Läksin filmi vaatama puhtast nostalgiast, sest väljareklaamitud suvel 1997 sain ka mina 16 ehk siis ilmselt oleks pidanud äratundmisrõõmu olema. Ütlen ette, et film mulle tegelikult meeldis (head näitlejad, ei punnitatud nalja teha), aga ära toon asjad, mis minus küsimusi tekitasid.
Ma saan aru, et tegemist ei ole mingisuguse dokumentaalfilmiga, vaid tegijate tõlgendusega 90ndatest, kuid miks sel juhul see aastaarv üldse välja toodi? Mind erinevad vasturääkivused näiteks häirisid. Melomaanina panin esimesena tähele filmis kõlanud muusikat, juba filmi tutvustuses mainitakse, et "Tuul viliseb autoakna vahel, aga ikkagi on nii kuum, et põletab huuled." Konkreetne huulte põletamise lugu pärineb aga ansamblilt Nexus, mis tuli kokku alles aastal 2003 (!) ega kuulu 90ndatesse üldse. Ilmselt mainitakse seda seoses ex-Nexuslase Merilyn Uuskülaga, kellel filmis oluline roll mängida on. Aga ikkagi. Lisaks Nexusele jäi ajastuvälisest muusikast kõrva ka Anaconda. Lembeseriaal "Metsik roos" jooksis meie ekraanidel 93-94. Mälu on muidugi bitch, aga need konkreetsed asjad jäid mulle meelde seetõttu, et Nexuse ajal olin kindlasti vanem kui 18 ning siis tundus säärane muusika ikka väga "titekas", samal ajal kui omaaegne Nancy sellist emotsiooni ei jätnud. "Metsikut roosi" vahtides olin aga ikka päris laps veel.
Aga muidu, kas tuli tuttav ette? Üheks põhjuseks, miks filmi näha soovisin, oli kunagise klassiõe soe soovitus, olevat palju äratundmisrõõmu. Tema oli pärit väiksest asulast Lõuna-Eestis. Mina elupõlise linnakana erilise äratundmise üle rõõmustada ei saanud. Ehk siis film räägib tolleaegsete maanoorte elust, kellega minul toona mingeid kokkupuuteid polnud. Räägiti küll "maakatest" kui mingist eriti kohutavast tõust ja neid peeti "linnakate" hulgas alaväärsemateks, kuid otsest kokkupuutepunkti meil polnud. Ma ei tea midagi metsavargustest ega saekaatrimeestest. Võib-olla maakaid mõjutab see linnanoorte näiline parem elu rohkem, ma ei kujuta ettegi, kuidas see tänapäeval veel olla võib. Efektne oli mu meelest see koht filmis, kus maakad TÜ juurakate peole satuvad. Vot TÜ ja juurakad olid isegi linnanoorte seas üks eriline klass, kelle peale viltu vaadati, sest eeldati, et nemadki teiste suunas seda teevad. "Ähähähh, mingi tudeng oled vä?" aasimist võis kuulda ka selles seltskonnas, kus mina tol ajal uhkelt ringi jõlkusin. Linna-ossid, ühesõnaga. Meie kutid roolis viina ei joonud, sõitsime ülbelt taksodega ringi, niimoodi poolest kehast katuseaknast väljas nagu filmis, olen mina kevadise angiini ajal mööda Ihastet ringi sõitnud...Kummaline oli see kokaiini koht. Meil linnas seda ei liikunud. Ilmselt teenis metsavargustega paremini, linna-ossid tegid lihtsalt mingeid ausaid ehitusotsi (ja töötavad siiani selles valdkonnas) ning seal teenitud papi eest narkot ei ostetud.
Maakatega olen kokku puutunud hilisemas elus, sest L. on just nimelt maalt pärit. Esimene töökoht oli isa juures saekaatris, täpselt nagu filmis (kusjuures ta isal on ka pöial puudu...). Neil vist polnud eriti seda metsa, mida varastada, igatahes on tema sõbrad kõik korralikud inimesed. Ükski tüdruk ei saanud põhikoolis last ja ainult üks endine klassivend on joodik. Ja ainult üks sõitis end autoga surnuks (aga otsige Eestis üks klass, kus mitte keegi pole hukkunud purjus juhi autos või purjus juhi süül...). Ilmselt on see maakoha kohta suur saavutus kui ülbelt väljenduda. Kahjuks L. ise filmi ei näinud, muidu oleksin saanud rohkem pinnida teda, et kas teil ka nii oli vä? Kunagi nägin üht nende kamba 90ndatel vändatud amatöörfilmi, mis oli ka selline vahva road-movie, kus kimatakse sapakaga külavaheteedel ja tehakse laudaseinale graffitit. Aga nad ei ropenda seal eriti ja otsest viinajoomist ka ei näe. Ehk nad siis polnud päris ossid? Mulle aga tulid filmis tuttavad ette paar särki, mida Perekoolis tabavalt "bussiistmemustrilisteks" nimetati - ühe sellisega loivas L. veel mõned aastad tagasi ringi ning see seisab meil siiani kapis. Linnakas ilmselt seesugust ei kannaks, vähemalt mitte peale 90ndaid.
See maalt pärinemise taak on aga paljudel tolleaegsetel kaasas küll. Ei olnud kerge end linnas tõestada. Samas on mu meelest kogu Eestis levinud külakogukonna mentaliteet ja linnarahvas pigem lihtsalt arvab, et nad on paremad, kuigi erilist vahet pole. Tänapäeval on lausa romantiline maale kolida, kuid selle all ei mõelda neid endiste kolhoosikeskuste räämas kortermaju. Kas neis elab veel noori inimesi? Kes sinna jäänud on? Selline noor pere nagu filmis, üksiku kolkatee äärse kortermaja ees grillimas, on ilmselt ajalukku jäänud. Üldiselt mõjus film siiski ajaloodokumendina, pildikesena möödunud aegadest, samas on mu meelest oluline see pilt endale meelde jätta. Meenus ka hiljutiloetud Mihkel Muti "Kooparahvas läheb ajalukku" - tagasivaade Eesti kunstiinimeste elule nõukaaja lõpust Eesti aja alguseni. Soovitan lugeda, samuti hinnaline meenutus sellest, kuidas osadest said võitjad, teistest kaotajad.
Aga üldiselt tahaks röökida, et "issand, kui ilus see Eestimaa suvi ikka on!!!!!". Täitsa lõpp kohe. Kõik filmid, kus näidatakse Eestimaa suve, on vaatamist väärt.
"Lõuna-Eestist tulin ära pealinna,
teine variant oleks olnud kinni minna,
sest varastasin metsa ja küttisin sala,
käsigranaadiga püüdsin kala/.../
Kutsekoolis minust ei saanud traktorist,
isatalu maha mädaneb vist.."
Kurjam "Suurlinna tuled"
Väga hea, et kirjutasid,
VastaKustutama olen hullult kõhklev: esiteks on kõik arvustused ülikiitvad, see teeb ettevaatlikuks.
Ja teiseks nt Sigade revolutsioon oli nii mööda ajastust kui veel olla saab- st raske on rahulikuks jääda, kui oled samal ajal elanud ja olulised nüansid on valed.
aga ju peab ikka ära vaatama. sind ma usaldan:)
Jah, filmitegijad on ju ise öelnud, et ei tahetud kujutada mingit kindlat aastat, vaid kogu 90ndaid, seega tekkis ka minul küsimus, miks tutvustuses on aasta 97? Muidugi autentsuse kohapealt ei oska ma sõna võtta, sest sel ajal olin ma seitsmeaastane tallinlane ega teadnud elust tuhkagi.
VastaKustutaMulle meeldis filmi juures see, et dialoogid olid elulised ja polnud ebareaalseid naljakohti, aga natuke jäi häirima see, et stseenid, mis eraldiseisvana olid väga head, olid justkui ühiseks tervikuks ühendamata. Ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga mul õnnestus näha filmi enne viimast monteerimist ja lõpptulemus on võrreldes sellega ikka palju parem ... ja üldse on film minu arvates võrreldes ängi täis Õunpuu filmidega ikka väga hea meelelahutus.
Seda, et stseenid omavahel vähe ühendatud olid, panin ma ka tähele. Otseselt ei häirinud, aga näiteks Kalevi roll jäi mulle segaseks niimoodi. Kusagilt lugesin, et ta oli Juuliuse vend, aga filmist ma seda välja ei lugenud või mis teema temaga üldse oli. Samas kujuna, kes selles olukorras elu hammasrataste vahele jäi, oli ta mõjuv. Ängi oli mu meelest piisavalt, aga seda ei eksponeeritud üle. No, et teeme nüüd puust ja punaseks - tegelane vahib pool tundi merd, sest tal on sisemiselt väga halb olla :)
VastaKustutaOojaa, see et tühja randa ei näidatud, oli minu arvates selle filmi suurim pluss, sest millegipärast on tühjast ja kõledast ja tuulisest rannast saanud Eesti filmide sümbol. Mina igatahes hõiskasin. Kalevi roll jäi mulle ka veidi arusaamatuks - no aru oli saada, et ilmselt midagi oli ta nihverdanud, aga mida, kuidas, mis temast edasi sai .. see ei tulnudki välja. Suhteliselt ebavajalik tegelane mu arvates. Samuti oleks võinud peategelase otsust Tallinnasse minna / mitte minna / ikkagi minna veidi selgemalt kujutada.
VastaKustuta