Korralik karvane feminist

Oleks juba peaaegu läinud Rentsi postituse alla ilkuma, et mida üks feminist epilaatoriga teeb, aga nüüd pean tema soovitatud mudeli endale kuhugi üles märkima ja ilmselt ka soetama, sest juhtus selline kole lugu: palusin mina Minil oma jalga sügada (no milleks need lapsed siis on, kui mitte selleks) kui too järsku kisama: "Fuhh, öäkk, sul on jala peal karvad! Öäkk, vastik! Mõtle, kui rõve on kellegi karvast jalga sügada!" Silme ette kerkivate õudsete piltide leevendamiseks olgu lisatud, et ma ei ole mingi eriliselt karvane Chewbaccat meenutav naine, pigem on sellised üksikud pikad, võikad ja mitte kõige tumedamad karvad. Igatahes on neid oluliselt vähem kui L.-l, kes silkab rõõmsalt paljasääri kodus ringi ja kelle karvad Minile ette jäänud pole. Kuna ma ka ei usu, et oleksin teinud avaldusi stiilis "naine olgu karvutu!", siis kust laps selle peale tuleb? Ega karvaseid inimesi naisi muidugi eriti kusagil kohta küll. Ükspäev just lugesin Heinz Valgu Kuku-klubi raamatut ja seal oli üks pilt, mida ma lausa uurisin, et kas on fotomoonutus või on tõepoolest lühikese seelikuga naise jalad karvased - see on nii ennekuulmatu ju! Tol ajal (vist oli 70ndatest see foto) ehk mitte, aga praegu küll. Suveks kraabin ikka enda omad ka maha, aga talvel olen küll laisk. Huvitav, kas sotsiaalne surve olla karvutu mõjutab juba väikseid lapsi, nii et nad mõistavadki karvutut kui ainuvõimalikku? Sel juhul on igasuguste vastuvooluujujate lootused küll luhta läinud, sest järgmise põlvkonna jaoks pole karvutu mitte lihtsalt sotsiaalselt soovituslik variant, vaid norm, millest kõrvalekalle on ebanormaalsus, millega keegi riskida ei taha. Ma ka ei kujutaks ette, et ma suvel lühikese seeliku ja karvaste jalgadega ringi laseks. Miks? Sest no...rõve on ju? Mäletan, et kunagi kooliajal sõbrannadega rannas olles avastasin, et ühel neist olid kaenla alt karvad ajamata. Ma ei mõelnud sel hetkel isegi, et "nii ju ei käida ringi" vaid konkreetselt, et see on rõve ning püüdsin hiljem vältida teise kaenlaaluste poole vaatamist. Kas see pole mitte sama silmakirjalik kui see kiri lehes, kus kirjutati, et miks noored end küll nii koledalt riidesse panevad, end tätoveerivad ja augustavad? Ma olen ju ometi väljendusvabaduse poolt, aga need karvad...See läheb juba pigem samasse klassi tatikoll ninast väljas ringi käimisega, iseasi, et tatikollist alati ise ei teata. Kuhu me nii jõuame? Ilmselt mingi vägeva tooteni, mis inimkeha karvad lõplikult kaotada suudab (praegune kallis fotoepilatsioon on mõttetu raha tuulde loopimine). Samas olen kuulnud, et Lõuna-Ameerika naised (ja osaliselt ka Lõuna-Euroopa) ei vaevu oma tumedate karvadega nõnda võitlema kui meie siin külmas kliimas enda õhukeste ja heledatega teeme. Vahel keegi küll kusagil hoiatab, et mõelge kui karvasuse trend tagasi tuleb, mis te siis teete kui edukalt oma karvadest vabanenud olete? Kas tõesti keegi usub, et see võiks tagasi tulla? Karvasus on pigem rudiment ning kuulub ühte patta kolmanda silmalau, ussripiku ja sabakondiga, mis meil küll on, aga mille otstarbest enam keegi aru ei saa.
P.S. Lisaks naistele liiguvad karvutuse poole tegelikult ka mehed, kuigi neil on, ilmselt vastukaaluks metroseksuaalide levikule, au sisse tekkinud ka ürgmehelik karvakasvanud tüüp. Huvitav, kas moodne karvutu naine eelistab karvutut meest või seda ürgset tüüpi? Kui teine variant, siis suurenevad meeste ja naiste omavahelised erinevused tulevikus veelgi.

P.P.S. Muuseas, hetkel on käimas aasta 2014 feministi, šovinisti ja homofoobi valimised. Mina valida ei oska, sest õnneks ei tea ma kõiki lugusid, mis osade nimede taga peituvad. Mis need Muuli ja Randjärv tegid? Kes see Markus Järvi on? Rääkimata esitatud feministidest...Selgitused võiks tabelis juures olla. Või noh, eks mina olen ikka väheteadlik omal süül ega kõlbagi nõnda kaasarääkima. Ignorance on bliss, ikkagi.