Mina arvasin nooremana küll, et absoluutselt kindlasti on. Õnn võib sulle iga hetk sülle kukkuda, sest sa oled seda väärt. Kõik inimesed on head, keegi ei taha sulle halba ja sa meeldid kindlasti kõigile, keda oma elus kohtad. Mitte keegi ei ürita sind kuidagi ära kasutada, sest sa oled ju tore ning inimesed lihtsalt ei ole nõnda alatud.
Nagu ma juba maininud olen, siis oli mul igati kaitstud lapsepõlv. Elu lõi mingid mõrad küll sellesse kujutelma, kuid need olid enamjaolt sellised "ta ju lubas tulla, aga ei tulnud" või "kuidas ta sai seda naljana mõelda!" stiilis ehmatused. Mäletan näiteks eredalt seda kohutavat ebaõiglustunnet, kui Tartu Raadios räägiti, et nad jagavad kõigile soovijatele tasuta Scootri kassette, tulge ainult kohale ja võtke, aga mu isa keeldus autole hääli sisse ajamast, sest juhtumisi oli ka 1. aprill. Mitte keegi ei teeks ju säärast julma nalja?! Ma keeldun seda uskumast! Tuli välja, et ma polnud ainuke ja päris palju rahvast käis raadio ukse tagant läbi, aga siiski oli paraku tegemist naljaga. Häbi raadioonudele tagantjärele :)
Selle juhtumi võtmetegelaseks oli isa - keegi, kes oli juba oma vitsad kätte saanud ja oskas inimesi umbusaldada. Praeguse kupeldamisskandaali valguses tundub, et paljudel noortel inimestel on selline inimene elus puudu olnud, kuidas muidu seletada seda, et neiud läksidki lihtsa ja suure raha ootuses väljamaale "lihtsalt pidutsema", sest kutsuja oli ju tuntud inimene (mis sest, et ettepanekud tehti täiesti mitteametlikult läbi Facebooki vigaselt kirjutatud sõnumite*). Ma ei räägi siis neist, kes aimasid, millega tegu ja nõus olid, vaid nendest, kes nüüd on rääkinud, kuidas tegelikkus neid üllatas.
Ilmselt on "vatis kasvamisel" oma oluline plusspool, ma olin ikka ammu täisealine kui vanemad uurisid, millistele töökohtadele ja mis tingimustel ma kandideerin. Praegusele töökohale kandideerimine oli veidi segane ning värbajad välismaalased, seega panid vanemad mulle toona kindlasti südamele, et ma millelegi kahtlasele alla ei kirjutaks ning ka esimesele komandeeringule minnes sain igaks juhuks juhtnöörid kaasa, mida teha, kui "midagi on".
Selge on, et igasugu ärakasutajad ja ahistajad otsivadki inimesi, kel igasugune turvavõrgustik puudub. Ehk siis, lollideks litsideks sõimamise asemel võiks mõelda, kas enda lähedastel on selline võrgustik olemas ja kas naiivsus on lihtne lollus või pigem kehva elukogemuse puudumine. Tundke vähemalt oma laste elu vastu huvi, sest isegi kui nad teid selle eest ülemõtlejatest kontrollifriikideks peavad, võib sellest kasu sündida.
*Ma olen vist nüüdseks usu inimestesse kaotanud, aga hiljuti otsis keegi FB-s "serjaali" osatäitjaid ja kuigi kuulutaja märkuste peale vihastas, et ega ta mingi filoloog pole ja võiks ikka sisu näha, mitte grammatikapede olla, siis ma ei suudaks iial sellist tööpakkumist tõsiselt võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar