Ma olen alati kadestanud neid paljusid inimesi, kes kaltsukatest igasugu imelisi leide skoorivad. Kui mina kaltsukasse saabun, on seal stangedel ainult väljaveninud T-särgid kirjaga "Miss Kouvola 2002" (tõsijutt, ise nägin), mis muidugi on üsna punk-statement särk, aga samas oli see värvist ära beebiroosa ja nagu ma juba ütlesin, siis väljaveninud. Mul ei ole silma, ma ei tea õigeid päevi ja kuskil kaltsukaleidude grupis ma ka ei ole, ok, ühes olen, aga seal on 90% leidudest pealinnast, see on temaatiliste leidude grupp (bändisärgid, noh).
Viimasel ajal on aga trendiks neti-kaltsukad, mis on mulle hoopis sobivamateks osutunud. Ma võin tundideks neisse kaevuda ja enamasti mõelda, et mis oli inimestel peas sel hetkel, kui nad need jubedad rõivatükid endale üldse soetasid, mida nad nüüd hingehinna eest teistele maha parseldada püüavad. See on tegelikult liialdus, sest enamasti inimesed müüvad odava raha eest vägagi korralikke asju ja need, kes katkisi, lõpunikantud või lihtsalt jubedalt pildistatud esemeid müüvad, on ikka vähemuses.
Aga tuleb välja, et kui asjaks läheb, siis tabab kaltsukaneedus mind endiselt. Eks ma tegelikult kahtlesin, kas tasub osta kaupa müüjalt, kelle käed on küünarnukkideni žiletiarme täis, aga asja, mida ta müüs, olen ma aastaid igatsenud. Peale pikka ootamist ja portaalilt raha tagasi saamist, kirjutas müüja, et sorry vaan, ta oli see kuu aega haiglas. Arusaadav. Tegin kõik tellimisprotseduurid uuesti läbi, sest mul on ju seda asja hädasti vaja ja nüüd ootan jälle. Varsti pean selle raha tagasinõudmisprotsessi uuesti algatama vist...Raskeks teeb asja see, et kliendihaldurid on seal nii paganama viisakad, sinatavad, kutsuvad nimepidi ja soovivad "päikest", mis minu kalestunud hinges hoopis häirekellad lööma panevad. See peab ju sarkasm olema?! Kuskohas säärast klienditeenindust õpetatakse? Läksin guugeldama "ma pole käinud teiega ühes karjas" ja leidsin, et aastal 2003 tundus enamikule sinatamine teenindussituatsioonis võõrana, nüüd küll enam kindlasti mitte, see on normiks saanud. Mulle tundub, et niimoodi loodetakse inimestele kergemini naha vahele pugeda. Ma nimetaks hoopis seda uussiiruseks.
Täna leidsin jälle ühe hea asja, mida kangesti vaja oleks, eriti sellise hinnaga, eks. Kas te usute, et on olemas inimesi, kes ei tea, kuidas nende nime peaks kirjutama, et rahaülekanne kohale läheks? Ma sain ka nüüd teada, et on. Ehk siis uus oht neile, kes panevad oma lastele hästi pikki ja peeneid nimesid - nad ei saa rikkaks, raha ei jõua kohale! Ja taaskord suhtleb inimene minuga nagu lapsega:"Marca, teeme nüüd nii, et kirjutame selle nime hoopis nõndaviisi!" Elupõline õpetaja? Ma pakun, et ülekande viivitus ei ole tingitud nime kirjapildist, vaid pankadevaheliste tehingute aeglusest, aga see selleks.
Mine või poodi asju ostma, sellisesse, kus on nutikassa.
P.S. Ma loodan, et ma oma karmat nüüd päris tuksi ei keeranud selle halaga siin, ma siiski tahaks kangesti need asjad sealt internetist kätte saada tegelikult.
Ma ei harju ka kuidagi sinatamsega. Kas see Soomest tulnud komme pole? 10a tagasi Helskis vahel käies oli poesuhtlus kuidagi eriliselt häiriv.
VastaKustutaMa muidugi olen ka see friik, kes ei mõista kurtmist stiilis “maxmas ei saa eesti keelega hakkama”. Mikd peaks poes üldse jutustama :D Otsid ise, vaatad üleval viitasid ja kui ei leia, siis jàrelikult ei ole. Aga see selleks.
Kaltsukad on ägedad, aga õnne peab vist olema. Vahel saad garderoobi terveks hooajaks aga kunagi ei vea nii, et seda ühte asja, mida vaja oleks, kindlasti ka saaks.
Netimüüjaid ma väga ei usalda, veebist on kasutatud riideid üldse keeruline osta. Tahaks proovida ja materjali katsuda jne.
Ma kurtsin ka varem, et ei leia kaltsukatest midagi. Aga siis taipasin, et see on minu viga. Ma enamasti läksin riideid ostma mõttega, et tahaks seda või teist. Et näiteks tahaks rohelist kampsunit või must T-särki. Aga ei leia nii! Aga tuleb mõte vabaks lasta. Et lähen kaltsukasse ja vaatan, et mis seal müüakse, et äkki mõni asi sobib mulle mõõtudelt, tegumoelt, materjalilt. Nii olen üsna mõnusaid asju leidnud. Pintsakud näiteks on minu meelest niiiii kallid, aga kaltsukast olen leidnud mõne väga viisaka asja. Ja talvemantli!
VastaKustutaSinatamine on nõme, ma ei sinata ise teenindajaid ja ma ei arva, et mind peaks ka sinatama. Veel hullem on see, kui teenindaja saab teada mu eesnime ja hakkab seda iga lause ette toppima! Jah, ma tean, et nii õpetatakse, et siis tekib selline personaalne suhe ja ma peaksin ennast tundma väga isiklikult teenindatuna. Aga tegelikult - iuuuuu!
Hmmm, mul on ilmselt sama viga ostes, et tahaks mingit kindlat asja. Samas, võttes seda, mida parajasti pakutakse, võib tekkida ju olukord, et mul on hunnik pluuse, aga alumist otsa pole millegagi katta :)
KustutaJah, kaltsukas käimine on nagu korilus, kui metsas kasvab parajasti mustikaid, korjad mustikaid, kui seeni, siis seeni ja kui sul seda, mida parajasti kasvab, vaja ei ole, jääb seekord vahele.
VastaKustutaMa olen meelelaadilt korilane, mulle see istub.
(sinnamaani, et ma heameelega otsiks teistegi jaoks lahedaid asju välja, ma leian nii tihti midagi ägedat, mis endale kahjuks ei istu.)
KustutaMulle meeldib see vaade, et nagu korilus :D Väga täpne
Kustuta