Keskendumisraskused

Inimestel on ikka komme seltskondliku suhtluse käigus küsida, kas sa seda või teist asja eile telekast nägid. Ma pean alati vastama, et kahjuks mitte. Ok, eelmisel nädalal vaatasin etteplaneeritult dokfilmi Amy Winehouse'st ja reedeti on traditsiooniline Kuldvillak, aga muud pole küll juba kuid vaatama sattunud. Mis mul siis viga on?

Ma lõpetasin telekavaatamise ära siis, kui sain esimese lapse. Ei olnud mingi teadlik lapse säästmine ekraanidest, mille poolt ma küll kahe käega olen, vaid lihtsalt minu meelest on VÕIMATU lapse kõrvalt telekat vaadata. Ma ei tea, kuidas teised inimesed seda teevad, ma olen isegi kuulnud imestamist selle üle, et mida ma seal lapsega kodus üldse tegin siis, kui ma telekat ei vaadanud?! Kõik titemammad ju istuvad terve päeva teleka ees ja vahivad seriaale, tundub, et selline on klišee. Ilmselt on mul keskendumisraskused või olen ma oluliselt kehvem rööprähkleja kui muud, aga laps ju segab süvenemist. Laps ei istu sul vaikselt kõrvalt ega vaata ekraani nagu viisakas kinokaaslane (ok, päris väike imik välja arvatud), vaid seletab midagi, kolistab asjadega, nõuab vetsu, süüa, juua - mismoodi saab jälgida veel telekas toimuvat? Teised on mõnikord imestanud, kuidas ma suutsin laste kõrvalt kodus raamatuid lugeda  - aga see on ju hoopiski lihtsam, kui laps sind katkestab, paned järjehoidja raamatu vahele ja kõik on korras. Telekal stoppnuppu pole (uuel digiTV-l vist on tõesti mingid salvestusprogrammid, aga L. väidab, et uus menüü on idiootide tehtud ja keeldub seda uuendamast enne kui vana variant päris kinni pannakse, mida lähiajal vist küll tehaksegi). Laps ei ole tasa, isegi igareedese Kuldvillaku ajal lähevad mõned küsimused-vastused lootusetult kaotsi ja milleks ennast niimoodi piinata.
Oot, see oli vist Kender, kes ühes oma raamatus pani tegelasele suhu sõnad, et ainult idioot vaatab filmi, mille algust ta näinud ei ole - ma täitsa nõustun, mis mõtet on vahtida mingeid osi, kui tervikut kätte ei saa? Ilmselt osa saadete puhul polegi tervik oluline, mõnikord ei juhtu pool saadet mitte midagi märkimisväärset ja siis seda, mis oluline, korratakse seitse korda üle, aga selliseid asju ei suuda ma niiehknaa vaadata. Ma tahan kogu infot, kohe siin ja kiiresti! Ritsiku juures oli seoses youtuberitega sellest juttu ning see kiiks pole mul ainuke - lugedes saan infot palju kiiremini ja efektiivsemalt kui visuaalselt kellegi esinemist vaadates.

Arvutis ei istu ma laste nähes samuti, sest sellelt on erinevalt raamatust palju keerulisem ümber lülituda. Ma ei tea, miks see nii on, aga virtuaalse ühenduse katkestamine rikub tuju ära. Mida see päriselu segab, ah! Vähemalt mulle mõjub ekraan uimastavalt - oot, ma vaatan selle asja veel ära, siis tulen - ja ongi märkamatult pool tundi jälle möödas. Lugedes paberilt ei möödu aeg iialgi nii kiiresti. Ma tõesti ei mõista inimesi, kellel on sõltuvus iga viie minuti tagant oma mobiili kontrollida (viimati istusin kinos ühe sellise kõrval, ei olnud tore) - kas nad ei tunne end seevõrra reaalsusest äralõigatuna või kuidagi poolikult selle tõttu, et ei keskendu mitte millelegi. Ma ei usu, et ma väga mäletaks üritust, kus ma pool ajast virtuaalses maailmas ringi rändasin. Kuigi võib-olla nad ei olegi kunagi millelegi väga keskendunud ja nende jaoks on ühelt asjalt teisele hüplemine normaalne olukord. Ma kohe kindlasti rööprähkleja ei ole, kuigi seda omadust just naistele rohkem külge poogitakse. Ma ei kirjutanud ju oma magistritööd teise käega last kussutades, ma kirjutasin siis, kui laps magas, isegi blogi saatsin selleks ajaks puhkusele ja prokrastineerimine mõjub mulle äärmiselt närvesöövalt, sest üks asi korraga, isegi kui see teine asi on vaid mõttena kuklas. No näiteks mõttetöö taustaks ma muusikat kuulata ei saa, sest ilmselt keskendub mingi osa minust ka kuulamisele, mitte ei võta muusikat kui tausta.

Ilmselt pärineb mu luksus keskendumisele keskenduda üksikust lapsepõlvest - ei tulnud kellegagi ruumi jagada, kellegi kisa kuulata, õppida samal ajal kui vanem vend samas toas kõlaritest heavy metalit kuulas. Oma lastele ma sellist luksust pole võimaldanud. Igasugu mobiilsed töökohad, avatud kontorid ja üleüldine rööprähklemise kohustus ilmselt annavad eelise neile, kes hoolimata kõigest keskenduda suudavad või siis vastupidiselt ei näe vajadustki seda teha.