Loomadest ja inimestest

Novaatoris ilmus selline artikkel. Ma kokkuvõtet ei hakka tegema, lühike eestikeelne tekst ja peamine on ju pealkirjaski olemas. 

Ma ei ole kindel, kuidas ma vastaksin. Kas loomad aeti pardale, aga inimesed läksid ise? Kes need inimesed seal pardal on? No äkki on laevatäis pedofiile? Selle lõppjärelduse suhtes - "laps ja loom kui võrdsed sõbrad, täiskasvanu lapsele kui midagi võõrast", võiks ju ka öelda, et sel juhul inimesed, kes on  täiskasvanuna pigem sotsiaalselt "kobad", eelistaks loomi? Ma pakun, et mu esimene reaktsioon oleks valida loomad, aga kui ma mõtlema hakkaks, sotsiaalsed normid meelde tuleks jne, siis ma valiks äkki inimesed? See loomade vs inimeste teema on lõpmata keeruline, sest no kuidas ma saan nii silmakirjalik olla, sealiha ma ju söön. No eks! Aga, siinkohal tekib see vahe, et minu otsus puudutaks neid laevaloomi konkreetselt, samas kui minu veganlus üksi ei päästaks ilmselt kedagi. Koerad ja sead oleks mu jaoks täitsa võrdsed, muide. 

Teine mõte, mis mulle pähe torkas, oli see, et kogu eksperiment räägib vastu religiooni rollile inimese eetiliseks muutmisel. Laps on kaastundlik enne igasugust väärtuskasvatust. Siis aga lõi kohe pähe, et oh mind naiivikut, religioon ja muud inimlikud väärtussüsteemid ei kasvata eetikat üldises mõttes, need on ju tsiviliseerimise mehhanismid, nende põhimõte ja õpetus ongi just see, et laps õpiks eelistama inimest. Ok, religioonidest on erandeid ka, budism näiteks. 

Kolmas mõte, mis vist tegelikult päris täpselt teemasse ei ole, puudutab lastest loomapiinajaid. Ma olen alati kahtlustanud, et sellised on inimesena lootusetud, neil on midagi väga olulist kupli all/hinges puudu. Kõrvalpõikena tundub kahtlane, kui paljudes laste positsioonilt kirjutatud teostes esineb loomade väärkohtlemist just laste poolt, justkui see oleks normaalne täiskasvanuks saamise osa, huvitav eksperiment. Mulle on see alati vastik tundunud. Enamik lapsi siiski nii ei teeks. 

Seoses eelnevaga meenus mulle üks võigas lugu lapsepõlvest. Ma arvan, et olin umbes kümneaastane, kui mulle tuttavad suuremad tüdrukud leidsid meie aia eest vigastatud kassipoja. Ma ei mäleta rohkem mitte midagi, sest palju nuttu, jõuetu viha jne, aga kusagilt tekkis teadmine, et selles on süüdi üks meist veidi noorem poiss, kes elas paar maja edasi ja ma mäletan, kuidas ma tahtsin päris tõsiselt sellele poisile halba teha. Kes seda rääkis, et see tema oli, miks nii arvati (jah, tal oli paha poisi maine), kas oli mingeid tõendeid, veel enam, mis kassipojast edasi sai? Kas võis üldse olla, et tema silmad oli haiged, mitte välja torgatud nagu tüdrukud algul ütlesid? Ma ei tea, ma ei mäleta. Aga poisi nime mäletan küll. Mis sest, et ma pole kogu selle meie tänava lastekambaga suhelnud nii umbes 30 aastat, ikka mäletan täisnimesid, aga noh, see on mingi minu omapära vist. Igatahes, guugeldasin, tüübil on veel selline nimi ka, mis päris mitmel teiselgi, aga näojooned andsid õige välja. Ei istu inimese mõrvamise pärast kinni. Elab Soomes, putitab autosid, pooldab EKRE-t, naine tegeleb esoteerikaga - selline kena klišee. Tänapäeval on nii kerge detektiiv olla. Imestama pani see, et paaril vanal profiilipildil esitles tüüp end nunnu loomakesena, kaslasena. Et kui ta oleks lapsepõlves loomi piinanud, kas ta siis teeks midagi seesugust? Samas, inimesed ongi vastuolulised. Kõige totram on see, et ma olen eluaeg teadnud, et see poiss võrdub loomapiinaja, kui ma aga nüüd asja üle tõsiselt mõtlema hakkasin, siis sain aru, et ega ma ju tegelikult ei mäleta mitte midagi, ei ühtki tõendit ega detaili, isegi mitte seda, kas loomapiinamine ka päriselt toimus. Kui ma talle nüüd kirjutaks, et "ma tean, mida sa tegid suvel a la 1990!", siis 99,5 % tõenäosusega ei saaks ta aru, millest ma räägin. Kui palju tegelikult on meie peades legende mingite inimeste kohta, mis üldse tõele ei pruugi vastata?