Oma mehe hoidja

Sain just sõimata. Ema käest muidugi. L. läheb nimelt nädalavahetusel sõbra sünnipäevale ja "minu kohus naisena" peaks olema teda takistada. Selle kopsupõletiku tõttu tuleks ennast hoida (seal sünnipäeval magatakse kuskil varjualuses nimelt, asi mille pärast mind ennast sinna ei kisu) ja kuna mees sellega ise hakkama ei saa, siis korralik naine aitab. Sõimab, viskab autovõtmed kaevu, põletab riided ära - teeb mida iganes, et meest ennast hävitamast takistada! Hea, et ma ei maininud, et me sel nädalavahetusel käisime tegelikult koos kontserdil, sest L.-i enesetunne on juba üsna ok. Aga kopsupilt oli ikka kole ja "ta võib ära surra!". Nojah, tema elu, tema valikud. Ma ise näiteks ei kujuta ette, et mees mulle seesuguseid ettekirjutusi teeks. Ma tunneks end isiklikult solvatuna. Loomulikult ütlen minagi, et "niimoodi haigena äkki pole mõistlik minna?" aga kui tema arvab, et on, siis mida ma kaagutan? Ma üldse imestan inimeste üle, kes "elukaaslase soovitusel" hakkavad tegelema spordiga, veganiteks, jätavad joomise ja suitsetamise maha. Ma nimme teeks risti vastupidi kui mu elukaaslane mulle selliseid asju soovitaks. Ei ole üldse täiskasvanulik, tean, aga selline ma olen ja samamoodi käitun ka teistega. Samas, täiskasvanuks saingi ma ju selleks, et ise enda elu üle otsustada, miks ma nüüd peaksin siis oma elukaaslase plaanide järgi käituma?
Huvitaval kombel surutakse just meeste tervis naiste kraesse. Leidsin kohe sellise , minu vaadetega põrkuva artikli. Tsiteerime "Imikueast kuni kõrge vanuseni on mehe elus tähtsal kohal naine. Ema või abikaasa/elukaaslane muretseb poja või kaasa tervise pärast ning viib ta vajadusel kättpidi arsti juurde." Mulle kangastub kohe mingi vastav šariaadiseadus stiilis "naise eest vastutab abikaasa või muu meessoost sugulane". Eriti õudne osa artiklist algab nii "Pakun, et mehe tervis sõltub naise hoolivusest 35–40 protsenti. Naine pereemana hoolitseb oma lähedaste toidulaua eest ja just temast sõltub, mida süüakse ja juuakse, kas see toit on tervisele kasulik või mitte. Naine oskab panna tähele muutusi mehe tervises ka siis, kui mees häbeneb oma tervisemuret sõnades tunnistada.
Tark mees hoolib oma tervisest ja naistele meeldivad targad mehed. Tark mees teab, mida tähendab olla terve, toituda tervislikult ja koormata mõõdukalt oma keha liikumisega." Ma eeldan, et selle jutu autor on tädi. Halvas mõttes. "Eks tihti on naine see, kes mehele meelde tuletab, millist kahju teeb tema tervisele suitsetamine, vähene liikumine, ebatervislik toit, liiga palju töötamine ja vähene puhkamine. Seda ei tohiks pahaks panna, sest naine tahab koos mehega vananeda, mitte jääda vanaduspõlves üksinda." See pole naine, see on näägutav tädi ja isegi kui tal kõmiseb kõrvus see "igati positiivne eesmärk" mitte mingi hinna eest vanaduspõlves üksi jääda, siis ma jätaks küll selle muti maha. Kelleks ta ennast peab, et öelda mulle, mis mulle hea on? Mu emaks? Ma ise olen enam-vähem sarnase liigse hoolivuse eest suhtest põgenenud ning ma ei usu, et ma ainus oleks. Mis muidugi ei tähenda, et ei leiduks inimesi, kes suhtest endale uut ema/isa otsivad. Oluline on ka see, et neis vaadetes sarnased omavahel kokku satuvad. Me oleme vist L.-ga ühtviisi hoolimatud, sest pööritame silmi lausete peale: "Naine peab siis kodus süüa tegema, jah?" ja "Mis su mees selle peale ütleb, kui sa peole lähed?" Mulle meeldib kui inimesed on individualistid, kes on ideeliselt koos mitte sellepärast, et üksteist abistada (abi-elu), vaid sellepärast, et nii on lihtsalt lõbusam. Muidu ju ikka toonitatakse, et teist inimest muuta ei saa, aga kohustus mees tervislikult elama panna on siiski olemas. Samas, vastikud ja näägutavad naised sunnivad ju üldlevinud arusaama kohaselt mehi enesetappudele, naisepeksule või lihtsalt joodikuks hakkama  - kas poleks siis ometi parem leppida arusaamaga, et igaüks on oma õnne sepp ning mitte selleks teist täiskasvanut kohustada?