Musklis mässajat igatsedes

Kahe päevaga sai vaadatud kahte filmi, mille tegevus toimub suuremalt jaolt psühhiaatriahaiglas: "Lendas üle käopesa" (1975) ja "Veronika otsustab surra" (2009). Mõlemad filmid on tegelikult head, aga kuna esimene neist on siiski maailmakuulus klassika, mis saanud 5 Oscarit ja teine Paulo Coelho teose ekraniseering, siis võrdluses on esimene teisest muidugi üle.
"Lendas üle käopesa" - võimatult tugevate rollide ja näitlejatega šedööver. Film, mis jutustab ühe loo ning sellega vaataja kaasa elama ja- mõtlema panna suudab. "Veronika otsustab surra" on see-eest tüüpiline Coelho - kõik seletatakse vaatajale ilusasti ära, et iga blondiingi aru saaks (ja pärast teose tohutut sügavamõttelisust kiidaks). Filmi aluseks olevat raamatut ma alles plaanin lugeda (sest nii mulle soovitati kuna film olevat raamatu koopia ja seega eelnevalt lugenuna ei üllata), kuid arvan, et ehk oleks olnud võimalik filmi paremaks muuta just Coelho seletavast stiilist loobudes.
Ma ei tea, milles viga on, kuid kõik uuemad filmid lähevad kuidagi väga kiiresti minust läbi - vaatan ja unustan. Vahetult peale vaatamist on samuti selline õlgukehitav tunne, et noh, oli kah, päris hea vist. Ükski tegelane ei pane endale niimoodi kaasa elama nagu vanemates filmides - on neid tegelasi siis liiga palju või tõesti ei osata neid huvitavalt kujutada. Heas mängus saab tavaliselt kindel olla vaid vanade ja tuntud näitlejate juures - uued on sageli vaid ilusad näod. Viimati jäi uutest filmidest meelde näiteks "The Wrestler" (2008) Mickey Rourke'ga peaosas. Tavaliselt aga tegelased endale kaasa elama ei pane - vaatad lihtsalt, et näha, mis saab ja kuidas lugu lõpeb või ootad, et vähemalt nalja saaks. Vanemates filmides oli tavaliselt üks keskne tegelane, kelle saatusele sai kaasa elada ja kes tavaliselt mingis mõttes kangelane oli - Krokodill Dundee, Rocky, Rambo, Han Solo, erinevad Clint Eastwoodi või Kevin Costneri tegelaskujud näiteks. No more heroes anymore...No mis kangelane on mingi äpust Ämblikmees või uus igati tavaline Batman! Ilmselt on just minu ootused ebarealistlikud, kuid mulle meeldib kui kangelane pööblist eristub aga sedasorti romantikasse enam kellelgi vist usku ei ole...
Huh, ja "Veronika otsustab surra"-filmis kohutas mind ka kõige rohkem see kui tavaline või veel õudsem, vana, nägi välja Sarah Michelle Gellar. See meenutas juba mulle mind ennast! Aga kas filmides ei peaks inimesed siis kuidagi ilusamad ja paremad olema kui päriselt? :)