Elisa raamatuäpi absoluutselt tülgastav reklaam

Hiljuti oli Kristallkuuli juures e-raamatutest juttu just. Ja täna lendab mulle laivi selle sama palju kiidetud Elisa äpi reklaam - nüüd saadaval ka audioraamatud, millest mitmeid loevad ette autorid ise! Üks nendest keegi Margus Vaher, kelle sügavamõttelisest teosest on ka lausekatkend ära toodud, mis muuhulgas sisaldab sellist pärlit nagu "maailm on täis õnnelike inimesi, kes pole oma potensiaalist teadlikud" (vms, lause mõte võis muusugune olla, aga konkreetsete vigaste sõnade kirjapilt on absoluutselt muutmata). Kuidas on suudetud üles leida just see üks raamat ja see üks lause ning reklaami torgata? Mitte kellelgi pole silmi peas? Mitte kedagi ei koti? Mitte keegi ei saa aru, mis mul viga on?

Ah, ei, üleüldse tundub see äppide teema mulle õudne. Kuulata raamatut koristamise ajal nagu ühes selle sama äpi varasemas reklaamis demonstreeriti? Kas see pole samasugune pühaduseteotus nagu peldikus lugemine? Mul on muuseas sageli raamat käekotis, mitte mingi tellis muidugi, aga ei kurda, et üle jõu käiks. Pidev raamatukogus käimine on pigem harjumuse asi, ma käin umbes korra nädalas ja seetõttu tähtajad mind ei rõhu ka. Poes ju käid ka vähemalt korra nädalas ikka? Mul jääb raamatukogu normaalselt trajektoorile niikuinii. 

Ma arvan, et asi on lihtsalt selles labases tões - mulle meeldib asju tasuta saada! Jajah, mina maksumaksjana jne, aga ikkagi. 

P.S. "Oleks kõik nagu mina, oleks kapitalismiga ammu kööga!" - tõdesin, avastades, et mu juulis kümneka eest ostetud kõneaeg pole jaanuariks veel otsa saanud, aga juba nad nõuavad, et ma juurde paneks, sest muidu ei lasta mul välja helistada. Ptüi, saadanad! Nagu mul oleks, kellele helistada!

Mees jättis maha, sest kartulid olid kõvad

Mõtlesin siin eelmise teema jätkuks ja otsapidi kujutlusvõime teemaga, kuidas vähemalt internetis on lademetes indiviide, kes leiavad, et paarisuhte aluseks on mingisugused konkreetsed oskused. Hiljuti jagas FB mulle lahkelt tarkust selle kohta, mis meest naisega suhtes hoiab. See kuldne nelik on siis söögitegemine, nõudepesu, suuseks ja niisama seks. Tuhandeid laike ja jagamisi, sekka ontlike neidude õhkamisi - mina, mina just seda kõike tegin ja näe, saingi tanu alla! Päriselt. Samas üks mu tuttav kunagi tõsimeeli oigas, miks ometi mees ta maha jättis - tegi ta ju suisa kaks korda päevas sooja toitu?! 

Me justkui ei ela enam keskajas, aga paljude jaoks on abielu (või kooselu) siiski ainult teenuste vahetamise leping. Lepingut rikutakse, kui üks või teine osapool ei täida oma kohustust. Naise kohustusi sai juba mainitud, mehe kohustus on vist eelkõige rahavoogude eest hoolt kanda, vähemalt mina eeldan, et seesugust lepingut au sees pidavate inimeste meelest. See on ju ka huvitav, kuidas mõnda meest tituleeritakse "kuldsete kätega" meheks. Naise kohta ei ütle keegi nii - järelikult on mehe puhul kuldsed käed boonus, naise puhul loomulikkus. 

Ma mõtlen, et igasugu kuldsed käed ja muud oskused on paarisuhtes pigem tore boonus, kui suhte algpõhjus. Muidu ma oleks ju ka kokkade ning koristajate hulgas ringi vaadanud. Ma ei eelda, et teine peab neid asju tegema, tore on kui teeb, aga ometi on palju neid, kes siiralt usuvad, et kui korralikult süüa ei tee, siis jätab mees maha. Täpselt nagu mu sõpra (meessoost) hoiatati suhte alguses väljas käies arve pooleks jagamise eest - naine jätvat kohe maha sihukese koonri! 

Kas inimestel on oma sõpradele samasugused nõudmised kui potentsiaalsetele elukaaslastele? Mõnel kindlasti on, aga enamasti vast ikka mitte. Aga miks? Miks nähakse paarisuhet kuidagi selle mätta otsast, et vorst vorsti vastu? Sõna "abielu"? Mulle meeldibki sõna "kooselu" rohkem. Abielu oleks nagu mingi töösuhe, võtsin selle, kellest mulle kõige rohkem abi on, koos olla temaga aga eriti ei tahakski.

Naisekäe puudutus

Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!

Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda. 

Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu? 

Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!

Solgisööja

Ei tule see üksi elamine ikka kuidagi välja mul. Kaks korda (!) olen pidanud toitu ära viskama! Mina, kes ma olen samuti tuubipoolitajate auväärsest soost! Eile viskasin ära veerand pakki tatramöginast üle jäänud šampinjone, sest need haisesid võikalt ja ajasid mingit eemaletõukavat löga välja. Ise veel mõtlesin, et äkki kui ära praadida? Lõikasin ühe haisva seene isegi juba tükkideks sel eesmärgil. Pärast oli tükk tegu, et seda lehka lõikelaua küljest ära saada. Õnneks tuli mõistus koju. 

Kapsa-porgandisalati olin ka ostnud puhtast haledusest, see oli seal "vaesteletis" nagu Kasemaa nimetab, aga ta (ma tahan salatit isikustada miskipärast, aga siin jääks mulje, et Kasemaa on mu lemmiksalat) see on mu lemmiksalat ja kuidas sa jätad, olgugi, et liiga suur kogus korraga ära söömiseks. Lasin veel kuupäeva ühe päeva võrra ülegi, pealtnäha polnud häda. Sööma hakates aga miskit...noh....venis seal karbis. See oli veidi võigas, aga kuna maitset ei mõjutanud, siis sõin edasi. Kõike ikka ei jõudnud, panin veel karbi külma tagasi, et õhtul tuleb lõpp peale teha. Õnneks! Õnneks hakkas peale söömist kõht valutama ja sundisin end salatit ära viskama. Hiljem nägin unes, kuidas seened ja porgandid mind etteheitva pilguga vaatasid - kas me tõesti sündisime vaid selleks, et otse prügikasti minna?! 

Liha vältimine on ka tagasilöögi andnud, ei hakanud ennast enam värskega jändamisega vaevama ja ostsin valmispelmeenid aedvilja täidisega. Need mõnusad krõbedad Jaapani pelmeenid gyozad siis. Ma ei tea, mis jälkust nad sinna aedviljade nime all sisse olid pannud, aga no see oli tõsiselt vastik. Sõin ära loomulikult. Seekord aitas allaminekul Worchesteri kaste, sojast ei piisanud. Ahjaa, hummust ostsin ka, aga seda, mis kindlalt hea on (Marta pagari oma, kusjuures kõik selle pagari küpsetised on vastikud, aga hummus on hea, nad peaks end ümber nimetama mu meelest), poes ei olnud, ostsin mingit muud ja seegi osutus arusaamatuks maitsetuks möginaks. 

Ämblikurindel on patiseis, kumbki alla ei anna. Ema helistas, tal on hiir, ma olin lahkelt nõus vahetama. Paraku ma ei usu, et ema selle lambi sealt vetsulaest kätte saab, äkki lõhub veel äragi - mitte et ma lampi taga nutaks, aga ämblik võib selle käigus põgenema saada...Mõtlesin lausa vahelduseks ema juurde rahunema minna, aga siis ta jõudis oma jutuga sinnani, kuidas temal tulevad ka kuskilt elutoa seina seest ämblikud - no ikka sellised "võimsad!". Tänan, ei, kui keegi kasutab ämbliku kohta sõna "võimas", ma hoian heaga eemale.

Õudne aasta see....2024

Alanud aastast minul küll midagi head oodata ei tasu ja selles tuleb süüdistada mu sõbranna ema, sest no mis ema see on, kes kingib tütrele joomisruleti?! Õnneks oli minu oma väimehele kanepiteed kinkinud ja uskuge või mitte, 1. jaanuari õhtul kell seitse sai sellest justkui abi. Jaa-jaa, kõik normaalsed inimesed käisid sel päeval kümnekilomeetristel rabamatkadel. Ma olin vist 4 tundi ärkvel. Ausalt, ma ei tea, kust see uni võetakse, kell 16 ärkasin, kell 20 läksin magama ja kell 8.30 ronisin voodist ainult seetõttu välja, et tööpäev. Kui on pime, siis magatakse. 

Täna päike paistab, aga on nii külm, et välja ikkagi ei kisu, õnneks ei pea minema ka, süüa veel jagub. Vahemärkusena - see tatra-porgandi-seenemögin on teise päeva toiduna üsna rõve ikka. Eriti kui hapukoort ka pole, aga avastasin, et asja ajab ära sojakaste. Worchesteri oma ei sobi, ärge sellega proovige! Ma proovisin. Ja noh, sojakaste sobivus sõltub ilmselt ka sellest, kuidas te varasemalt oma tatart maitsestanud olete. Mina kipun kõik toidud magedaks jätma, välja arvatud juhtudel, mil ma need võikalt üle soolan. Viimasel juhul sojakastme lisamisest midagi paremaks ei lähe. Sojakaste oli mul muide aegunud aastal 2019, äkki seepärast oligi nii hea. 

Kuna tatralöga sai otsa, siis jätkan ühe lollikindla retseptiga lihtsaks, aga maitsvaks salatiks: 

Tuunikala-kodujuustu salat röstsibulaga

Sain seda Kaubamaja salatiletist ja tegin järele. Vaja läheb frillise salatit (ilmselt sobib muu ka, aga see on hea krõmps), tuunikala soolvees, kodujuustu (kuivemat, ilma hapukooreta) ja röstsibulat, mis on peamine efektiandja. Segada kõik segamini ja ongi valmis. Ma isegi ei maitsesta seda. Röstsibulat sain purgiga Lidlist, siis olid vist küll Ameerika päevad seal, aga ehk saab mujalt ka. Prismast saab, guugeldasin. Ilmselt võiks ise ka röstida, aga pole proovinud. Igatahes maru hea salat, mulle vähemasti maitseb. 

Seoses toiduga tahaks ka ühineda nende kriitikutega, kes ei salli uusi joogipakendite korke. Peale keefiri avamist näen välja nagu beebiemme - terve rinnaesine valge, sest no pritsib. Suurt mahlapakki ei saa külmikusse külili panna, sest välja võttes pakki veidi pigistades lendab korgi vahelt pool kööki mahla täis. Ja kogu see jama selle pärast, et väidetavalt mingid inimesed loobivad neid korke laiali kuhugi loodusesse. No mismoodi? Kes viskab eraldi ära korgi, mida tal pakendi sulgemiseks vaja on? Loogiline on ju pakend koos korgiga ära visata?! 

Pulmareisilt klassikat ka - pidin ma neid videoid vaatama, mida L. üles pani! "Ei ole midagi hullu!", "Lähme sealt küljest, seal ei ole nii järsk...ehk". Isegi minu silmale oli näha, kuidas ühes videos ollakse mäel, kus on palju rahvast ja laugjad nõlvad ja siis teisel kuskil kuristiku kohal, kus kiirus enam-vähem nagu autol, muud rahvast väga ei paista ja kümneaastane piiksatab kaamerasse: "Ma kardan seda jääd!" Vaatasin järele, et oldi kõigest punasel rajal (intermediate raskusaste), mitte mustal mäel. Selgituseks siis, et plikad on mõlemad 5+ aastat slaalomitrennis käinud tegelikult, algajad ei ole, aga esimest korda suurtel mägedel. 

Õhtul sain siis teada, et Mini olla käntsu käinud...mitte suusatades, vaid õhtul kelgutama minnes. Õnneks oli kiiver peas, aga pea ikka tuikab, nii et nüüd juba teist päeva toas istunud. L. saadab mulle muudkui pilte, kus Mikro peal, kirjutan siis talle vastu, et "üks on alles, saan aru jah!" 

EDIT: Vot SEE veel puudus! Vetsus on ämblik. Kuid pole olnud ja nüüd selline täpne ajastus. Õnneks jäid vanaemast mõned mähkmed alles. 

Update hommikul - Magasin halvasti. Ärkasin juba 7.45 mõttega, et varsti peab pissile minema. Pool tundi vähkresin. Utsitasin kassi esimesena vetsu sisenema, ta alati kangesti tahab kaasa tulla. Täna ei taht - tark loom. Ämblik endiselt lambi sees, ma jätsin terveks ööks tule põlema, et äkki grillib ära või miskit. Ei miskit. Elekter on hetkel kallis, minu poolt tõeline ohverdus. Kriisi tõsidusest annab märku see, et ma ei kirjutanud mehele: "TULE KOHE TAGASI! WC-S ÄMBLIK!" vaid mõtlesin, et säästan teda sellest - hakkab teine muidu väga muretsema...(Looda sa!)

Sai oli kah hallitama läinud. Väljas endiselt -22, nokin saiast hallitust välja, sest poodi ei taha minna ja ootan hirmuga, mil jälle WC tung tabab. Milline võluv aasta algus.

Marca köögis käkerdamas

Kui ma selle katastroofiga tegelesin, vaatasin korraks ennast kõrvalt ja mõtlesin, et pagan, siit saaks hea loo. Lausa tõsielusarja saaks - mida sa vahid neid (pool)professionaale pipstükke voolimas - vaata, kuidas lihtne ja uskumatult saamatu inimene toimetab, saad vähemalt naerda ja ennast paremana tunda!

Igatahes oli plaan teha miski segu tatrast, porgandist, peedist ja šampinjonidest. Olen juba nii kõva tegija, et modin enda jaoks Nami-Nami retsepte, ära sa räägi! Seal näiteks oli eraldi retsept ahjušampinjonide jaoks, aga ma mõtlesin, et "kellel selle jaoks aega on!" ja tegin pannil. Eelnevalt muidugi guugeldasin vihaseid naistefoorumeid, et kas saab. Toonitan, et oli ärevaid prouasid, kes väitsid, et "pekki läheb see üritus sul, tütreke!", aga ma uskusin rohkem neid, kes väitsid, et šampinjone võib toorelt ka süüa, mis temaga praadides ikka juhtuda saaks?! Viimastel oli muide õigus, see oli ka esimene ja ainuke etapp toidutegemisest, mis õnnestus ning ajas ootused ning enesekindluse võltsilt lakke.

Praadisin siis potipõhjas ära sibula. Jälle sai palju, aga poes ei olnud väikseid sibulaid. Porgandiriivimist teadsin natuke ette karta, sest mul enamasti õnnestub natuke sõrmi ka riivida. Sibulad pragisesid juba väga ärevalt, et tahavad kedagi seltsi saada, oht põhja kõrbeda, mõtlesin siis, et viskan tatra röstimiseks kah potti. Noh, ma olin käinud poes eesmärgiga tatraroale lisandeid osta, sest tatart ju raudselt on. Sobran siis seal kuivainete kapis - makaronid, kruubid, jahud, sooda - mismõttes ei ole tatart?! Lõpuks kuskilt nurgast tuli üks närune nutsakas välja, heal juhul 50 grammi. Kui nii jääb, siis tuleb roaks pigem porgand ja sibul peotäie tatraga. 

Viskan tatra potti, samal ajal porgandit riivides, mis ootuspäraselt ei riivu* (ma kunagi ei mäleta, kui suured augud tuleb valida ja valin liiga väikesed, kuhu porgand kinni jääb) ja pritsib end mööda kööki laiali. Kass on paanikat haistes kohale imbunud ja jälgib mängu mu selja tagant. Peas vasardab, et tatart on vähe. Kruup lisandina tundub rõve. Meenub, et lastel on alati tatrahelbeid, mis on oluliselt niruma maitsega kui tatar, aga ikkagi tatar, mitte kruup. Viskan helbeid potti lisaks. Meenub, et kui päris tatart peab hautama 15-20 mintsa, siis helbed on kahega valmis. Nojah, aga pliit on vist liiga kuum, kõik kipub põhja hakkama. Lisan vaheldumisi õli ja vett. Kõik imbub selle ilge mögina sisse ja mögin ise jääb ikka põhja kinni. 

Peeti ei hakka lahti võtmagi (enda kohta uskumatus ettenägelikkuses olin ostnud riivitud peeti), niigi tundub toiduainete raiskamisena see toidutegu. Kes seda sööma hakkab - pooleldi kõva tatar, pooleldi pehmed helbed, porgandit ja sibulat rohkem kui tangainet! Lisan soola ja pipart, äkki aitab. Maitsta ei julge. Peale maksimaalselt kümmet minutit hautamist, mis võrdub pigem võitlusega põhjakõrbemise vastu, annan alla - jäägu pealegi see tatar kõvaks. Toortatar ongi väga tervislik! 

Ja siis meenuvad, et pannil on seened. Suure skepsisega kallan seened potti, lisan tüümiani ja sortsu palsamiäädikat ning maitsen. Teate, ei ole lihtsalt toitu, mida lisatud seened paremaks ei teeks! Seentevihkajad, teie lugege muidugi vastupidi! Täitsa söödav sai kokkuvõtteks.

Lugu on lihtsalt illustratsiooniks sellele, milline seiklus võib olla lihtne toidutegu oskamatule inimesele. Mu mees armastab toonitada, kuidas kõik tuleb eelnevalt läbi mõelda. Ma ei tea, mul vist ei ole nii palju vaba ruumi peas, et sellega tegeleda. Või noh, ma omast arust isegi mõtlen midagi ette. Toiduained ostan näiteks. Aga alati selgub, et kuskil on mingi konks. Alati!

*Palun väga - uudissõna

Minu 2023. aastal loetud raamatutest parimad

Sel aastal pean taas seda lohisevat pealkirja kasutama, sest enamik raamatuist, mida lugesin, olid varasema väljalaskega kui 2023. Kokku lugesin sel aastal 112 raamatut, mis on küll suisa 15 võrra vähem kui eelmisel aastal, kuid lehekülgede arvult tuli sel aastal siiski üheksa aasta võrdluses top 3 tulemus. Ausalt, peaks vähem lugema, sest ega enamik loetust ju meelde ei jää, aga mida ma selle üle jääva ajaga siis teen, koristan või?!

Niisiis, maksimumhinde sai sel aastal minult 17 raamatut. Kolm neist on Harry Potteri teine, kolmas ja seitsmes osa (esimene sai loetud varem ja on ka maksimumi vääriline) ning neid ma siin eraldi välja tooma ei hakka, kõik nagunii teavad, millega tegu. Kes on veel skeptiline, et lasteraamatud jne, siis ärge olge!

Mingit paremusjärjestust ei tee, alustan lihtsalt neist raamatuist, mis ka ilmusid 2023 ehk siis kõige värskem kraam. Sellega on see probleem, et raamatukogust lähevad uued ja head nagu soojad saiad ja ma ei viitsi järjekorda ka panna, sest järjekord saabub alati kõige ebasobivamal ajal. Varraku omi saaks ma tasuta ka, aga neid ma valin hoolikalt kuna lihtsalt riiulitel pole ruumi lõputult. Põhiline koht, kust ma uut kirjandust saan, on suviti mu suvekodu asula raamatukogu - seal ei ole nii palju lugejaid kui Tartus ja uudiskirjandus lebab kättesaadavalt peariiulis - milline luksus!

Graeme Macrae Burnet "Patsiendi lugu" - lingin siia Lugemissoovituse blogist leitud arvustuse, mis minu muljega raamatust hästi kokku sobib. Kui mainida veel seda, et raamatu ühe peategelase, psühhiaatri kirjutet raamat kandis pealkirja "Tapa oma mina!", siis saab ilmselt aimu, miks see teos mulle nii väga meeldis. Naljakas on muide, kuidas isegi autor ise, rääkimata paljudest arvustajatest, on leidnud, et too raamatu psühhiaater on hirrrmus inime. Mulle ta meeldis. Ta küsis õigeid küsimusi ja kraapis õigete puude all. Väga hea psühholoogiline romaan.

Andrus Kasemaa "Au kolhoosikorrale!" - lugesin K-M. Sinijärve kommentaari raamatule, kus ta täitsa ära kohkub sellest raamatust ja mõtlesin, et kas tõesti, kuna Kasemaa on vaieldamatult üks mu uusi lemmikautoreid. A. Laiapea blogist saab lugeda rohkem minu arvamusega ühtivat arvustust, kus muuhulgas tuuakse ära ka paar väga head tsitaatlõiku, mille ma ka ise ära märkinud oleks. Meeldis rohkem kui sama autori "Ema tuba", oli kuidagi laiahaardelisem. 

Virginie Despentes "King-Kongi teooria" - sellest raamatust kirjutasin ise päris pikalt. 

Järgnevad siis raamatud, mis ilmusid varem kui 2023, aga mida lugesin lõppeval aastal.

Andris Akmentiņš "Õpetajad" - kui Mae ei ole selleks raamatust kirjutanud, siis oleks ta mulgi kahe silma vahele jäänud, sest kaanepildi järgi eeldaks mina mingit ajaloolist sõjaromaani. Alles nüüd, täpsemalt vaadates, näen muidugi kohe, et see ei ole mingi hobustevägi seal kaanel vaid loomulikult hoopis lehm. Pealtnäha lõbus-irooniline, sisult sügav. 

Tõnu Õnnepalu "Eesti loodus" - mu meelest kirjutab Õnnepalu loodusest kõige paremini. Ta oskab kuidagi väga täpselt loodust mõtestada, panna sõnadesse selle, mida teised ehk vaid tundetasandil tajuvad, seepärast saadki lugedes ainult kaasa noogutada. Boonuseks siis kõik need kohad, kus isegi käinud oled.

Andrei Hvostov "Kirjad Maarale" - kirjutasin raamatust siin.

Ottessa Moshfegh "Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta" - jälle see kaanepilt! Ma saan aru, et selle taga on teatud iroonia, aga enne raamatut lugemata seda ju ei tea ning võid arvata, et eks see üks ajalooline armudraama ole. Ei ole! Jälle saab Maed silmade avamise eest tänada.  Täiesti uskumatu, kui kaasahaarav saab olla raamat, kus mitte midagi ei toimu! Ma tõesti ei tea, miks see Sally Rooney popp on, kui on olemas ka selline raamat. Väga tänapäevane psühholoogiline romaan ning mõtlemapanev sisekaemus. 

Bernardine Evaristo "Tüdruk, naine, keegi teine" - algul kartsin, et äkki see on liiga eksklusiivne mulle kui paiksoolisele heteroseksuaalsele valgele naisele, aga tegelikult ei ole üldse. See on nii hea ja väga laia haardega lugu, mis ei räägi sugugi vaid mustadele lesbifeministidele ja soovahetajatele aktuaalsetest teemadest. Hästi kirjutatud, humoorikas, samal ajal mõtlemapanev ja niisamagi põnev lugu. "Meid, naisi, on palju!" nagu öeldi kunagi Tallinna Kaubamaja reklaamis. Ja meie hulgas on paganama erinevaid isendeid, tuleks lisada. Elujaatav, mitte targutav ega vinguv lugu. 

Tõnis Tootsen "Ahvide pasteet" - tõeline vau!-elamus, mida ei tahaks teistele oma arvustuse kirja panemisega ära rikkuda. Minge vaadake Goodreadsis, mida rahvas arvab ja otsustage ise. Mulle näiteks väga meeldis. Nunnu satiir fantaasiarikka ulme kastmes. Inimesest teeb inimese vajadus muru niita. 

Lucia Berlin "Koduabilise käsiraamat" - mis teema nende kaanepiltidega ometi on? Ma eeldaks selliselt beezilt taustalt tõepoolest üht päris "Koduabilise käsiraamatut"...Aga tegelikult: Lana Del Rey kohtub Charles Bukowskiga. Inimesed üksmeelselt kiidavad ja ütlevad ilusti. 

Janne Teller "Mitte midagi" - Nii minu raamat! Idee, mitte vorm. Vormist ma ausalt öeldes libisesin pigem üle. Elu ongi mõttetu, tähenduseta. Sellel on ainult see tähendus, mille sa ise endale lood. Miskipärast sellest ei piisa ja siis on vaja hakata midagi tõestama. "Nüüd on mul lõpuks miski, mille nimel surra!" Mitte keegi ei tohi minu elu mõtet kahtluse alla seada ega naeruvääristada, selle eest on palgaks surm. Pärast on kaklused, tapatalgud, sõjad, genotsiid. Ellujäänud raputavad endalt tolmu maha, kehitavad õlgu ja vangutavad päid ega saa pärast enam isegi aru, milleks see kõik hea oli. Kuni ühel heal päeval jälle. Elu on lahinguväli, kus kõrvaltvaatajaid ei taluta.
Aga, et noorteraamat, ma ei tea...Ma mäletan kooliajast neid arutelusid küll - "lapsed, ütleme nüüd kõik kooris, et vägivald on paha!" ja muud ei midagi. Ma kardan, et see võib ikkagi jääda pelgalt šokiteraapiaks. 

Lucy Cooke "Ootamatu tõde loomadest" - sellel aastal loetutest parim aimeraamat. "Zooloog Lucy Cooke viib meid ülemaailmsele seiklusreisile, kus avastame parimate asjatundjate abiga, kui palju on tõde pentsikutes lugudes ennast kohitsevatest kobrastest ja uudislugudes purjus põtradest. Lucy uurimus toob esile põnevaid ja täiesti ootamatuid loomafakte kõrvuti erakordsete lugudega möödunud aega teadusest ja teadlastest – sõnatuks võtvatest katsetest ja teooriatest, mis sageli räägivad meile hoopis rohkem meist endast ja meie suhtes loodusega kui uuritud loomadest." Inimesed on....inimesed. 

Rene Satsi "Minu matkarajad" - ma ei oska öelda, kellele seda raamatut soovitada või mis kasu selle lugemisest tõuseb, aga mulle väga meeldis! Autori eelmine "Minu Iirimaa" sai mult ainult kaks tärni, ilmselt seetõttu, et ma tahtsin Iirimaast rohkem teada, aga ei saanud. Eestimaast tean ma piisavalt ja seega infopuudus segavaks ei saa. Tegelikult infot saab ka, aga ehk mitte alati päris sellist, kui eeldaks. Muhe road-movie suvisel Eestimaal - ma arvan, et sellest täiesti piisab, et raamat võiks meeldida. Ah, ilmselt piisaks juba niisama "suvisest Eestimaast", eriti kui lugeda seda jõledas veebruaris, nagu mina. Tõsimeelsetele matkahuntidele ei julge soovitada, saavad äkki hoopis kurjaks.

Juhani Karila "Väikese haugi püük" -  kui nüüd ikkagi soovida paika panna, mis oli see üks ja parim, siis ma vastaks, et see. Siinkohal tuleb soovitamise eest Kauri tänada ja samuti möönda, et parem on seda puhtalt lehelt lugeda. Ma tooks ehk kohalikuks võrdluseks siiski Kivirähki, mis on ilmselt vale ja ei anna õiget ettekujutust, aga ikkagi. See folkloor ja fantaasialend. Kurask Mustiks kutsun nüüdsest oma kassi. 

Head vana aasta lõppu soovin vaatega minu pulmareisi hotelli rõdult, kust parasjagu tõuseb aasta viimase päeva päike - olgu teilgi sama romantiline! Ja olgu kiidetud tänapäeva tehnika, mis selle kõige kohalviibimata kahe ja poole tuhande kilomeetri taha kätte toob:

 

 

Pulmareis ja taimetoidud

"Minu Mulgimaa" raamatus on üks tore mulgi anekdoot - Võtnud Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu oli kostunud kuuldused peenest kombest – et noorpaarid käivad pulmareisil. Otsustatigi minna pulmareisile pealinna. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.

Kui võtta, et pulmareis on see reis, mis toimub järgmisena peale abiellumist, siis mul läks kah mees nüüd pulmareisile ja kuna ma olen Alpides juba käinud, siis mina jäin maha. Läks hoopis äiaga. No tegelikult on põhipõhjuseks siiski need paar asjaolu, et ma ei suusata ja ma ei kannata kõrgmäestikus viibimist. Olen korra Austriast läbi sõitnud ja kogu aeg lonksasin vett, sest muud moodi kõrvad lahti ei püsinud. 

Igatahes ei ole ma aga ammu nii pikalt üksi kodus olnud. Jube imelik on! Otsustasin, et hakkan sööma asju, mida ma tahaks, aga ei saa eriti, sest ma olen ainuke, kellele need toidud maitsevad. Nüüd on mul hiiglaslik pannitäis kikerhernekarrit, mida jagub mulle umbes nädalaks. Õnneks tuli päästev idee osa sügavkülmutada. Harjumatu on osta asju, mida muidu ei osta, ikka läheb käsi nende sisseharjunud toodete poole. Ühele inimesele süüa teha on ka keeruline. Üritan keskenduda taimetoitudele, sest muidu me sööme siin ikka iga päev liha. Baklažaanist tahaks miskit teha, sest juba selle nime mainiminegi paneb L.-i õlgu võdistama. Kõigepealt tuleb muidugi kikerhernekarriga ühele poole saada. Olgu tänatud see naabrinaine, kes mulle hunniku Aasia maitseaineid pärandas! Karri tuli liiga sibulane ja talvised tomatid andsid pigem värvi kui maitset, kui üldse midagi. Ma sibulat ei karda, seega esimese korra kohta ok. Ega vist toit, kus sees kookospiim (jaa, ma tean, tuleb öelda kookosjook, aga see kõlab nii valesti) ei saagi ilge olla. Hea, et keelt pooleks ei lõiganud kookospiimapurki lakkudes.

Kuhu me nii jõuame?

 Enne pühi tasub ikka tuju nulli viia. Lugesin täna sellest uuringust ja hakkas päris paha kohe. 

Ok, siin on väike vastuolu, et võrdse võimaluse poolt valitsemises osaleda on 89% , aga sellega, et naised ei peaks poliitikas osalema nõustus 24% eelmisel aastal 8. klassis õppinud poistest. 24%! See ei ole mingi väike number ju!

Ma arvasin, et see on mingi erandlik värk ja omalaadne eristumispüüe, kui mu samasse vanusegruppi kuuluv tütar rääkis, kuidas neil küsiti inimeseõpetuses, kas teie meelest on tänapäeval meestel ja naistel võrdselt õigusi, siis nende klassi Andrew Tate-i fänn käratas, et naistel olla neid liiga palju. Ja ma hoidsin suu kinni ning naeratasin viltuse näoga, kui mu sõbranna rääkis, kuidas tema teismeline poeg fännab Helmeid ja teatab oma emale, kuidas too riietuda tohib ja ei tohi. Ilmselt on tõesti üheks põhjuseks see noortele suunatud äärmuspropaganda, mille fookuses on peamiselt poisid ja millega täiskasvanud kokku ei puutu. Poisid ju mängivad kõigest mingeid arvutimänge ja räägivad neist oma foorumites. Kuigi on ju teada, et igas foorumis on lisaks peateemale ka palju teemavälist, mis on sageli just see, mille pärast neis käiakse. No nagu Perekool on paljude jaoks hoopis midagi muud kui pere kool. 

Mu meelest on üsna selge ka see, et emad ei ole väga need, kes midagi ära teha saaks. Eriti kui "autoriteedid" on juba selgeks teinud, et naine olgu vait. Lisaks muidugi see, et mäss lapsevanema vastu ongi loomulik. 

Teine minu jaoks üllatav info on see, et "Oma isikliku tuleviku juures väärtustavad Eesti noored nii nagu teiste riikide noored huvitavat tööd ja majanduslikku sõltumatust, samuti on neile olulised sõprus-
sidemed. Vähem oluliseks peetakse seejuures kõrghariduse omandamist ning laste saamist. Eestis on märkimisväärselt väike hulk noori (55%), kelle jaoks on väga tähtis või tähtis omada tulevikus lapsi. Poistega võrreldes väärtustavad tüdrukud kõrgharidust enam (75% neidudest ja 67% noormeestest). Vaid 61% poistest ja 47% tüdrukutest peab oluliseks tuleviku-perspektiiviks olla lapsevanema rollis." See viimane lause on siis eriti kõnekas mu meelest. Emaks tahab saada vähem tüdrukuid kui on poisse, kes soovivad saada isaks. Uskumatu täitsa, aga samas näitab ära, et tüdrukud näevad emadust millegi ebameeldiva ja raskena. Loomulikult ei saa seda võtta tõese ennustusena, et need, kes lapsena lapsi ei soovi, neid hiljem soovima ei hakkaks, aga samas ma ei mäleta, et "omal ajal" nii selgetel seisukohtadel oleks oldud. Ainult mõni väga bravuurikas hõiskas, et ei mina lapsi taha! Enamasti olid need sellised, kellel parajasti tüütu väikevend või -õde kodus. Mul endal vist ei olnudki seisukohta, kas tahan või ei, see justkui oli elu osa, ei mõelnud sellele väga. Samas minu omad on ka mõlemad öelnud, et nemad küll ei taha lapsi. Mikro põhjendas, et "siis ei saa ju oma elu üldse elada!" Ma enda meelest ei ole nendega pidevalt rakkes ega oiga, mis mul kõik nende pärast tegemata jääb, seega ma ei tea, kust selline tähelepanek pärit on. 

Igatahes, kui meil on tulevikus kriitiline mass mehi, kes leiavad, et naisi tuleks valitsemisest eemal hoida ja samas kriitiline mass naisi, kes oma "naisekohust" täita ei taha, kuhu see meid viib? Mulle kangastub küll kohe M. Atwoodi "Teenijanna lugu"...

Et aga positiivsemalt lõpetada, siis kas teie teadsite mis vahva loom on binturong ehk karukass? Ta on üsna ebafotogeeniline, enamik pilte temast internetis ei ole nagu väga nummid, aga see video!

Raske on olla ilus mees ja ootustele mittevastavad asjad

Taas on käes see aeg aastast, mil tööl filme saab vaadata. Vaatasin siin kahte, mida siiani Jupiterist järele vaadata saab.

Esimene oli dokumentaal Brad Pittist "Brad Pitti tõeline pale", mille pealkiri on kuidagi pahaendeline justkui paljastataks mingeid õõvastavaid saladusi, aga tegelikult on film lihtsalt sellest, kuidas Pitti ilueedi kuvand teda näitlejakarjääris pigem takistanud on. Kui ma nooremana mainisin, et Pitt on mu lemmiknäitleja, ega siis tõesti sageli vaadati kuidagi kaasatundvalt "teame, teame, noored naised ja ilusad mehed...". Enamasti ma ei vaevunud selgitamagi, et üldse mitte Pitti välimuse pärast, mis oleks osati vale ja ilmselt poleks seda ka usutud. Igatahes võin ma ausalt öelda, et neid romantilisi kohti tema filmidest, millele peatähelepanu pöörati, ma tõepoolest märganud ei olnud. Mulle meeldis just nimelt see räsitud ja vaevatud Pitt. Mismõttes olid naised pettunud filmis "Kaklusklubi"?! Mis naised need sihukesed on?! See on üks väheseid filme, mis on parem kui selle aluseks olnud raamat! Ma siiani mäletan täielikku katarsist kinost väljudes - "krt, ma lähen ostan paki suitsu nüüd!" Pitt on hea näitleja. Samas kindlasti on osa selles ka tema välimusel, nimelt ta suudab tänu oma välimusele olla sundimatu ja enesekindel, mida need, kes otsivad oma välisele teiste heakskiitu, tavaliselt ei suuda. No vaadake neid intervjuusid - tema eneseteadlikkus ja loomulik meeldiv olek on fenomenaalsed. Ah, et Pittil oli raske leida tõsiseltvõetavaid rolle, teda taheti romantilistesse komöödiatesse suruda? Noh jah, nimetage üks ilus naisnäitleja, kes sellega maadelnud poleks...Ok, ka sellest on räägitud, lihtsalt sellest rääkimine meesnäitleja puhul on kuidagi erandlik, Pitt on üldsuse silmis aga nii üle võlli iludus, et tema puhul on see arusaadav? Ilu on vaataja silmades, aga kas leidub kedagi, kes väidaks, et see Pitt on üks igavene kole ahv? Samas on õõvastav, kuidas üldsus inimestes mingeid lihakehi näeb. Aasta seksikaimate valimised ja muu selline. No ja et kehast ei saagi üle ega ümber, peadki laskma seda peksta ja moonutada, et olla tõsiseltvõetav. Klassikalistest kaunitest naistest näiteks Charlize Theron on mänginud ebameeldivaid rolle, aga ainult siis, kui ta on nende rollide jaoks ennast tundmatuseni moondanud. Ta ei saanuks neid mängida oma tavalise välimusega. Ilus on hea, paha on kole. Ilus naine ei saa mängida tõsiseid rolle? Isegi nalja tohib ta teha ainult oma füüsisest lähtuvalt. Pamela Andersson näiteks on väga naljakas naine, aga sellest ei taha keegi kuulda, sest ta on blond ja tal on tissid. Kui Pitt võitles oma kuvandiga ja mu meelest ka võitis seda, siis Pamela leppis ja ma ei usu, et tal oleks väga teist võimalust olnud. 

P.S. Mis teema sellega on, et üks ta lastest väidab nüüd, et Pitt oli isana jõletu? Ma olen ainult peakirju näinud ega ole süvenenud. Ilmselt sellepärast, et me ei taha teada halba inimestest, kes meile meeldivad...

Teine film, mida vaatasin oli Soome film "Suur noos". Ütleme nii, et see inimene, kes kirjutas selle filmi iseloomustamiseks "krimikomöödia"...no tema arusaamaga huumorist minu arusaam igatahes ei ühti. See on üks õudusdraama või- tragöödia pigem. Ma ei naernud vist kordagi. Esiteks ei ole teemad, mida siin kajastatakse midagi lõbusat, teiseks on vägivalda, ja üsna detailset, siin ikka üle komöödia tavalise taseme. Näitlejatööd iseenesest on super, lihtsalt ärge hakake seda vaatama kui tujutõstjat.

Ja lõpetuseks hoopis teisest ooperist. Ma kirjutasin juba, kuidas loosipakkide teema on üks hädaorg. Kingitud hobused ja nii edasi, aga Mini saadud loosipakk ületas isegi minu fantaasia piirid. Kes kingib 14-aastasele võrokeelse Jaan Kaplinski lapsepõlvest jutustava raamatu?! Kindlasti on see üts kinä raamat, aga mitte teismelise neiu jaoks. Ma ausalt tahaks kohe kangesti teada, mis kaalutlused selle valiku taga olid. Ma loodan, et mitte päris see, et kellelgi juhtus neid raamatuid kodus kogemata mitu tükki olema. Lohutasin tütart, et ju ta on koolis endast erakordse humanitaarintellektuaali mulje jätnud.

Minu halvim loosipakk oli kunagi üks nõukaaegne kokaraamat kotlettidest ja linik. Ilmselgelt kellegi poisi või tema ema arusaam sellest, mida naised tahavad. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et küllap tulevikus kulub ära, kui ma korralik perenaine hakkan olema. Seda ei juhtunud. 

Keelest ja juurtest

 Kristallkuuli juures on huvitav vestlus keelest ja ma hakkasin kohe hirmuga mõtlema, kuidas mina siin blogis kasutan küll täitsa vabalt kõnekeelt ning äkki keegi arvab, et ma kirjutangi "tegelt" niimoodi. A vot blogis ma ei suuda ametlikku kirjakeelt kasutada, sest ju ma ei mõtle selles, ma mõtlen kõnekeeles. 

Ilmselt ma üldse mõtlen keelest vildakalt, sest näiteks pean ma ikka pikalt pingutama, et meelde tuletada, mis nood "alus, öeldis ja sihitis" olidki, rääkimata muudest oskussõnadest grammatika ja keele ülesehituse kohta. Kooliajal ma arvasin, et see kraam on inimeste piinamiseks välja mõeldud, no et oleks, mille eest koolis hindeid panna, sest praktilist vajadust sellel jamal ju pole - õigekiri tuleb iseenesest ja kel ei tule, see on loll. Hiljem sain teada, et kõik polüglotid õpivad keeli justnimelt keele ülesehituse põhjal, mitte kõhutunde pealt ja nii olla isegi kergem. Ah et reeglid on abiks? Ennekuulmatu!

Kristallkuuli juures tuli natuke juttu ka murretest ja väldetest, ma mäletan kooliajast seda, kuidas ma väldetest muhvigi aru ei saanud, õpetaja siis deklameeris mulle mingeid sõnu teises ja kolmandas vältes, et no saad aru nüüd, eks. Mina kehitasin õlgu ja vastasin, et te ütlesite lihtsalt sama sõna kaks korda samamoodi. Lõpuks õpetaja küsis ega mul Kirde-Eestis juuri pole? Muidugi on! No ja näe notsu mainis ka kenasti ära, et "Põhjaranniku ja Kirde-Eesti murretes ei olegi teist väldet". Kusjuures, Ida-Virukad räägivad mingeid sõnu väga kummaliselt, mis mulgi kõrva kriibib (pehme l sõnas "halloo!", pehme t sõnas "võtmed"*, pikk o kõlab rohkem kui uo), aga seda vältevärki ma ise tähele ei ole pannud, sest see on ilmselt mullegi omane. Väga häiritud olin näiteks sellest, et tuleb kirjutada "käis duši all", sest nii ju ei räägi mitte keegi! Ilmselgelt oleks korrektne variant "käisin dušši all", aga miskipärast kirjakeeles on see vale. Vaidlesin õpetajaga enam-vähem pisarateni põhikoolis ja olin täiesti kindel, et õpetaja valetab. Guuglit ju siis ei olnud, et kohe järele vaadata. Hämminguga lugesin kuskilt, et inimestele tundub kummaline keeleliselt lubatud variant "lõppeb", nende arust on "lõpeb" ainuke normaalne. Aga Klari mainitud "ottsas" on ka minu kõrvale vale. Et noh, sõltub sõnast ka. 

Kuidas murre geneetiliselt levib, on ju ka põnev. Kuigi öeldakse emakeel, tuleb mul see rannikumurre isaliinipidi. Tuttav on isa poolt saarlane, Õ-d ei ütle, kuigi Saaremaal eriti kaua oma elust veetnud pole ja ema mittesaarlasena ütleb Õ.d.

Sellega olen ka nõus, et osa keelevigu on justkui staatuse näitajad. Inimene, kes kirjutab "mõtetu" ja "asjasi" on samal pulgal sellisega, kes koma järele tühikut ei pane. "Läksin Eesti" ütlevad Kalevipojad- ja tütred. 

Siiski nõustun ka sellega, et kõige hullemad on need prestiižsed vead, mis järsku, ma ei tea kuidas, saavutavad tohutu menukuse ja neid hakatakse kordama absoluutselt igal pool ning keegi ei küsigi, kust see nüüd järsku tuli. Hetkel meenub esimesena väljend "päeva lõpuks". Eesti keeles on olemas "lõppude lõpuks", päeva lõpp on siiski see, mil päike looja läheb. Odav toortõlge inglise keelest. Hah, sellega seoses - "kuidas inimesed mõtlevad" - Mikrol on matatöös küsimus, et kui kell on 09.00, kaua siis päev kestnud on? Ta on vastanud, et 3 tundi. Ma küsin, et kust selline number, 00 algab ju uus päev. "00 on ju öö!" pahandab tema vastu.  Kuidas ta otsustas, et on ilmne konsensus selles, et päev algab kell 6, ma ei tea.

*Selle kohta ütleb murdekiiker, et Kaashäälikuid ei peenendata (kont, kulp). Neid konkreetseid näitesõnu pole kuulnud, aga minu jaoks on jällegi võimatu sõna "kolp", mida tavakeeles ju ka ei peenendata ja mina ei suuda niimoodi öelda, ma just nimelt** peenendan seal. Nii et võta sa kinni see murdeasi ka. 

**Huvitav, siin ma kirjutan "just nimelt" lahku, enne kirjutasin kokku. Mõlemad variandid on lubatud. Ma kirjutan üldiselt nii,  nagu ma oma peas ütlen seda. Oleneb rõhutatusest. 

Lõpetuseks üks vana pilt Ida-Virumaalt, mis minu jaoks on kõige kaunim kant Eestimaal ja ma alati üllatun, kui võõras see piirkond enamike kaasmaalaste jaoks tundub. 

 

Mitmesugust

Ma mõtlesin, et blogijate jõulukalendris on ka 24 päeva, aga tuleb välja, et eksisin. Minu jõulukalender sai igatahes otsa, edasi tuleb ainult boonus :)

Laupäeval käisin siis ka lõpuks kinke ostmas, oli huvitav, kui harrastada säärast tegevust sagedusega ca korra aastas. Minust möödus üks vanemaealistest välismaalastest koosnev seltskond, kust kõlas lause: "Shopping is one of the greatest human experiences!" Ma jäin ausalt öeldes seisma ja mõtlema, kas see oli nüüd iroonia või mitte. Ma ei saaks öelda, et mul eriti suurepärane kogemus oli, üllatav, seda küll. No näiteks arvasin ma, et mis saaks olla lihtsam kui tütarlapsele T-särgi ostmine. Selgus, et pea võimatu missioon. Neli aastaaega tähendab seda, et talvel on müügil ainult pikkade käistega riided. Ainsad T-särgid, mida nägin, olid eelmise hooaja jääkide hulgas ja seal loomulikult ei leidunud õiget numbrit. Lõpuks õnn naeratas ühe kaupluse poisteriiete osakonnas. 

Teisalt oli ka positiivset - näiteks avastasin, et meil siin tehakse Varssavi Kultuuri ja Teaduse palee kujutisega sokke. Loomulikult ostsin need kohe ära, sest Varssavis endas me sellist imelist suveniiri ei märganud. Kes ütles, et reisimeened peab just reisilt ostma ja mitte pool aastat hiljem kodumaalt. 

Igasugu uskumatut kraami oli veel. No näiteks raamatutäis (100!) kväärkleepsu või kott-tool sinu mobiilile või tahvelarvutile. Üldiselt pealtkuuldud vestlused selliste riiulite ees olid ikkagi stiilis: "Vaata, kui lahe asi! Oojaa, on lahe küll, aga mida ma sellega teen?!" Kapitalismi imedemaa, kus asju on alati rohkem kui vajadusi. 

Õhtul oli sõbranna juubel, mis algas limoncelloga ja lõppes kopranäärme tinktuuriga. Viimane on siis väidetav imerohi kõige vastu, ainult et saab seda kopra saba alt. Selline vastuoluline info. Nali oli selles, et kõigepealt tuli köögist üks meesterahvas, kel oli veits kummaline lehk küljes, aga no ei hakka ju kommentaarima. Igasugu lõhnaõlisid on olemas. Pärast, kui tinktuur välja toodi, sain kohe aru, et too noormees oli seda lihtsalt juba köögis maitsta saanud. Kopranääre ongi muidu üks lõhnaõlide koostisosi. Mina ütleks (ja pärast nõustusid minuga KÕIK!), et kõige rohkem meenutas see lõhn-lehk veneaegset guašsvärvipurki. Maitse oli ilmselt sarnane, hiljem tuli veel pikalt lõhnaõliröhatist üles. Raviomaduste suhtes olen pigem skeptiline. Midagi erakordselt jälki selles küll ei olnud. Iga päev ka ei tahaks juua. 

Hämamisblogid olid hiljuti teemaks. Ma ka häman nüüd veidi. Mind ajavad hulluks inimesed, kes on sellised draamatsejad, et nende lähedased kardavad neile selle tõttu tõtt rääkida ja venitavad sellega viimase minutini, peaasi, et tüli ära hoida. Ma ei räägi vägivallast siis, lihtsalt puhtast draamast - "Hissand, kuidas sa võid! Mis sul ometi arus!" ja sellele järgnev pahaendeline vaikus eetris. Noh, minu jaoks on mõistatuslik, kuidas inimesed sellist kooselu taluvad, aga hetkel häirib mind kui kõrvalseisjat ja saladusevardjat kõige rohkem tõsiasi, et see viimase minutini varjamine maksab mulle ka kätte. Ma ootan siin vastu pühi seda vihast kõnet: "Sina ju teadsid seda! Miks sa midagi ei öelnud!" Ma ei hakka ju päris tsirkust ka tegema ja ohkima, kuidas mina kohe kindlasti ei teadnud, aga pagan, ma ei taha see tõe kuulutaja ka olla, sest tegemist ei ole mitte minu plaaniga ja miks ei võiks nad oma asju ise läbi rääkida. Äkki loodetaksegi selle peale, et ehk imbub kuskilt mujalt, siis ei pea näost-näkku rääkima? Mitte, et see draamat ära hoiaks. Mõne inimesega tuleb igal juhul draama. Ma eelistaks sellistest inimestest kaugele eemale hoida, aga paraku alati ei saa. Ma lihtsalt tahaks, et see pauk juba ära oleks käinud, mitte seda oodata.

Aasta 2023 parimad plaadid, esikümme

 Nüüd siis on aeg esikümne juurde asuda - 

10. Waterparks - Intellectual Property

Eelmisel aastal oli pop-punki tabelis päris palju, sel aastal esindab seda suunda Waterparks üksi. Ok, Bedwetters kodumaiselt poolelt ka. Hästi kaasahaaravad lood, mis samas kiirelt ära ei tüüta. Paar selle aasta suurimat kõrvaussi on sellelt plaadilt - näiteks see:

9. The 69 Eyes - Death of Darkness

Kui keegi vaatab, et mu selleaastane tabel on nii illallaa-trullallaa poole kaldu, siis oodake, doom ja merde alles tuleb koos musta masenduse ja muu kaasakuuluvaga. Üheksandal kohal siis iginoored Helsingi vampiirid (tõsiselt, paar venda sealt bändist lihtsalt ei vanane, millega seda selgitada?). Üks mu lemmikbände.Videos siis üks mu lemmikuid sellelt plaadilt, ei teadnud, et see kaver on. Video ka muidugi kõnekas - keskealised kuskil maakoha küünis, eks ta ole...

8. Turmion Kätilöt - Omen X

Soome jääme edasi, tõlkes Hävingu Ämmaemandad, bänd, mis kunagi tundus nagu Soome Rammstein, aga vahepeal kadus liiga industriaaldisko mülkasse ära. Sel aastal esinesid Barabaril, aga ma ei raatsinud ühe bändi pärast minna. Huvitav, kuidas oli? Omen X on neilt üle pika aja väga kõva album.Video panengi laivist - pagan, lavashow on küll täielik Rammstein:

7. Genka, DEW8 - Doom

Järgmiseks annuseks doomist tuleb ainult üle lahe tagasi tulla. Kõige kõrgemal kohal kohalikest on sel aastal taas Genka koos DEW8-ga. Genka tekstid lihtsalt on üle prahi, DEW8-ga hakkan ka juba ära harjuma (kuigi väga aru ei saa, aga ilmselt ei peagi) ja kogu kompott on ikka väga geniaalselt kastist väljas. See ei ole plaadi parim lugu (nendeks on ehk "Valik on alati" ja "Dimebag, mängi!"), aga selle video on lihtsalt nii hea:

6. Metallica  - 72 Seasons

Tegelt on ebaõiglane, et Metallica alles kuuendaks jäi, aga nad on nii suur bänd, et vast väga ei solvuta, ma tahtsin uuemaid ja nooremaid etteotsa lasta...Ma ei kujutanud ette, et Metallicalt võiks veel tulla album, mille kõik lood on väga head. Mulle meeldis ka see plaadikuulamispeo idee, mille nad 72 Seasonsi puhul korraldasid kinodes üle maailma - käisin ka, oli tore, ainult paar videot olid liiga psühhedeelsed ja segasid muusika kuulamist. Aga mulle meeldis see idee, et tegijad ise seletavad, kuidas ja mida nad iga looga mõtlesid, annab palju juurde asjale. Loomulikult on sellise mastaapse ürituse orgunnimine ainult Metallica-sugusele hiiule jõukohane. Väga ühtlane ja tugev album! Mitte ühtki täitelugu! Video panen ka laivist, sest see lihtsalt on nii äge:

5. Creeper  - Sanguivore

Ma justkui ei teadnudki varem midagi sellest bändist, kuni kuskilt sattus ette lugu "Cry To Heaven" nende viimaselt plaadilt. Mul vajus suu lahti - väga haruldane armastus esimesest kuulamisest ja edasine on juba ajalugu. Tsiteerin Loudwiret: Creeper’s “Cry to Heaven'' may very well be the best goth rock song released in the 21st century. Like it's trapped in the cross-section of a Venn diagram consisting of The Sisters of Mercy’s “This Corrosion” and the classic horror musical The Rocky Horror Picture Show, this group has crafted a rousing mid-tempo sing-along heavy on atmosphere with just the right amount of camp and guitar theatrics. Põhimõtteliselt sobib see terve plaadi iseloomustuseks - sobivalt camp ja dramaatiline gootirock - surnuaiad ja verised daamid. Laulja meenutab siin videos noort Onu Bellat - kui Bella viisi oleks pidanud, oleks ta ilmselt selle loo välja kandnud küll:

4. Starbenders - Take Back The Night

Veel üks bänd, millest ma varem kuulnudki polnud. Väliselt 80ndad - liibuv lükra ja suured soengud, muusikaliselt vist ka jälle gootirock. Naisvokaaliga seekord. Imeilus ja väga kaasahaarav. Mulle väga meeldib!

3.  Iggy Pop - Every Loser

Esikolmiku mängisin viimasel minutil ümber. Muidu peaks siin olema sõnad - kes oleks arvanud, et aasta 2023 parima plaadiga saab maha vanameister Iggy Pop? Mina ei oleks seda uskunud. Iggy soolokad on viimasel ajal igavad olnud. Every Loser on aga korralik kiire kaasahaarav ja vaimukas punkplaat. Pagan, ma kahetsen, et kontserdil ei käinud! Oli see imelikus kohas ja keset nädalat ju, isa käis mul, väitis, et tema oli üks vähestest, kes istuma jäi, muidu olla ikka korralik möll olnud. Sõpradega oli ka hiljuti vestlus sel teemal, et Iggy tuleks ikka ära näha enne kui (oh tundub, et tema küll nüüd kuhugi ei) ja siis ma kahetsesin, et mul Lemmy jäigi nägemata. Teised olid imestunud, et ma eelistaks Lemmyt Iggyle, aga seda ma vist teen küll. Aga Every Loser on siiski meistriteos! Äge vanamees (Frenzy on kõige pungim lugu, aga selle video on jama):

2. VV - Neon Noir

VV on endise HIM-i ninamehe Ville Valo uus projekt. Jälle gootirock. Kuidagi morbiidne muusika on sel aastal meeldinud miskipärast. Soome ka juba neljandat korda siin tabelis, rohkem kui kodumaiseid bände. Ville, nagu kaasmaalasest gootirokkar Jyrki 69-gi, ei paista vananevat. Ville on mulle ka eluaeg meeldinud. Kellele ei oleks? Tema olen laivis ära näinud. Pühajärve Beach Partyl. Oli halb laiv mu meelest. Ta rohkem suitsetas ja lonksas pudelist kui laulis, aga siis ta oli veel väääga noor ka. Neoonmust on üks väga ilus plaat, kus kõik laulud on head ja ilusad. No on, mis ma oskan öelda.

1. Baby Queen - Quarter Life Crisis

Kui Baby Queeni ei oleks, tuleks ta välja mõelda. Ma armastan tema laule! Ta on kuidagi nii ehe kui olla saab ja ta räägib just minuga! Kui ta ütleb, et on peaaegu 25 ja tunneb end nagu 17, siis ma noogutan, et jaa! just! Aint selle vahega, et "peaaegu 45"...Kusjuures me oleme peaaegu samal päeval sündinud, tema 16 aastat hiljem siis. Ta laulab olulistest asjadest. "We Can Be Anything" ütleb ära täpselt minu elufilosoofia  - pole vaja nutta, et elu on mõttetu ja sina tolmukübe Universumis - just see annabki sulle vabaduse olla see, kes sa iganes tahad. Baby Queen on nagu su virtuaalne toetav sõbranna, keda kuulates saad aru, et kõigil on oma mannetud mured ja ainus võimalus neist pääseda on ennast pilve tõmmata ja laulda. Kas ma juba ütlesin, et ma arrrrmastan teda? Võrdluseks võiks tuua noore Lily Alleni ehk. Kes mingil hetkel kasvas suureks, hakkaks karskeks ja igavat mussi tegema. Baby Queeni videod on ka esteetiliselt ääretult nauditavad:

Ja Baby Queen laivis ka: 

Vau, ma ei teadnud, kui äge hääl tal tegelikult on, hoopis madalam kui salvestustelt tundub ja ta mängib kitarri! Ja ta mängib klaverit ka ise! Ja jestas, seal Manchesteris teavad kõik ta laulude sõnu peast ja laulavad kaasa! Jaa, ma olen alati arvanud, et Manchester on üks imeline koht :)

Aasta 2023 parimad plaadid, vol 2

Järgmiseks siis kohad 20-11.

20. Rae Sremmurd - Sremm 4 Life

Ega siin ühtki nii suurt hitti nagu Black Beatles peal ei ole, aga täitsa kuulatav peoplaat ikkagi. Selline armsalt lõbus 90ndate vaib, meenutab natuke Neptunesi. Ei pea tõsiselt võtma ega pahaseks saama, las lapsed eputavad.

19. LEAP - Dark Habits EP

"Indie rock sad boys" nagu nad ise enda kohta tutvustuseks ütlevad. Kellele siis tänapäeval sad boys ei meeldiks? Nende eelmine EP ilmus eelmisel aastal, kuulasin seda samuti rohkem sel aastal, seega kahe EP kohta sai ühe täis plaadi materjali kokku ja see materjal on ikka väga tugev. Erakordselt kaasahaarav muusika. Võib-olla ma leidsin nad "Smells like grunge" listist.  Üks äärmiselt oluline uus bänd, millel silma peal hoida.

18. 3Teeth - EndEx

3Teeth on see õnnetu industriaalbänd, kelle tuntuim lugu on kaver "Pumped Up Kicksist". Nende omalooming on natuke üheülbaline, kuid siiski mitte üldse halb. Viimasel plaadil on juba üsna mitu hitipotentsiaaliga lugu.

Üks rahulikumaid ja põnevamaid lugusid sellelt plaadilt: 

17. The Baboon Show  - God Bless You All

Ei ole paraku gospel nagu plaadinime järgi võiks arvata, vaid hoopis naisvokaaliga Rootsi punk. Väga vahva ja kaasahaarav sealjuures. Pigem peomuss kui poliitiline äng. Mulle tundub, et see on muusika, mis meeldiks inimestele, kes mulle meeldiks :) Või noh, missugustele inimestele see ometi ei meeldiks?

16. Lil Wayne - Tha Fix Before The VI

Lil Wayne´iga on küll see häda, et tema väga inimestele meeldima vist ei kipu. Peale enda pole kedagi teda fännamas kuulnud ja ega internetis sõimatakse teda ka. Olevat räpi ära rikkunud oma autotune'ga ja puha. Ah, mulle tundus vahepeal pigem, et Weezy Baby on liiga leebeks läinud, üritab ajaga kaasas käia ja teha mingit edgyt mõminat. Selle plaadiga on ta raudselt vanal rajal tagasi ja teeb seda, mida ta kõige paremini teeb ehk siis ülbet peomussi. On ta ju ikkagi kõige laiema naeratusega mees oma tööstusharus :) 

Kui see ei ole megahea flowga täiuslik vanakooli banger, siis ma ei tea, mis on: 

15. Nuovo Testamento - Love Lines

Taaskord pole tegemist gospeliga nagu bändinimi viidata võiks vaid hoopis post-punk-darkwave-goth bändiga, mille osa liikmeid Itaaliast, osa USA-st. Kui ma seda plaati esimest korda kuulsin, ei oleks ma küll arvanud, et see uus on. Pigem kuskilt 80ndaist. Meenuvad Sandra, C.C. Catch ja noor Madonna, aga veidi süngemates toonides. No selline vanainimeste tantsuõhtu muss, aga selliste stiilsete vanurite, kes kuulavad pigem Mahavokki kui Anne Veskit.

Niiii ilus video ka:

14. Sleaford Mods - Uk Grim + More UK Grim EP

Korralik inglise aktsent (ma isegi ei tea, mis aktsent täpselt) toimib alati.  Isegi, kui sul aimu pole, millest tüübid laulavad/räägivad ja tundub, et see peaks ilmselt oluline olema. Guugelda ja sulle antakse: "They are known for their abrasive, minimalist musical style and embittered explorations of austerity-era Britain, culture, and working class life, delivered in Williamson's East Midlands accent." Lahe on ka see, kuidas need tüübid näevad välja nagu inimesed, keda sa kohtad kohalikus poes või baaris, aga mitte rokkstaarid. 

13. Immortal - War Against All

Norra black metalit ikka ka. Immortal on bänd, mille laulja oli varem Abbath, keda ma eelmisel aastal kiitsin. Nüüd pidin lausa guugeldama, et ei, Abbath pole Immortalis tagasi, lihtsalt kõlab täpselt sama moodi. Mina ei tea, on see kompliment või solvang neile. Mulle meeldib, et sõnadest saab aru ja on tempokas ning energiline. Ei laulda saadanast, vaid sõbralikust põhjamaisest loodusest...Tahaks ka kähiseva häälega sisistada: "And there rises no sun!" Kaaaaamos!

12. PVCKER UP - Scars EP

Väga hea uus punkrockbänd, mille ma eelmisel aastal avastasin. Sel aastal ilmus neilt viie looga EP.  Tundub selline ehe ja päris bänd, kes teeb oma asja tõelise kirega. Mulle on siiani meeldinud kõik, mida nad teinud on ja see on haruldane. Pigem sellise Nirvanaliku süngema kõlaga ja lauljal on (nagu Cobainilgi) äärmiselt sügav pilk (otsige nende video Waiting üles, sealt on hästi näha). EP neljast loost on kokku pandud ühine lühifilm: 

11.  Post Malone - AUSTIN

Juba see plaadi kaanepilt basseiniäärel istuva pohmas ja kannatava Postyga on nunnu. Ma juba vahepeal mõtlesin, et Posty uus kraam mulle väga peale ei lähe, liiga lääge teine, aga näed, AUSTIN on täitsa hea. Kuidagi helgelt eneseirooniline. Võib öelda, et selline guilty pleasure kuulamine, kuigi ma ei oska end selle pärast küll süüdi tunda, et näe, nüüd kuulab siin sellist poppi artisti. Videot valisin päris pikalt, toredad videod on tal selle viimase plaadi lugudest!

Aasta 2023 parimad plaadid, vol 3

Sel aastal otsustasin, et lugude tabeleid eraldi ei tee, teen ainult plaatide oma, aga valin 30+1 plaati sinna, mitte 20 nagu tavaliselt. Häid plaate oli palju, kuulamist ka, alates aastast 2006, mil ma Last.fm-is statistikat oman, on aasta 2023 oma pea 24 000 kuulatud looga esimene. Üritan mingit paremusjärjekorda ka tekitada, aga kuna muusikažanre on nii seinast seina, siis ei saa hästi öelda, et miski on teisest igal juhul üle, oleneb meeleolust. Päris esiotsas on ehk selgemad lemmikud, aga see esiots alles ülejärgmises postituses siis. EDIT: Mingi jama Spotify linkidega, ei tööta vahepeal, seega kui algul arvasin, et videoid ei pane kõigile, läheb väga kirjuks, siis olen siiski sunnitud panema. Aga hakkame aga pihta. Kohta 30 jäid jagama kaks naabrit, väga eriilmelist siiski, samas mõlemad vanad tegijad - alustame kodumaalt:

30.1. A-Rühm - REEDE

A-Rühm sai mu lemmikbändiks peale Musta Q laialiminekut. Vahepeal on nad suht varjusurmas olnud ja sellest uuest plaadist ma ka väga miskit ei oodanud, eriti peale selle hirmsa Pearu Paulusega tehtud singli avaldamist. Aga siiski, A-Rühm on tagasi ja õnneks enamikes lugudes täpselt sellisena, nagu ma neid viimati mäletasin - poliitiliselt ebakorrektse peobändina, mitte mingi nostalgitsevate vanurite pundina (Blink-182 tagasitulek näiteks). "Meeslaps" (koos Redeliga) ja "Veerand sajandit" on mu lemmikud sellelt plaadilt. Tekstid on kohati ikka ülihead. Videod on tehtud just neile lugudele, mis mulle ei meeldi, seega tuleb staatilist pilti vahtida:

 

30.2. Viikate - Askel

Teine 30. koha omanik on bänd Soomest, Kosmikute üks sõprusbändidest, mida ma sel aastal esmakordselt kuulasin ja ka kohe laivis nägin. Väga äge ansambel nii plaadil kui laivis. Samuti ka vana bänd, tasub kuulata vanemaid plaategi. Korralik  morbiidne suomirokki, mis ei jää muuseas viimaseks soome bändiks selleaastases tabelis.

 

29. Beartooth - The Surface

Üks uutest ja tugevatest USA päritolu rockbändidest, mis on päris palju tähelepanu saanud ka muusikapressis. Üldisest suunast erineb mu meelest selle poolest, et laulud on pigem positiivsed ja võimestavad kui hädaldavad ja tüütud. Vihased, seda küll. Spotify paneb sellise muusika kangirebimismuusika alla playlisti "Adrenaline Workout". 

 

28. Bedwetters - "It Is What It Is"

Taas kohalikku kraami. Osa selle plaadi lugusid on juba eelmisel aastal kuuldud, aga on ka uusi. Allahindlust pole lugude puhul tehtud, ka kõik olemasolevad videod on väga tasemel, ei hakka siia kopeerima, aga loodetavasti olete näinud neid. Uutest kuulmata lugudest meeldib mulle enim "Lover Like You". Väga tugev album.

 

27. Cannons "Heartbeat Highway"

Kui Lana on hakanud minu jaoks liigset kunsti tegema (kuigi tema albumiväline lugu "Say Yes To Heaven" on jumalik ja kuulamiste arvu järgi näib enamik fänne nii arvavat, võrreldes tema muude uute lugudega), siis Cannons jätkab ilusa muusika rajal selles suunas, mis mulle rohkem meeldib. Õrnad unelevad meloodiad, samas piisavalt rütmi  - mulle tundub, et seda stiili üritatakse hästi palju teha, aga õnnestub see veenvalt vaid vähestel. Cannonsil õnnestub.

 

26. Till Lindemann - "Zunge"

Minu jaoks album, mis vajas süvenemist. Videote vaatamist ja sõnade tõlkimist. Mu kolm aastat õpitud saksa keel piirdub muuseas luuletusega "Es regnet, es regnet, der Kuckuck wird nass" (Sajab, sajab, kägu saab märjaks) ja kui ma arvasin, et seda ei lähe ju iial vaja, siis näed, eksisin. Siin albumil on kenasti lugu pealkirjaga "Nass". 

Väga hea ülevaate plaadist annab see 18-minutiline lühifilm muuseas. Tilli miimika väärib Oscarit, ausalt. Karu on päris:

25. Gunship - Unicorn

Ma ei tea, kus ma selle muusika otsa komistasin, aga seda nimetatakse retrowave'ks ja ma ei teadnud, et see mulle nii väga meeldib! Põhimõtteliselt siis synthpop, mis toob meelde 80ndad, aga mitte labasel moel, vaid selle kosmilisel, helgesse (ja roboteid täis) tulevikku uskuval moel. Võimalik, et see on vanuse süü, aga no ikka etem kui 2QuickStarti kuulates nostalgitseda. Kuigi siin on samuti saksofonid!

24. In This Moment - Godmode

Maria Brink on vist mu lemmik metal-frontwoman ikkagi. 2014. aasta Black Widow jääb minu jaoks nende parimaks plaadiks, aga ka siin on häid lugusid, kuigi armastusest jahumist veidi liiga palju. Päris huvitav on Björki "Army of Me" kaver. 

 

23. Ho99o9 - Ho99o9 presents Territory: Turf Talk, Vol.II

See on vist kogu tabeli kõige kurjem plaat. Ilmselt ka muusikaliselt kõige hektilisem ja põnevam. Kui taluda igasugu imelikke saunde ja hääli. Mulle need maa-alused manajate hääled täitsa meeldivad. Panen ühe näite ka siia, kui see sulle kõrva hakkab, siis meeldib ehk ülejäänugi:

22. Therapy? - Hard Cold Fire

Therapy? on vana ja väsimatu, aga ikka iga plaadiga midagi head tuleb. 90ndate plaatide tasemeni küll ei küündi, aga siiski hea kuulata. Antud plaat on bändi karjääri viieteistkümnes. Lemmikud plaadilt: "They Shoot the Terrible Master", "Poundland of Hope and Glory" ja "Ugly". 

 

21. Rancid  - Tomorrow Never Comes

21. kohalt leiab korralikku vana kooli punki. Ei heietata taga vanu aega, vaid pannakse edasi sealt, kus pooleli jäädi. Pool tundi, 16 lugu, kiire tempo, saad täpselt seda, mida oodata oskasid. Seda on ka väga vaja vahel.

Läbinägijad ja pimeduses kobajad

Lugesin siin hiljuti Harry Potteri raamatud läbi, mulle väga meeldisid ja eks neil on Goodreadsis ka kõrge keskmine hinne, aga nagu ikka viskab seal tavaliselt arvustuste etteotsa just need ühepunktised. Lugesin siis ühte, mille autor väidab, et talle tohutult meeldisid esimesed osad, aga lõpu poole muutus kõik nii ettearvatavaks ja ebaloogiliseks.

Tahtsingi sellest fenomenist kirjutada. Ma olen enne ka igasuguste põnevike arvustustest lugenud, kuidas: "Daa! Algusest peale on ju aru saada, kes mõrvar on! Aga seal kohas raamatus läheb peategelane sinna ja teeb seda, see on nii ebaloogiline, miks ta hoopis tänna ei lähe ja toda ei tee, oleks hoopis usutavam!" Vot mina üldse nii ei loe, ma lähen usaldavalt autori ette antud rada mööda edasi ega püüa mitte kusagil mingeid vihjeid ega vastuolusid leida. Mind täitsa huvitaks, kas need lugejad, kes seesugust kriitikat jagavad, otsivad nimme raamatust lahendusi ja püüavad autorit üle kavaldada ning läbi näha või siis tõepoolest märkavad nad selliseid asju tavalise lugemise käigus ja see hakkab neid häirima. Kui nad teevad esimest, siis miks? Kas see nagu elamust ära ei riku? Teise osas olen ma ilmselt hästi naiivne ja tähelepanematu, sest ma tõesti ei oska nimetada ühtki korda, kus ma midagi ette ära arvanud oleks. Seda on ette tulnud,  et ma pärast möönan - jah, tõesti, vihje selle kohta ju oli, aga ma ei osanud seda märgata. 

Ma oleksin ilmselt hea põnevike lugeja, ometi ma neid eriti ei loe, sest vaadake, need kurnavad mind emotsionaalselt. Ma ei ole selline külma kõhuga lugeja, kes kõrgilt oma troonilt osutab, kes mõrtsuk on ja kes kelle salaarmuke, ma elan kõik läbi ja lasen end üllatada. Teine asi on veel see, et mõned põnevikud on nii keerulised, et neis olevad seoste ja saladuste süsteemid jäävad mulle hoomamatuks isegi pärast lõpplahenduse saabumist. A kes too tegelt tappis siis? A miks ta seda tegi?

See viimane häda on suurem filmidega. Mingi võigas prantsuse film oli "Crimson Rivers", käisin kunagi igiammu kinos vaatamas, siiani mäletan, et peale õudustest toibumist ei saanud me kumbki kaasvaatajaga aru, et milles see kühvel siis oli, sest vaadake, mõrvar oli üks kaksikutest, aga meie küll aru ei saanud, kumb just..."Matrix" - selle sisu seletas meile toonase peikaga ära peika väikevend, kellega koos me filmi siis teist korda vaatasime. Ei maksa vist lisada, et too vaatas meid kahte ikka üsna kohkunud pilgul - kui lollid võivad inimesed olla! Loomulikult häirivad mind kõige rohkem teosed, kus lõpus üldse midagi ei selgu - nagu märja rätikuga oleks vastu nägu saanud. 

Teisalt, mulle kangesti meeldib arutleda, mida autor mingi asjaga öelda on tahtnud, kuigi vabalt võib olla, et autor ei ole mitte midagi öelda tahtnud, vaid lihtsalt lugu jutustanud. Eile just lugesin intervjuud kirjandusdebütant Sven Mikseriga, kes väidab, et tema ei kirjutanud mingit "laetud" teksti, kus varjatud mõte sees. Mulle tundub, et mulle meeldib mõelda, et tekstid siiski enamasti on "laetud". Ma ise ei suudaks niisama, ilma tagamõtteta lugu jutustada vist. Mis on muidugi halb, nagu enamik lugusid, mis kirjutatakse selleks, et mingit endale tähtsat moraali või elutõde teistelegi kuulutada. Kuigi, kui seda hästi teha ja nii, et lugeja/vaataja sisimas kaasa noogutab, saab ilmselt kõige lemmikumad teosed üldse.

Traditsiooniline Grinch

Mitte, et ma oleks elu sees seda Grinchi filmi näinud üldse...Ja ega ma jõule vihkagi, süüa mulle meeldib ja vabad päevad ka. Mulle ei meeldi kingitusi teha, sest ma lihtsalt ei oska mitte midagi osta. Oma peres on meil see praktika, et igaüks ütleb, mida tal vaja on - Mini miskit leiab, ülejäänud kolm teatavad, et neil ei ole mitte midagi vaja  - ehk ega see praktika ka väga ei suju, aga siis on veel ju kooli loosipakid. Taaskord, Miniga on lihtne - ise teab, mida ostab, aga Mikro - ta ei taha ise midagi, veel vähem teab ta, mida keegi teine võiks tahta. Ja ega teda ei huvita ka, niikuinii peab mutt ostma. Ma oleks kahe käega ühesuguste kommikottide poolt, aga ma jään hüüdja hääleks nende kõrval, kes väidavad, et "komme saab jõulude ajal ju igalt poolt!". Kust te neid saate, mina küll ei saa?! Muud ühesugust kinki on veel raskem leida, sest maitsed on nii erinevad - kes ei taha raamatut, kes ei taha lauamängu, miskipärast ikka võidab loosipakk. 

Üleüldine kapitalismikriitika - poes ei müüda midagi, mida osta tahaks. Kusjuures mu lapsepõlve meeldivaimad mälestused on seotud šoppamisega - Stockmann, Aleksi13, Forum, Harrods - suured uhked kaubamajad, kus me enamasti emaga reiside ajal käisime. Võrratu võlumaailm! Kõrvalepõige - käisin suvel üle pika aja Helsingis ja avastasin, kui palju neid vanu kaubandusmekasid seal peatänaval kinni on pandud. Kadunud maailm! Ema mul armastab šoppamist siiani, alati kui helistab, kannab ette, mida ta jälle ostnud on. Aga vot mina enam ei suuda. Või kui, siis ma tahaks olla laps, kes emaga šoppab, mitte täiskasvanu, kes peab langetama ratsionaalse otsuse ja enamasti langetan ma otsuse, et mul ei ole seda asja vaja. Asjad võtavad ruumi ja koguvad tolmu. Vanematekodus on nüüd mitmeid tube, mis on puhtalt ainult asju täis. Kõige kõnekam on ehk söögitoa kadumine, mäletan, et lapsepõlves peeti seal pika laua taga sünnipäevi, viimased 30 aastat kannab see tuba "kolatoa" nime, mingeid suuri sünnipäevi ei pea keegi. Majja ilmselt kogunebki rohkem asju, sest "ruumi ju on", korteri pluss on see, et lihtsalt ei mahu.

Lard

Naljakad kokkusattumised vahel. L. siin mingi aeg tagasi hakkas kasutama ingliskeelset sõna "lard", mis siis seapekki/rasva tähistab, kuna Mikrol on tekkinud kahtlus, et kõik toidus paistvad valged asjad on kas toores sibul või siis pekk. "Mis täna süüa on?"  - "Lard - lard sibulatega...ja silmud!" Silme nägi vaene laps järvemuuseumis ning need jätsid talle kustumatu mulje.

Midagi mul kuskil ajusopis liigutas selle lardi-värgi peale - oota, kas mingi bänd ei kandnud seda sama nime?! Avasin interneti ja otse loomulikult on see bänd ja veel milline bänd - koostööprojekt, kus tegevateks Ministry ninamees Al Jurgenson ja Dead Kennedyse Jello Biafra - kaks minu lemmikmeest muusikas üldse! Kuidas ma selle bändi ära unustanud olin? Ilmselgelt ma ikkagi teadsin neist kunagi. 

 

 

Nagu näete, on Lardi ühe plaadi kaanel sobivalt ka üks silmulaadne elukas..

Ministry ja Dead Kennedys on mulle alati sobinud nende kompromissitu ühiskonnakriitilisuse poolest. Nad on nii vihased vennad, et ei karda absoluutselt sealjuures naeruväärsetena paista. Eesliinimehed. Jurgenson isegi mainis, et ta üritab veel enne seda, kui Trump ta kinni laseb panna, võimalikult palju mussi valmis teha. Mulle meeldib mõelda, et nad on siirad. Jello Biafra oli suureks eeskujuks Villu Tammele, kes omal ajal Jello hullumeelset tämbrit isegi järele ahvida püüdis (üsna edukalt mu meelest). Jello esinejanimi tuleneb muuseas sellest, vähemalt minu jaoks üsna vähetuntud episoodist Aafrika ajaloos, millest ma lugesin hiljem sellest, väga heast raamatust. 

Igal juhul on mul siiralt hea meel, et ma selle bändi (taas)avastasin. 

Ühestki nende loost ametlikku videot pole, kuigi "Forkboy" oli Natural Born Killersi soundtrackil omal ajal, aga kuna ma tahan ikka videokunsti ka näidata, siis siia üks hilisem samade meeste koostöölugu, mis küll Lardi nime enam ei kanna, aga vaimu küll:

Lardiga veel see nali ka, et mõni aeg tagasi vaatan ületöötanud peaga mingit nime töö juures  - no ei ole võimalik, et inimesed on tütrele Lard eesnimeks valinud! Kuna inimesi on igasuguseid, siis guugeldan, kas esineb selliseid neiusid, aga ei, ainult võdisev pekk ilmub ekraanile. Mõni hetk hiljem saan aru, et viimane täht nimes on siiski a, lihtsalt pika sabaga....

Varajased jõulud

Täna juhtus naljakas lugu. L. otsustas, et tema on nüüd piisavalt terve väikseks metsamatkaks ning läks autot puhastama. Ma veel kobistasin toas ennast riide panna, kui Mikro järsku hüüab: "Issi räägib õues ühe võõra naisega!" Ma olen nimelt lapsed välja koolitanud, et nad sellistest kõrvalekalletest teada annaksid. Nali, igaks juhuks lisan. "Raudselt on naine paljas ka?" vastan miskipärast Mikrole. "Jaa! Tal ei ole jopet ega midagi!" Ehmatan selle peale päriselt ära ja piilun aknast välja, naisel riided ikka on seljas, lihtsalt mitte ilmakohased.

Mõne minuti pärast ilmub L. tuppa kaks suurt, ikka väga suurt IKEA kotti käes ja hõikab, et jõuluvana tuli sel aastal varakult. Selgus, et naine oli meie naaber (ausalt, ma esimest korda nägin sellist inimest!), belglanna, kes üürikorteri üles ütles ja tagasi kodumaale pöördus ning kellel oli hulk asju üle, millest vabanemiseks ta oleks muidu pidanud mingeid keerukamaid mooduseid kasutama. Aga kuna L. oli parasjagu õigel ajal õiges kohas, siis küsis ta, kas võib natuke oma asju meile jätta. L. oli küsinud, et mida siis - no natuke riisi, maitseaineid - sellist kraami, palju ei ole. Igatahes on meil nüüd mitme aasta varu väga peeneid maitseaineid (kurkum näiteks), igasugu Aasia köögi kastmeid (kalakaste - L. väidab, et tema ei julge seda küll lahti teha, austrikaste), igasugu peeneid äädikaid ja õlisid, riisi, seesamiseemneid ja neist tehtud õli. No ühesõnaga ilmselt oli tegemist Aasia köögi fänniga (või siis just mitte, kui tal ainult need üle jäid). Muid asju oli ka alates mingitest Kanada päritolu külmetusrohtudest, mida Eestis ei müüda kuni käsitöö kohvini. Päris Jaapani päritolu wasabipasta oli ka.

Igatahes on põnev näha, milliseid asju teised inimesed kodus kasutavad, enamik olid selliseid tooted, mida mina iial poest kaasa krabada ei taipaks, sest ma lihtsalt ei kujuta ette, millistes toitudes neid asju kasutada. 

Iseenesest mulle meeldib selline suhtumine - mõni "viisakam" inimene viskaks ilmselt kogu krempli tuimalt prügikasti ja asi ants.

Eesti Laul 2024

Avastasin täna hommikul, et uued Eesti Laulu laulud on jälle avalikustatud. Lapsed vaatasid natuke telekast ja tunnistasid kõik saastaks, mul on vähe parem keskendumisvõime ja suutsin (peaaegu) kõik lood lõpuni kuulata. Seekord vaatasin veidi videoid ka.

1. 5MIINUST x Puuluup "(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi"- Noh, vähemalt esimeseks kohe üks mittetraditsiooniline eurolugu. Tümakas on kaasahaarav, aga tekst on suht küündimatu ja igav. Video oli hea.

2. Anet Vaikmaa "Serotoniin" - 00ndate alguse diskens, Nexus tuleb meelde. Taustamuusikas on mingi põnev käik, mis meenutab 80ndaid ja pigem sellist futuristlikku elektrot. Labane vähemalt ei ole minu jaoks. Samas mingit põhjendust, miks peaks tänapäeval sellise looga välja tulema, ka ei oska anda. 

3. Antsud "Vetevaim" - Etno pole kunagi minu teema olnud. Minus on lihtsalt 0% haldjat ja maaema. 

4. Brother Apollo "Bad Boy" - Ebaveenev on see "paha poiss" kuidagi. Pigem nagu cringe  kui noorte sõnavara kasutada. Oi, räppima hakkas ka veel, see teeb asja ainult hullemaks. 

5. Carlos Ukareda "Never Growing Up" - Jälle üks hädise häälega meesulg. Ülimalt igav ja klišeelik lugu igast aspektist.

6. Cartoon, Ewert Sundja "Oblivion"- Ewerti hääl ei ole minu jaoks miskit erilist olnud, aga sellise elektroonilise taustaga kõlab päris huvitavalt. Hea bass. Samas, ega muud palju lisada pole. 

7. Cecilia "FOMO" - Oi, milline aktsent, ma algul ei saanud aru, et ta inglise keeles laulab. Välismaa kuulajale ilmselt jälle väga eksootiline eesti aktsent. Hea tantsulugu kuhugi klubisse, aga pikemalt meelde ei jää. 

8. Daniel Levi "Over the Moon" - See laul on üks pikk sissejuhatus millessegi, mida lõpuks ei tulegi. Kahju, potentsiaali ju oleks. Midagi jääb selgelt puudu. Toores värk.

9. Ewert and The Two Dragons "Hold Me Now" -  Noh, siin on professionaalsust kohe tunda. Kindla visiooniga hitiks mõeldud lugu. Meenutab Coldplayd äkki? Selline hea peavoolu rokk. Video on ka absoluutselt kindla peale minek. Ei ole midagi paha öelda, lihtsalt tellimustöö, mis on filigraanselt sooritatud.

10. INGA "No Dog On a Leash" - Kui lugu on nii lühike nagu need eurolaulu normid ette näevad, siis peaks lugu kiiremini pihta hakkama. See jääb paraku liftimuusikaks, video on hoopis karmim, kui lugu ise. 

11. Ingmar "Dreaming" - Nüüd siis see tüüp, kes näitab, millisel tehnilisel tasemel tema laulda oskab. No nagu Nechayeva. Kahtlemata on noormees võimekas, aga laul on jälle igav ja klišeelik. Nagu enamasti väga heade lauljate puhul millegipärast. 

12. Laura "Here's Where I Draw the Line" - Laura vormib endast tõsiseltvõetavat staari. Igati tugev lugu - algab küll rahulikult, aga kohe on näha, et see asi võtab suuna tugeva refrääni ja jõulise muusikalise kulminatsiooni poole. Lõpp tuli ootamatult, oleks võinud ausalt pikem lugu olla täitsa.

13. Nele-Liis Vaiksoo "Käte ümber jää" - Põhimõtteliselt sama valemiga üles ehitatud lugu nagu Laural, aga jääb minu jaoks selgelt nõrgemaks. Lauldakse eesti keeles, aga ma ei saa aru, mida ta laulab. 

14. OLLIE "My Friend" -  Ollie meeldis mulle juba eelmisel aastal, sel aastal meeldib ka. Temas on kuidagi dramaatilisust, mis ei mõju võltsilt. Ta tundub ehe, isegi pagana pmst Eurovisiooni eelvoorus. Siiani parim. 

15. Peter Põder "Korra veel" - Oot, jälle selline taustmuusika, nagu Anet Vaikmaa loos ehk siis see minu jaoks futu-elektro, mida ma seostan 80ndatega ja mida ma sel aastal üldse sageli kuulnud olen - on see hetkel trendikas? Ma ei saa öelda, et see mulle ei meeldiks, sest siin on nostalgia mängus. Siin on ka video täpselt selles õiges stiilis. Bändi Gunship teate, täitsa nende stiil. Õudne teada, et see on mingi trend, millega mu maitse ühtib...Hea lugu.

16. Silver Jusilo "Lately" - Igav liftikas. Peo viimane lugu, et kõik saaks aru - uneaeg. Kell on kolm öösel, sa sõidad taksos ja unistad oma voodist.

17. Sofia Rubina "Be Good" - Midagi siin on, aga mulle see muusika ei istu, jätab sellise kerglase mulje. Laulja on hoopis parem, kui see tausta tilu-lilu tal laseb paista. 

18. Traffic "Wunderbar" - Püha taevas, kui halb üks lugu saab olla. Öäkk! Kõik, mis saab halb olla, seda ka on - suva tümakas, lollakad sõnad, laulja "mahe" tämber.  Kuidas suudetakse sellist saasta toota. Ja see on üks meie populaarsemaid bände. Nukker. 

19. Uudo Sepp, Sarah Murray "Still Love" - Jälle üks hitivalemi järgi tehtud lugu, kus mingit hinge ega autentsust kõrva ei hakka. Milleks - oo, milleks? Nad ju oskavad laulda, aga kui mingit ideed pole, siis milleks punnitada?

20. YONNA "I Don't Know About You" - Traditsiooniline naisulg teemal õnnetu armastus. See laul võtab ka väheke hoo üles, aga liiga hilja. 

Kokkuvõttes tundus kehvem valik kui varem. Ei ole ühtki sellist, mis kohe väga meeldiks esimesest kuulamisest. Kui vaja valida, valiks ainult Ollie.