Kirjutan siis vastukaaluks Andrei Hvostovi "Kirjad Maarale" raamatule, mis on kokkuvõttes üks väga huvitav lugemine. Mulle imponeerivad ausad pessimistid, kuigi jah, kohati ei ole meeldiv lugemine. Pigem võib ehk öelda, et ma kohe üheüldse ei seedi igasuguseid ülipositiivseid rõõmurullikesi, kelle jaoks tulevik on helge nagu haldja hame ja minevik oli lausa paradiis.
Ma oponeeriks ainult natuke selles ülla naissoo teemas, mida Hvostov muu hulgas ka puudutab. Ma loodan, et väga "emaseseletusena" välja ei kuku (Hvostov tõlgib "mansplainingu" tabavalt "isaseseletuseks")
Punkt üks - Hvostov, kes oli üks neist, kes ajas Eestis seda "iga lapse eest üks hääl valimistel"- asja, imestas, kuidas noored naised selle plaani vastu olid ja leidis, et naised muutuvad pärast lapse saamist konservatiivseteks ning püüavad oma lapsi kaitsta poliitikasse tõmbamise eest.
Mkmm - naised ei muutu pärast sünnitamist võluväel konservatiivideks, pärast laste saamist puutuvad nad paratamatult rohkem teiste lapsevanematega kokku kui mehed (alates haiglast lõpetades lastevanemate koosolekuga, jaa, mehi on mõlemas kohas ka, aga oluliselt vähem kui naisi) ning see purustab igasugused illusioonid - liiga palju kohtad selliseid, kellelt tuleks igasugune valimisõigus üldse ära võtta. Ehk siis täpselt sama järeldus, milleni Hvostov peatüki lõpus ka ise jõuab - laste arv perekonnas ei tähenda sugugi seda, et inimesed teeks oma valimisotsused tulevast põlve silmas pidades.
Punkt kaks - imestama pani, kui palju lehekülgi raiskas Hvostov selleks, et püüda seletada, miks Savisaar naistele meeldis. Et oli see nüüd võim, raha vms. Et äkki väline ei olegi peamine? Ja lõpuks öelda, et Savisaar oli mees, kes pidas alati oma lubadusi. Aga see ju ongi ainus, mis loeb?
Punkt kolm. Matriarhaadi idealiseerimisega tuli mul meelde omaaegne Valgemetsa laager. Ei, tüdrukud ja naised ei ole loomult kokkuhoidvad ja kui nemad võimule lasta, siis ei saabu automaatselt õiglus ja rahu maa peale. Naised on ka inimesed. Mu meelest on üsna teada see, et meeste elimineerimisel muutuvad tüdrukuteseltskonnad täpselt samasugusteks meestekampadega, keda Hvostov kirjeldab. Igasugu naiste kolooniad, koolid jms - seal on olemas täpselt samamoodi allalaskjad ja allalastud, esineb seksuaalset vägivalda jms. Naiste omavaheline kokkuhoidmine ja nõrgemate eest hoolitsemine kehtib ainult teatud tingimustel ja mulle tundub üheks selliseks just nimelt meessoo, kui füüsiliselt tugevama lähedalolu.
Valgemetsa laagri juurde, ma sattusin tüdrukute majja umbes kümnesena, ma ei olnud enam nunnu väikelaps, kes suurtele tüdrukutele meeldinud oleks. Ma olin selline kohmakas ja omaettehoidev eelteismeline, kes juhtus olema oma toas kõige noorem ja kelle tõttu see tuba ei saanud pioneerilikul tubade paremusvõistlusel eriti esikohti, kuna ma ei suutnud oma voodit päris nii siledaks teha nagu nõutud ja ka minu korrapidajaks olemise päevadel ei vastanud toapõranda puhtus kehtestatud standardile. Mis te arvate, et minu toa suuremad tüdrukud tundsid mulle kaasa ja aitasid mind või? Ainult poiste juuresolekul sai end turvaliselt tunda, siis ei mõnitatud, sest miskipärast oli neile suurtele plikadele maru oluline poiste ees etendada kuvandit endist kui hoolivatest naisterahvastest. Tulevased emakandidaadid ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar