Ei ole sisserändaja järeltulija

Ma olen ikka väga sügavale undergroundi langenud, vaatasin Aastahiti esi neljakümmet ning avastasin, et Eesti lugudest olen ma kuulnud täpselt ühte (Smilersi Mojitot) ja välismaa omadest olin napilt pooli, millest enamik olid viimase paari kuu lood. Samamoodi pole ma näinud ühtki episoodi ühestki telesaatest, mida vana-aasta õhtu teleprogrammis näidati või parodeeriti. Ei jäänud muud üle kui vaadata "Puhkus Mehhikos"-maratoni. Kes ei tea, siis tegemist on "Jersey/Geordie Shore" vene variandiga ja no kes neid ka ei tea (kusjuures ma ise pole kummastki ühtki osa näinud, aga tean ikka, kes on näiteks Snooki - ilmselgelt on see väga oluline teema, mida meedia kajastab), siis see on üks saade, kus kamp pidutsemishimulisi noori saadetakse ühte kuurortisse elu nautima. See on viisakas tõlgendus siis. Üks lõputu joomine, oksendamine, keppimine, kaklemine ja oma lolli aju demonstreerimine reaalsuses. L. sattus seda kunagi kogemata vaatama ja imestas nüüd, et milline debiilik seda ometi vana-aasta õhtul vaadata tahaks. Mina seevastu ei viitsinud kogu õhtu arvutimänge mängida ja tema väitis, et ühtki normaalset filmi ei ole, mida ta vaadata tahaks. Viimases hädas pakkusin Kääbiku välja, aga sain siis teada, et hullemat saasta kui LoTR/Kääbik ja Harry Potter pole olemaski. No võib-olla Muumitrollid, kelle plakatit ta ei nõustunud lastetuppa üles panema, sest see ajavat teda oksele. Nagu aru võite saada, ei olnud mul põhimõtteliselt mitte mingit võimalustki mitte Puhkust Mehhikos vaadata.
Täitsa õpetlik oli, ei kahetse. Sain teada vähemalt kaks tarkusetera, millest esimese unustasin juba ära ja teine on liiga isiklik, et avaldada. Ma olen muuseas inimene, kelle käest uued tuttavad armastavad ikka küsida, et kas mul on kuskilt otsast slaavi juured. Olevat ebatavaliselt temperamentne. Ei ole vene geene kummaltki poolt suguvõsast. Emapoolne vanaisa oli hoopis sakslane, ülejäänud eesti talumatsid. Mehhikos puhkavatel slaavlastel oli teemaks hoopis see, et kui keegi temperamenditses, siis küsiti kohe, et "sa oled kaukaaslane, eks?" Naljakas oli see, et kuigi kõik olid kokkuvõttes inimesed, keda ma enda kõrval üle poole tunni ei taluks, siis sellest, kui kellelgi üle viskas, sain ma absoluutselt aru. Minu hinnangul on poole haledam tibi, kes maani täis meest palub, et see ikka tema tuppa magama roniks kui see, kes teda litsiks nimetanule lillevaasi selga viskab. Minu vaatluste tulemusena peetakse meil temperamentseks inimest, kes oma arvamuse välja ütleb, mitte ei kihista kusagil nurgas. Ja ma ei mõtle siin "Onju Pille on lits?!"-tüüpi arvamust vaid sellist olukorda, kus on vaja millegi üle arvamust avaldada - a la kuhu edasi minna või räägi oma lemmikbändist. No igatahes ei vaadanud ma seda saadet pidevalt kui "OMG mis haiged hullud!" vaid olin nõus, et vahepeal peab enda eest seisma ikka ka.
Aasta on üldse kiirelt alanud. Üks hiline pubiralli stiilis jõulupidu peetud, 2,5 raamatut loetud, korraks haigeks jäädud ja peaaegu tervenetud, bowlingut mängitud.  Raamatutest (need siin paremal pool eraldi lehel kirjas ka nüüd) Palahniuk on neile, kes pornot ei karda, iseenesest hea idee ning mõnus must huumor, lisaks mahlakad viited erinevatele popkultuuri ilmingutele. Selline raamat, mille võiks kinkida kõigile neile "Halli varjundi" sõpradele. Vahepalana võtsin paar "Minu"-sarja raamatut ka (Bulgaaria ja Filipiinid), mis küll kumbki ei kõneta, sest peategelased lihtsalt minu jaoks niivõrd võõrad karakterid, et samastumist pole karvavõrragi. Bulgaaria peategelane siis absoluutselt keskmine Eesti mees, kes tahab kangesti äri teha, vahepeal lõõgastub end täis juues või sporti tehes ning mõnikord tuleb meelde, et tal on kuskil mingi naine ja laps kah. Filipiinide peategelasel lähevad põlved nõrgaks kohe kui esimest eksootilist meest näeb, no ja siis ongi juba paradiis. Igav.