Isegi enda eest on raske rääkida, teiste eest üldse võimatu

Eile oli mul kolmandat korda viimaste päevade jooksul tunne, et kusagil tegutseb mu teisik. Nädalavahetusel öeldi mulle tere, ilma, et ma oleksin ütlejat tundnud, see on muidugi täiesti tavaline asi, inimesed ikka eksivad, aga peale seda mainisid tervelt kaks blogijat järjest mu nime seoses mingite mõtetega ja ma ausalt öeldes ei suutnud absoluutselt meenutada, et mina millestki seesugusest kirjutanud oleksin.

Indigoaalane kirjutas, et ma olevat rääkinud reageerima õpetamise olulisusest. Noh, see on oluline tõesti, aga ma ise mäletan hoopis rohkem seda, et Rents kirjutas kasvatuse tähtsusest. Võib-olla siis mina ka, ega ma vastu ei vaidle sellele mõttele. Seejärel väitis Rents, et ma olevat kuskil kirjutanud inimestest, kes suvel sooja toitu ei suuda süüa, ilmselgelt on tal parem mälu kui mul, sest kaaluteemadel pole ma enda meelest ammu kirjutanud ja see konkreetne asi ei tulnud ka üldse tuttav ette, kuigi taaskord, vastu ei vaidle. (Faktid räägivad siiski kahjuks muud keelt, suvel on ka mitte sooja toitu süües võimalik täiesti edukalt tüseneda - grilli, õlle ja näkside peal, järele proovitud).
Igatahes taaskord tõestus sellest, et oma sõnade eest on väga raske vastutada, kes seda enam mäletab, mida, millal ja kuhu kirjutatud on. Ok, on mingisuguseid asju, mille endale omistamise korral ma võiksin täie kindlusega öelda, et mina niimoodi iialgi arvanud ei ole, aga väga palju jääb sinna "ei kinnita ega ka lükka ümber" valdkonda ja on sageli ka tõlgendamise küsimus. Kunagi lugesin vanu blogipostitusi (ja isegi mitte väga vanu) ning üllatusin pea igal sammul - mina olengi niimoodi arvanud või? Oot, mida ma siin sellega üldse öelda tahtsin? Vahepeal olin lausa kirjeldanud inimesi ja olukordi, millest mul praegu igasugused mälestused puuduvad. Oli isegi mingi tähega tähistatud kodanik, päris mitmest postitusest lipsas läbi (ma olevat ta lausa MSN-is ära blokkinud), aga ma ei mäleta absoluutselt, kes see oli või mis värk. Teadlikult fantaseerinud ju justkui ka poleks. See mineviku mina on hoopis keegi teine inimene...

Seda enam imestan inimeste üle, kes ka teistest rääkides kõike teavad  - et kuidas ikka tegelikult on ja kuidas teised teadlikult vassivad. Pean siis seda artiklit silmas. Mu meelest on siin kõik segi nagu puder ja kapsad. Kõigepealt räägib autor enda suunas tehtud "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsetest" (mis mu  meelest sellises sõnastuses ei pruugi ahistamist tähendadagi), seejärel räägib sellest, et üllatus-üllatus! see, kui kellelgi kõvaks läheb, pole veel ahistamine (kas keegi kuskil ja kunagi on seda üldse väitnud?) ning siis, et kui kellegi vastu juba nühitakse, siis on olukord muidugi teine. Mu meelest sellest teisest olukorrast ahistamise puhul ju juttu ongi, aga mitte sellest, et mu tähelepanu soovis kole mees, kes mulle ei meeldinud. (No muidugi, mu FB-s ju #MeToo ei kajastunud, seega äkki tõesti räägiti ka sellest, ma ju ei tea, aga väga ei usu, enamik lugusid, mida nägin, olid hoopis midagi muud kui arusaamatus flirdirindel). Huvitav on aga ka see, et autor alustab endast, kuid lõpetab järeldustega teiste kohta - kui naised ikka ise on süüdi, siis paluks ka aruannet selle kohta, millega autor ise need "liigse entusiasmiga vürtsitatud lähenemiskatsed" ära teenis. Raputagu ikka kõigepealt endale tuhka pähe, mitte ärgu tulgu kohe teisi õpetama.

Ma ise ei ole näiteks ühistranspordis ahistamist kogenud, kuid ma ei lähe ka teistele ütleme, et olge nüüd, "igal kepil on kaks otsa" või kuidas see Sõõrumaa väljendaski end. Mu meelest ei tasu selliseid tõsiseid juhtumeid kuidagi panna ühte patta ülekäte läinud flirdiga, sest erilisi kokkupuutekohti neil kahel pole.