Nartsissismist

Ma isegi ei tea, kuidas ma neid videosid vaatama sattusin, aga see on lugu sellest, kuidas ma "Surviving Narcissism"'i avastasin, kuidas mu silmad avanesid ja ma otsustasin natuke Manjana mängumaale astuda, sest tavaliselt on tema neid psühholoogiateemasid lahanud oma blogis. Aga kuna ta viimasel ajal enam nii tihti ei kirjuta, siis minu väike panus teemasse.

Täpsemalt tekkis minul ahhaa!-efekt vaadates videot "8 küsimust, millele nartsissist vastata ei suuda". Hea lühike ja vabastas mu igasugustest kahtlustest, et ühe mu lähikondlase puhul on tegemist puhastverd nartsissistiga (mida ma olen alati kahtlustanud) ning ma ise siiski ei kvalifitseeru (olen end aeg-ajalt kahtlustanud). Küsimustest suisa 7 olid olukordadena ette ka tulnud, viimast, ignoreerimise kohta, ma siin ära ei too, sest see pole minu jaoks aktuaalne olnud ja ma ei oska kommenteerida. 

1. Millised on su sügavaimad haavumised?

Ok. Eestlane ilmselt üldse sellistest teemadest ei räägi tegelikult, aga vähemalt nartsissisti puhul on teada, et ta suisa naeruvääristab selliseid teemasid. Tema on tugevam, tema on kõigest üle, teda ei huvita. Minul mingeid nõrkusi ei esine! Võta ennast kokku ja püüa olla nagu mina (ok, sa ei saa iial minusuguseks, aga vähemalt üritada võiksid sinnasuunas!). Ise mingites olukordades kasutan ka seda taktikat, aga ma tean, et see on võlts. Ma saan päriselt ka haiget ja mind pigem ehmatab, kui inimesed leiavad, et minusugune on kindlasti kuulikindel.

2. Miks on sul nii raske tunnistada oma vigu?

Kaitsemüür on nii kõrge, vigade tunnistamine ähvardab taandada nartsissisti tavaliseks inimeseks. See on minu nartsissisti puhul suisa koomiline. Ta ei tee vigu! Mitte kunagi! Mitte väiksemaidki. Tema ei komistanud, sina nägid valesti - kuni sinnamaani välja. Ta ei naera iial enda üle, veel vähem laseb seda teha kellelgi teisel. Tema on eksimatu inimene. Kui ma talle ükskord mingi keelelise vaidluse puhul ÕS-i nina alla surusin, siis ta vastas, et temale õpetati küll teistmoodi! Ta räägib musta valgeks, kui vaja. Ma tahtsin öelda, et olen alati imetlenud su kangust, aga nüüd saan aru, et kahjuks oled sa lihtsalt rumal. Möönan, et vahel on raske vigu tunnistada, aga niimoodi ennast petta ma ei suuda, uskudes, et tagasi ajamine teeb mu millekski muuks kui naeruväärseks. Parem on ise enda üle naerda. Nartsissist ei suuda. 

3. Miks sa pead vajalikuks võõrastele hea mulje jätmist?

Võimalus leida imetlust. Võimalus teeselda. Kuigi pea kogu nartsissisti olemus on teesklus, siis päris võõrastega, kes teda veel ei tunne, on eneseesitluse võimalused veelgi laiemad. Ja nad usuvad teda. Kõrvalt on kõhe vaadata tõelise meistri tegutsemist. Fake it so real it's beyond fake. Me kõik esitleme end võõrastele mingist küljest, aga ainult nartsissist teeb seda tõelise pühendumusega. Selles osas ma üldiselt kukun läbi, ma tean, et mu mask ühel hetkel niikuinii langeb, milleks siis üldse. Nartsissist hoiab oma maski hoolsalt läbi elu. 

4. Miks mu erinevused sind nii häirivad?

Sa ähvardad oma erinevustega nartsissisti, ta ei saa siis olla maailma keskpunkt. Temal puuduvad nii empaatia kui ka ka tegelik huvi sinu vastu. Kõik peab keerlema ümber tema. Sinu ülesanne on kiita teda takka, mitte ise olla. Mind vahepeal täitsa huvitab, miks keegi arvab või tunneb hoopis teistmoodi kui mina, ausalt. 

5. Sa tõesti arvad, et sinu arvamus on etem teiste omast?

Mis küsimus see selline on? Loomulikult!? Teiste arvamus nartissisti ei huvita, ainuke oluline arvamus on tema oma ja kõik joondugu selle taha. Kui ta homme oma arvamust muudab, peate uuesti joonduma ja küsimusi mitte esitama. Ja ta teeb meisterlikult üllatunud näo, kui sa küsid, millest nüüd see meelemuutus. Seda pole olnud, see on ainult sinu peas, lollakas oled või? Minu nartsissisti lemmikväljend  ongi "lollakas oled või?" Kõik, kes arvavad teisiti on lollakad, napakad, primikad, imelikud, harimatud ja oh kui palju sõnu veel. Ära ole nagu nemad, ole nagu nartsissist! Ok, ma leian ka vahel, et mõned ikka on tõesti lollakad, aga ma tahan alati teada, et miks ometi?! Nartsissist ei taha, temal on diagnoosiga hindamine lõpetatud ja punkt. Mis seal rohkem uurida, teda ei huvita ju. Nartsissisti meelekindlus ja huvipuudus löövad vahel pahviks. Vahel tundub mulle, et küll oleks lihtne niimoodi elada.

6. Kuhu suunas sa peaksid kasvama ja arenema?

Möh? Ma olen juba täiuslik. Ma tean kõik, ma olen kõik. Teie asi on mulle järele jõuda, te ei jõua, aga no siiski, soe soovitus. Kohati mulle see hoiak meeldib, hea on mõnikord enda üle uhkust tunda. Teisalt, mulle meeldib ka tunda, et ma arenen, et mu põhimõtted ei ole kivisse raiutud, vahepeal miskit valgustub. Ma kardan, et endaga üdini rahulolu on kramplik mask. Eriti, kui oht seda mõrandada toob eranditult kaasa äärmusliku raevulaine. 

7. Kui ma sind niimoodi häirin, miks sa minuga suhtled?

See oli minu jaoks võtmeküsimus, mis mul kergelt pisara silma tõi ja lambi peas põlema lõi. Videos öeldakse: "See, et nad saavad sind kritiseerida, tekitab neis üleoleku tunde. Konflikt toidab neid. Nad saavad end ülimuslikuna tunda." 

Ma olen alati olnud see naiivik, kes arvab, et konflikt haavab igaüht. Ma ei ütle, et konflikt on halb ja seda peaks iga hinna eest vältima, aga mina lähen konfliktini ainult siis, kui ma kuidagi teisiti ei saa, ma tean, et ka mina saan selle käigus haiget, aga mu hing ei lase teisiti, ma põeksin pärast kauem, kui ma jätaks oma suu lahti tegemata ja sekkumata. Seetõttu ei saanud ma varem üldse aru, kuidas nartsissist haaras igast pisemastki erimeelsusest, et sellest tohutu raevukas ja isiklikke süüdistusi loopiv tüli välja meelitada. Miks saboteerida terve ilus päev enam-vähem selle tõttu, et keegi vaatas teda hommikul vale pilguga? Ma ei saanud aru, et tema jaoks oli see võit, see kaalus üles rikutud päeva, mis rikutud, tema jaoks see tüli ehk päeva lõigi - sain neile taas koha kätte näidata, ma ikkagi olen parem, kui nemad, võitja! Õudne! Kui minu jaoks on konflikti puhul oluline, mille üle see käib, siis tema jaoks konflikt ise. Mina püüan konflikti käigus selgitada, miks kellegi käitumine minu meelest vale/haigettegev on, nartsissist püüabki lihtsalt haiget teha. See oli minu jaoks see "ahhaaa!-hetk", mis omakorda oli ka valus. Ta päriselt hoolibki ainult iseendast ja ma ei saa talle ennast mitte iial arusaadavaks teha, sest teda lihtsalt ei huvita. Ma jään alati selleks, kuhu rolli ta mu paigutab, sest ta ei tunnista mu iseolemist. Teisalt annab see mulle vabaduse ka ise mitte hoolida, pole mitte mingit mõtet nartsissistiga vaielda, teda milleski veenda, veel vähem oma tundeid ja närve kulutada. Nartsissist on pigem teatud rolli mängiv karakter, kui päris inimene (kes on kusagil tema sees ja keda ta varjab kogu hingest), seega saab temaga ainult pealiskaudseid vestlusi pidada, temaga midagi kokku leppides tuleb alati kasutada "meie" positsiooni (teda tuleb alati veenda, et asi pole ainult sinu huvides) jne. See on kõik siis, kui nartsissisti päriselt vältida võimalik ei ole. Aga ma ei suuda ikkagi mõista inimesi, kes elavad koos nartsissistiga, kuidas nemad suudavad? Kas tõesti armastus võidab kõik? Kui nartsissistil on pettekujutelm temast endast, siis tema elukaaslasel omakorda temast? "Oh sa mu valesti mõistetud, kõigiti kannatanud kõrgeausus!" Masohhism? 

P.S. Tekkis veel mõte, et kui autismi seostatakse meelevaldselt vaktsiinidega, miks siis mitte nartsissismi? St ma tean, et see oli see üks, hiljem valeks tunnistatud artikkel, mis seostas autismi ja vaktsiinid enam-vähem igaveseks, aga see oleks ju võinud olla ka nartsissism? Ilmselt selle tõttu, et nartsissiste on raskem uurida, nad ei leia, et nad kuidagi teistmoodi oleks, teised on "valesti". Tänapäeva maailmas on nartsissism pealegi sageli üheks edukuse võtmeks.