See telefoniteema jõudis kommentaarides lõpuks hoopis kaugemale välja ja kuna mul on selle mõnitamise koha pealt rohkem öelda kui kommentaariks sobilik, siis teen uue teema.
Kui palju on üldse inimesi, keda keegi kunagi millegi pärast mõnitanud ja alavääristanud ei ole? Suurem osa selliseid episoode juhtub lapsepõlves, sest lapsed on julmad ja neile tuleb inimlikkus alles kätte õpetada, iseasi, kas see alati õnnestub. Tüüpiline mõnitusohver on kindlasti paksude prillidega, trullakas, hästi õppiv ja tagasihoidlik poiss või plika, keda siis erineval moel terroriseeritakse. Omal ajal ei läinud meil asjad küll iialgi ligilähedaseltki sarnaseks juhtumiga filmist "Klass", kuid täiskasvanute eirav suhtumine oli ka siis tunda. Laste asjad - las lapsed klaarivad. Tänapäeval, kahjuks seoses koolitulistamiste jms, on aru saadud, et tegelikult tuleks nendesse "laste mängudesse" siiski sekkuda. Ja mitte sekkuda nii nagu "meie ajal" tavaliselt tehti - kannatanu erilise tähelepanu alla viimisega (konkreetne näide elust - õpetaja ütleb: "Ta on ju ilus poiss! Ilu on vaataja silmades - tule vastama, ilus poiss", tulemus - terve klass naerab mürinal ja mitte kaasa vaid üle.) Tundub, et just see kaaslastepoolne kiusamine/eiramine on põhjuseks, miks nii paljud suureks kasvada tahavad - samas ei arene need kiusajad tavaliselt sugugi edasi vaid nende käitumine paraneb lihtsalt tänu olukorra muutumisele. Tegelikult on ka täiskasvanute hulgas ääretult palju selliseid, kellele teistele s*** keeramine määratut naudingut pakub - olgu ohvriks siis ekskallim või lihtsalt mõni imelik inimene, kelle üle hea naerda. Normaalseks eluks on hädavajalik sellistest võimalikult kaugele hoidmine.
Ilmselt on see kõik inimlik. Tegelikult ei sallita erinevaid ju ka loomariigis. Endast erinevate tõrjumine hävitamiseni välja on evolutsioonilise tagapõhjaga - inimene on sellele veel enda jaoks meelelahutusliku tahu juurde loonud...Ja pole mitte mingit valemit, kuidas sellisest ebameeldivast olukorrast eemale hoida - hiljuti oli juttu tüdrukust, kes oli end tapnud, sest oli ilus ja kaaslased kadestasid ja mõnitasid teda seetõttu. Kadeduse tõttu mõnitamine on ilmselt omane eriti naissoole - kui just kätega kallale ei tulda, siis selles on ohvrile (vastavalt tema enesekindlusele) arusaamise korral isegi midagi koomilist või lausa meelitavat. Kadedus võib tõesti kõrvalt vaadates lõbus olla (kõik laused elust enesest):
"Ma ei tahaks küll ülikooli minna, seal on ainult mõttetud erialad!"
"Ma ei kannaks iialgi hambaklambreid, enne oleks kõverate hammastega!"
"Mehed, kes aitavad kodutöödes polegi mingid mehed!"
"Kui mul ka raha oleks, siis reisima selle eest ikka ei läheks!"
"Suurte rindadega ei sobi ühedki riided!"
ja nii edasi, ja nii edasi.
Ehk siis kooli ajal olin ma hästi õppiv, hambaklambrite ja prillidega, kuid samas arenenud kehaehitusega ning teistest rohkem reisinud ja välismaa asju omav. Loomulikult arvasin ma, et olen kõige õnnetum tegelane üldse, ma ei leia endale iialgi ühtegi sõpra, boyfriendist rääkimata ning mu eluunistus oli olla populaarne ning selle saavutamise teena nägin ainult ilu ja rumaluse kombinatsiooni. Kui mina juba tol ajal maailma sellisena nägin, siis kuidas need tänapäeva lapsed end veel tunda võivad? Äkki ei olegi muud võimalust kui lapsele Armani selga osta, et ta koolis peksa ei saaks?
Aga mina tean üht imeilusat neidu, kes siirdus peale üheksandat klassi Audentesest GAG-i, sest ta ei suutnud enam välja kannatada seda, kuidas klassiekskursioonidel oli põhiline teema see, kust saada Vuittoni kotti või Gucci vööd või midagi muud analoogset. Mitte et ta ise neidsamu esemeid ei kannaks. Lihtsalt tema suhtumine on veidi teistsugune... annab olla üht- või teistmoodi, ilma leibeliteta. Inimeste küljes siis =)
VastaKustuta