Ülerahvastatud ülikool

Lugesin tänasest Postimehest artiklit neist sadadest Hispaania filoloogidest, kelle TÜ oli tänu lävendipõhisele vastuvõtule sunnitud õppima võtma. Praeguseks peaks siis vähemalt see esimene sats bakalaureuseni jõudnud olema.
Loen ja imestan - omal ajal oli ikka õnn 4+2 süsteemis õppida, sest nii nagu tollal uue 3+2 kohta räägiti, nii ka välja tuli, et see esimene 3 on ilma järgneva kaheta üsna kasutu. Samas aga pole magistris nii palju kohti ning paratamatult peab osa kolme aastaga leppima. Ehk siis see kolm on justkui keskkooli laiendus, mis sulle aga erialaseid oskusi ei anna. Samas tuli artiklist välja ka kurioosum, et tegelikult ei saadud üheksat Hispaania ja Prantsuse filoloogia magistrikohta täis. Ehk siis kas kogu häda ikka on süsteemis või on ka inimesed ise veidi imelikud? Artiklis on ära toodud mitme noore Hispaania filoloogi karjäärilood - kui ameteid riidepoes (ok, too neiu töötas siiski kooli kõrvalt) ja poole kohaga ujulas ikka saab karjääriks nimetada...Kõige naljakam on aga avaldus ühelt noorelt: "Kui sa oled suur fänn ja asi on väga selge, ainult siis on võimalik erialast tööd teha." Eee...et oh häda kui asi ikka eriti ei meeldi ja koolist sai ka end kuidagi läbi veetud, siis ei saagi erialast tööd teha? Enamikelt intervjueeritutelt tuleb välja, et ega nad eriti veendunud ei olnud oma erialavalikus juba alguses. Aga miks siis õppida kui väga ei huvita ja on enam-vähem selge, et ka erialast tööd ei leia? Kõrvalepõikena võib öelda, et ma ise olin täpselt samasugune erialast mittehuvitunu, kuid minu eriala oli piisavalt lai, et sellega ka mujal läbi lüüa (millega arvestasin kohe eriala valikul, sest olgem ausad, kohe peale keskkooli ennast huvitavat eriala leida on ikka väga raske). Ja tollal sai üsna vabalt valida ka kõrvalerialasid ja vabaaineid, mis oma eriala ebahuvitavust kompenseerisid (ei, see kindlasti ei ole kõige mõistlikum variant).
Ise töölekandideerijate cv-sid vaadates on mind alati hämmastanud kui paljud väga kõrgelt haritud inimesed ei oma mitte mingit töökogemust või siis on see kogemus ainult lihttööde vallas. Saan aru, et sageli olukord sunnib igasugust tööd tegema, kuid minu meelest ei tee see McDonaldsite ja koristamise mainimine cv-s head. Eriti kui inimene ei ole loominguline ega suuda oma varasemat töökogemust kuidagi otsitava tööga siduda.
Tegelikult arutasime juba ülikooliajal, et ega see ülikool meile mingeid praktilisi teadmisi küll ei andnud - pigem laiendas silmaringi ning oli sellega justkui gümnaasiumi pikendus. See pole sugugi halb, sest minu meelest on ikkagi madalamal positsioonil inimene, kes tunneb töö tehnilist poolt, kuid ei saa aru suuremast pildist konkreetse ülesande taga. Samas paneb selline haridus väga suure rõhu õppijale endale - kas ta suudab pakutud teadmistes ise orienteruda, vajaliku välja selekteerida ja seda edasises elus kasutada. Kui ta seda ei suuda, siis äkki ta peakski omandama mingid konkreetsed oskused ja nende najal endale karjääri looma? Ehk siis ülikooli ja kutseõppe vahe. Tegelikult olen ma kogu aeg kindel olnud, et ülikoolis on siiski liiga palju rahvast ning osa neist on seal vaid paberi pärast, kuigi tegelikult aitaksid neid palju rohkem konkreetsed oskused. Samas ma saan aru, et kutsekoolide maine on madal (õnneks see on tõusnud võrreldes minu kooliajaga) ning mitte kõik vanemad ei lepi sellega, et nende lapsel ei ole kõrgharidust. Sama teed lähevad kahjuks ka paljud tööandjad - olen näinud päris palju töökuulutusi, kus näiteks sekretärilt oodatakse kõrgharidust. Ilmselt selle kõige tulemuseks ongi, et teenindav sektor on täis magistrikraadiga ja nelja keelt rääkivaid neiukesi (soolise erinevuse aspekt on juba teine jutt...). No nii võiks ju teeninduskultuur meil viimase peal olla, aga kui inimene ka ise tunneb, et on ülekvalifitseeritud, siis vaevalt, et ta seal leti taga parimas tujus on....