Kunagi mõtlesime, et kõige suurema tõenäosusega sureb meie põlvkond maha töö juures ja seetõttu on vajalik, et just töökaaslased teaksid sinu viimaseid soove, et mingeid arusaamatusi ei tekiks. Kas eelistada põletus- või laibamatust näiteks? (Nagu "Malevas", noh). Ma tean tänasest, mis laulu ma kuulda tahan. Ozzy Osbourne'i "I Just Want You". Tegelikult on päris palju neid laule, mida ma 100 korda järjest kuulata võin. Et kui ma nüüd istun oma arvuti taga ja ulun hüsteeriliselt nutta ja selle kõige juures veel jube õnnelik ka olen, siis ma kuulan "I Just Want You´d". See populaarse muusika ajaloo saade, mis ETV's öösiti jookseb ja mida ma kangesti näha tahaks, aga ei suuda, olevat lauljaid pingeritta seadnud hääle järgi ja Ozzy olevat seal auväärse halvima hääle omanikuks saanud. Mida te ka teate!
Ahjaa, eile sain ma ühe hea elamuse osaliseks kui juhtusin lugema blogi , mida wildikas oma blogis "soovitas". Jumala normaalne eit ju? Või te ei ole kunagi niimoodi mõelnud? Ei ole?...ok siis. Tegelikult aga pole selline maailmanägemus minu arust kuidagi halvem roosast vahust, milles suurem hulk inimesi elab ja ei tasu üldse mitte ohkida ja ulguda, et kui jube ja peaks ravile minema. Mis ajast inimene enam depressiivne olla ei või? Mis tolerantsist te üldse räägite siis?
P.S. Õrnadel inimestel, nõrganärvilistel ja rasedatel soovitan sellest lingist heaga eemale hoida. (Nüüd te, raiped, kohe kindlasti loete...)
Kle, see tütarlaps seal reidi blogis on täitsa asjaliku jutuga ju! Mõnus on lugeda, kuidas inimene elab end välja. Ja ometi kord veel keegi, kes samuti väikeste laste peale ei ilasta tänaval... ma arvasin, et ma ainuke friik olen.
VastaKustuta