Aktuaalsetel teemadel jõhverdamist ka siis ikka. Lugesin erinevaid allikaid ja imestasin, kui erinevalt inimesed ühest ja samast tekstist aru saavad ning mida samade sõnade tagant välja loevad. Ei saa salata, et tekkis mõte "milleks üldse see kõik?", aga noh, karavan peab ikka edasi minema ja üldse, niisama on igav.
Räägitakse vastutusest ja sellest, kuidas kodused olud meid hilisemas elus mõjutavad. Ei salga mõju, aga samas ringi vaadates on see kõik ka nii individuaalne. Isegi samas peres, samades tingimustes kasvanud lapsed mäletavad sageli lapsepõlve erinevalt (loomulikult võidigi peres lapsi erinevalt kohelda ka) ning saavad sellest erinevalt mõjutatud. Seesama materiaalne kindlustatus - on neid, kes tulevikus ennast mõõdutundetult premeerivad (kõik peab firmamärgiga olema, sellised, kes kraaksuvad, et "sellised, kes kaltsukatest asju ostavad, ei peaks lapsi saama!"), on selliseid, kes mõõdutunde säilitavad. Laste mittesaamisel materiaalse poole põhjuseks toojad (mõtlen siis neid, kes tegelikkuses endale keskklassi elu lubada saavad) kasutavad seda pigem ettekäändena, sest millegipärast on jube taunitav see, kui sa ütled, et sa lihtsalt lapsi ei soovi või ei soovi neid praegusel hetkel. "Me ei tule majanduslikult toime" on selline kena ebameeldiva teema lõpetamine, sest rahalises seisus üldiselt ei sorita, erinevalt muudest isiklikest teemadest.
Aga see vastutuse osa. Mulle tundub, et see vähemalt mu enda puhul sõltub taustast. Ma julgen vastutustundetult käituda, sest kunagi pole ju midagi juhtunud. Küll kõik läheb hästi nagu alati. Kui keegi teine tuleb näppu viibutama, et arvesta ikka halva variandiga ka, mõtle läbi, analüüsi, siis mina lähtun ikkagi oma kõhutundest, sest ma tean, et mul on olukorra kohta rohkem informatsiooni (mis põhineb kõhutundel, eks) kui sellel tüütul manitsejal, kelle arusaam põhineb statistilisel keskmisel või tema kogemusel. Aga mina ei ole ju statistiline keskmine ja mul ei ole ka tema kogemust, mul on minu enda kõhutunne ja kogemus, et kõik läheb enamasti ikka hästi ja sellest tulenevalt minge teie oma jutuga üldse kassisabaalla, sest mina teen ikka nii, nagu mina tahan. Ma ei tahaks uskuda, et ma selles ainus olen. Ma oskan halba kahtlustada ikka ainult seal, kus seda isiklikust kogemusest karta tean. Mulle tundub, et isiklik positiivne kogemus soodustab uljust.
Palju räägiti ka isiklikust lapsepõlvest ja selle taagast. Mind kasvatati üldiselt "vati sees" nagu vanaema ütles, mu ainus probleem lähtus sellest, et teismelisena pidasin seda kõike kuldpuuriks. Aga üks asi, mille ilmsest lapsepõlvekogemusest lähtuvaks võin vist pidada, on omadus vestluspartneriga nõustuda, isegi siis, kui räme kognitiivne dissonants tekib ja tegelikult virutada tahaks. Ma kasvasin koos kolme kange naisega, keda ma kõiki omamoodi armastasin, aga kes enamasti omavahel erimeelsusi omasid ning neid siis minuga arutasid ja oma vaatepunktile toetust ootasid. Mina kui armastav laps ei tahtnud aga neist kedagi reeta, niimoodi siis kiitsin ja laitsingi asju vastavalt vestluspartnerile. See ajab mind siiamaani hulluks, sest täiskasvanuna ma end tunda ei oska ja seetõttu läheb alati enne kõvasti aega, kuni ma aru saan, mida ma ise tegelikult mõtlen või tahan. Ma võin pikalt suhelda kellegagi, kelle seltskonnas ma end hästi ei tunne, temaga kaasa noogutada jne, kuni lõpuks jõuab kätte hetk (enamasti koos PMS-iga, eks), mil ma saan aru, et meil pole mitte midagi ühist, ta pole ka mu veresugulane ja mina pole laps ning kuna on juba liiga hilja asju mõistlikult paika panna, siis ma enamasti plahvatan ja saadan kõik kukele. Teine pool enamasti ei saa aru, ahmib õhku ja imestab, mis mul viga hakkas. Ja loomulikult olen mina siis kahepalgeline ja kergestiärrituv. A ma ju nii kaua kannatasin, eks. Mingi täiesti nõme, kahjulik suhtlemismudel ja üsna kindlasti lapsepõlvest pärit.
Lapsepõlv mõjutab, aga mu meelest ei saa siin mingeid selgeid reegleid välja tuua. Miks me sageli leiame, et ei taha kunagi käituda, nagu meie vanemad kunagi, aga hiljem leiame endas just selliseid jooni nagu neil? Miks enamasti saavad alkohoolikute lastest alkohoolikud, kuigi nad ilmselt lastena purjus vanemaid ei nautinud? Miks mõnest siiski alkohoolikut ei tule? Miks mõni allasurutu jääbki end madalamaks pidama, teine aga leiab just selles jõudu vastupidist tõestada? See geenide ja keskkonna kombinatsioon on huvitavam. Ma enamasti ei näe näiteks enda puhul seost igasugu lihtsate (pseudo)psühholoogiliste seletuste juures, kus tuuakse välja seoseid lapsepõlve ja hilisema isiksuse vahel. Kombinatsioone erinevatest tüüpidest, seda ehk, aga kindlasti mitte puhtaid tüüpe.
Nojahnohjahnoh!!!
VastaKustutaOlles end kokku korjanud, elupõhimõtted üle vaadanud ja taas enam-vähem tasakaalus olles leian, et täpselt nii ongi.
Sa annad oma parima, mis välja tuleb - no eks siis näeb, mis tuleb. Garantiisid pole ühelgi juhul ühtegi pidi, aga oma elukogemus ja oma "nii on hea!" tunne on parimad juhid, mis võtta on.
igasugused omaduste päritavuse asjad, mis ma vahepeal ühe inimesega vaidlemise pärast lugesin, rääkisid minu mäletamist mööda seda, et kui keskkonnas pole midagi drastiliselt valesti - umbes et pekstakse ja/või nälg on ja keegi ei hoolitse - või konkreetselt "koerad kasvatavad üles" -, siis tulenevad inimese omadused peaasjalikult geenidega päritavast. keskkond hakkab lugema sellisel juhtudel nagu mingitel ladina-ameerika orbudel, kellest osa lapsendati, osa mitte, ja hiljem oli nende kahe grupi vahel selge võimekuse vahe, kuigi alguses olid nad umbes ühe pulga peal. see, kui jõukasse perre lapsendati, luges märksa vähem, oluline oli just see, kas laps sai individuaalset hoolitsemist või mitte.
VastaKustutasee, et ühe pere lapsed tulevad erinevad on tõenäoliselt nende iseloom ja eelkõige tundlikkus. mida tundlikum, seda kergem on lõhutud saada. ning see, et miks me käitume, nagu oma vanemad, kui endale ei meeldinud, on muster. mida ongi kuratlikult keeruline hilisemas elus lõhkuda. see oleks justkui vereringesse imbunud. esamalt tuleb see endale üldse teadvustada, paljud ei taha sedagi, sest see on enamasti jube valus. ja kui mõistusega juba saad aru, siis muutumine tuleb ikka kukesaamudega. kui kolmest kahel korral suudad juba ise samas olukorras teisti käituda, siis on tulemus ikka wonderful.
VastaKustutanii arvan mina ja räägib minu kogemus.
ohh, see oli nii huvitav jutt! see koht, et sulle õpetasid lapsena täiskasvanud seda, kuidas teistega nõus olla. Mul on see nii raske, ma võin küll vait olla, kui tundub, et mu teistsugune arvamus võiks tüli majja tuua, aga kui küsitakse, või kui mul parasjagu tüli vastu midagi pole, siis ma kohe pean oma vastupidise arvamuse välja ütlema. Ma arvasin, et teised kuidagi pingutavad end, et alati nõus olla või nad lihtsalt kardavad nii palju teistega vastuollu sattumist, et ei julge. Aga see su jutt avas mu silmad täiesti teise koha pealt - inimest saab niimoodi õpetada, et teistega nõustumine suva olukorras pole üldse mingi küsimus. Ära muretse, et sulle on selline oskus loomulikult sisse kasvatatud, see võimaldab sulle seda, milleks see õpetati - sul on lihtne endast sõbralikku muljet jätta. Ja see on ülioluline, inimesed enamuses usaldavad oma esimest muljet, vahet pole mida sa hiljem teed. Loomulikult on sul oma arvamus ka, aga seda oma arvamust pole ju kogu aeg vaja. Ma olen endaga nii rahul, et mind enam üldse ei häiri, kui kellelgi on poliitikas teistsugune arvamus kui mul. Väga hea oleks kui ma suudaks kogu aeg suva teemadel teiste arvamusega ilma probleemideta nõustuda. Seda oma arvamust ei lähe, tegelikult, seltskonnas vaja. Vahest harva ainult, siis kui on tegemist mingi kirejate seltskonnaga.
VastaKustutaeks täpselt nii ongi. inimesed, taustad, kogemused, isiksuseomadused erinevad. arutelud on head, sest näitavad väga erinevaid võimalusi ja vaateid. ja selge on ka see, et valikud/otsused tulevad täiskasvanul oma nn paremast äratundmisest ja mis on ka õige. mis selle tundmise eelduseks on....igal oma maatriks. ja ilmselt on ka otsustel ja otsusel vahe.
VastaKustutaminu tee on olnud väga äärmusterohke ning seetõttu olen pidanud kaevuma endasse väga sügavale, et lahti harutada teatud käitumis- ja mõttemustreid, mis elu segama hakkasid. ja nagu kirjutasid, et seni kuni kogemust pole, on julgust teha igasugu otsuseid. see on ka omaette põnev teema, st stiilis, kes on kõrvetada saanud, puhub ka külma vee peale (ja miks mõned seda teevad ja m õned mitte). kõik oleneb ka ilmselt armide sügavusest.
iagl juhul tänan kaasamõtlemast!