Pärast rääkisime sõbrannaga. Tema ütles, et oleks tahtnud selle isa ära kägistada. Kuidas sa väidad, et armastad oma tütart ja siis üritad teda tappa? Mu meelest oli filmi võimsaim stseen just see, kus isa, üritades tütart kaljult alla väänata, lõpuks ise murdub ja nutma puhkeb. Isa oli minu jaoks tüüpiline näide sellest, kuidas väärastunud ühiskondlik norm inimeses inimlikkuse alla püüab suruda. Ma väidan, et isa ei olnud halb ega südametu inimene. Jah, ta oli emotsionaalselt ebastabiilne, aga seda on meist paljud. Ülejäänud tegudeks aga minu meelest sundis teda pigem "kohusetunne" kui südamesoov. Isa tegelikule loomusele viitab ka stseen filmi algusest, kus ta soovib koduse peo käigus oma naisega tantsida, naine nõustub sellega vastumeelselt, aga pärast omaette olles heidab mehele ette, et too tekitas häbiväärse olukorra ja nüüd külalised kindlasti arvavad, et nad on mingid labased inimesed. "Mida inimesed ütlevad" oligi filmis pigem kõrvalseisjate kui isa ja Nisha tegelikku olemust ja muret peegeldav seisukoht. Pigem olid isa ja Nisha sarnased, impulsiivsed ja kirglikud, kuid isa kammitses kultuur kõvasti rohkem kui tütart, kes oli vabas maailmas kasvanud. Ma julgeks isegi väita, et isa armastas tütart rohkem kui ema, kuigi just isa on see, kellega konflikt eskaleerub. Seda mu meelest pigem isa rolli tõttu patriarhaarse perepeana, kui tema loomulikust olemusest tingituna. 

Minu arvamust toetab ka filmi lõpp, kus Nishat esitletakse tulevasele abikaasale ja ema on selgelt õnnelik, et perekonna häbiplekist lahti saab ning noogutab kiiresti kaasa, kui selgub, et noormehe pere ei näe naist tulevikus karjääri tegemas. Selle teate peale isa nägu kivistub, oli ju tema see, kes sõprade ees kiitles tütre hea õppeedukusega. Ka lõpukaadritest jäi mulle pigem mulje, et isa annab aknal oma õnnistuse tütre põgenemisele, kui ütleb temast lihtsalt lahti. 

Igatahes mõtlemapanev film ja lugu sellest, kuidas kultuur meid mõjutab ja kui kaugele see mõju võib minna. Tegelikult elab ju väga suur osa inimkonnast seesuguses rollikonfliktis. Kui sa tuled äärmiselt konservatiivsest kultuurist ja jääd ümbritsetuks teiste, samast kultuurist pärit inimestega, siis inimlikult püütakse seda kultuuri alles hoida. See on nende oma, nende identiteet. Sarnane teema sellega, kuidas inimesed võõral maal reisil olles hakkavat oma keeles kõvema häälega rääkima, sest tundub turvalisem. Isegi olukorras, kus sa uues kultuuris kohaned ja saad aru, et seal on tegelikult lihtsam ja võib-olla isegi loomuomasem elukorraldus, on raske oma "kodukultuuri" reeta, sest just sellena uude kultuuri sulandumist enamasti nähakse. Meiegi vaatame viltu inimeste peale, kes välismaale kolides oma lastele eesti keele õpetamist vajalikuks ei pea ja võõraste kommetega kaasa lähevad. Lihtsalt, enamasti meie inimesed ei koli radikaalselt erinevatesse kultuuridesse. Moslemirätiga valge naine ajab aga enamikul rahvuslastel kopsu üle maksa. Ma pakuks, et tugev rollikonflikt võib vabalt eskaleeruda vägivallana - vanamoodi ei saa ja uutmoodi ei sobi, täielik ummik, viimases hädas üritaks asja jõuga tasakaalu saada. Filmis tundus mulle, et see võib siiski olla ka üheks sammuks kohanemise raskel teel. Iseasi, kui lohutav on see kõrvalseisjatele, neile, kes sellest vägivallast puudutatud saavad.