Tänases Postimehes arutatakse taaskord töö ja pereelu ühildamise teemadel. Nagu mina olen aru saanud, siis enamikel juhtudel on see võimatu. Rääkige nii palju kui tahes osalisest tööajast või millestki muust aga ilma et üks pool kannataks, see läbi ei lähe. Mul on osaline tööaeg, saan töötada kodus ja siis kui ise tahan (mööndustega - tööl on siiski tähtajad ja neist tuleks kinni pidada), samas nõuab laps ärkveloleku ajal tähelepanu - ok, ta ei tee seda kogu aeg ja vahel magab, aga mis normaalne töötegemine see on kui pead end pidevalt katkestama? Mu psühholoog ütles, et sellise elu juures on vaimsed häired absoluutselt loomulikud, sest nii ei saa ennast süümepiinadeta killustada.
Niisiis - mine tööle ja jäta laps professionaalide kasvatada. Esiteks ei kujuta ma 1,5 aastast (artiklis leiab tööandjate keskliidu esimees Tarmo Kriis lausa seda, et 1,5 on liig mis liig - nii vana laps on ju ammu küps organisatsiooni rüppe astuma) päev läbi lasteaia suures rühmas kuidagi ette. Ma ise ei ole lasteaias käinud ja olen selle üle õnnelik. Kahjuks ei ole tänapäeval enam selliseid vanaemasid, kes lastega kodus saaksid olla kuna nad enamasti samuti 8 tundi tööl on. Isegi paariks päevaks nädalas ei oleks võimalik hoidjat leida - kontvõõraid ikka oma lapse juurde ei tahaks lasta. Lapse isa võiks kodus olla - no täiskohaga kodus oleks majanduslikult kahjulik ja osaajaga töötades oleks ju täpselt samad probleemid, mis minul praegu. Ma kardan, et tuleb siiski valida, kas üks või teine või siis üritada tablette süües ja mööda teraapiaid joostes (krt, isegi selle jaoks tuleb lapsele hoidja organiseerida) kuidagi nii lapse kui tööga hakkama saada.
Ei tasu sugugi rasedaks jäädes tööandjale lubada, et otse loomulikult teed tööd osaliselt tite kõrvalt edasi - hiljem on raske antud lubadusest taganeda. Veel hullem kui ise tunned, et peaks tööd tegema, sest ilma sinuta kukub maailm kokku. Kõige parem ongi ilmselt olla selline ema, kes on õnnelik, et mingiks ajaks töölt minema pääseb. Nii et naiste karjäärihimu ja haridus on ikka need koledad asjad, mis neid korralikust emadusest võõrandavad...
Tead, ma kuulsin, et euroametnikud sääl Brüsselis pidavat oma lapsi juba siis lastesõime jätma, kui imik alles 4-kuune. Ja see on, muide, kohustuslik, kui tahad oma töökohta säilitada. Nii et alati on kusgail hullem... mitte et sellest ütlusest ja asjaolust palju kasu oleks, kuna mõlemad kõnealused situatsioonid on suhteliselt ebaloomulikud. Ma ise ei ole lapsevanem, aga olen kõrvalt näinud paariaastaste lasteaeda lohistamisi ja see on suht võigas ikka... Ma mõtlen alati, et mis sellest aiast kasu on, kui laps on veel liiga väike, et mõista, miks teda kuhugi võõrasse kohta jäetakse ja sellest hoopis psühhotrauma saab. Lapsed on aga ka muidugi erinevad.
VastaKustutaMina ei saa üldse aru, kuidas saab lasteaeda vedada sellist, kes veel ei räägi ja oma hädasid potti teha ei oska? Isegi ühega on keeruline, kuidas see vaene kasvataja seal nii ca 10-ga hakkama saab ?(ma tõesti ei tea kui suured need piirarvud seal on) Ja 4-kuune eeldatavalt sööb veel rinnapiima ja seda päris tihti. Või nagu ma aru saan siis välismaal on sellest mugavuse nimel vist enamasti loobutud. Aga eks ilmselt kasva ka neist lastesõime lastest inimesed, lihtsalt kardan, et sel juhul on lapsevaemal veel rohkem süümekaid kui kodus lapse kõrvalt tööd tehes.
VastaKustutaNo neljakuust imikut ema (või isa, oleneb, kumb tema esimene valik parasjagu juhtub olema) kõrvalt ära tirida on minu meelest siiski võigas tegu. See ei tundu ühestki otsast inimlik, olgu neid seal rühmas siis 2, 4 või 18.
VastaKustuta