Kuidas küll meie haridussüsteem sülgab välja selliseid poolharitlasi nagu mina, kes isegi rahvuse tüvitekstidega korralikult tutvunud ei ole?
Vaatame koos Miniga filmi "Malev", mille tema hea huumorimeelega ajalooõpetaja vaatamiseks soovitas. Muuseas olevat ta klassiõed vingunud, et "rämedalt igav film". Nagu mis mõttes, lapsed? See on eesti parim film üldse! Vähemalt arvasin ma nii, kui seda aastal 2005 kinos nägin, kohe kui lisadega DVD välja tuli, läksin ja ostsin selle endale. Ning pole seda vaadanud kordagi aastani 2021...Kui palju on mul neid filme, plaate, raamatuid, mis on niiii head, et peavad kodus olemas olema, aga mida ma soetamisest alates kordagi kätte võtnud ei ole? Mõttekoht.
Niisiis, vaatame filmi. 16 aastat vanem mina (ei ole võimalik!) märkab küll jah kitsaskohti, aga ikkagi on tore. Eestlased naermas iseenda üle, seda juba naljalt ei kohta. Mulle meeldib absurd. No ja see paganama rõve verine koht "kuule, ma mõtlesin ümber, tahaks ikka põletusmatust!" - mulle tundub, et Mini keskendus seal liialt visuaalile, sest see on ju tegelikult niiii naljakas! "Teeme ühe söörö söölö!" - kogu tsitaat mul ideaalselt peas ei olnudki, aga mõnikord ikka kasutan seda, nagu ka nimetust "Harju Loogiline" ajuvabade inimeste kohta. Mulle tundub, et 5. klass ei saa päris hästi teemale pihta veel, et mille üle siin naerdakse, nad jäävad liiga kinni eriefektidesse ja muidugi full frontal male nudity, mul läks üldse meelest, et see seal esindatud oli...Teisalt, ehk on jälle hea juba nii varases nooruses näidata, et pole miskit püha siin päikese all? See on minu arusaam elust muidugi, mõni teine lapsevanem võib üldse sügavalt šokeeruda. Mida te ometi soovitate lastel vaadata!?
Kuna tänapäeva koolis isegi üritatakse mõnikord õppeaineid omavahel seostada, siis samal ajal kirjanduses kohustuslik lugemine Enn Kippeli "Meelis". Vaatan siis mina Goodreadsi ja loen sealt Oskari arvustust. Oodake, misasja, "Malev" on selle teose paroodia? Selgub, et ma ei ole iial seda patriootliku kirjanduse tippteost lugenud. Mismoodi, kuidas? Ma sain alles nüüd teada, kes on need Meelis ja Vjatško seal Toomemäe nõlval....L. väidab samuti, et tema ka ei teadnud, pole iial lugenud, kuigi nime on kuulnud. Mul sama. Ma lugesin "Tasujat", mäletan, täitsa meeldis, lõpp tõi pisara silma. Meenub, et mingi aeg tagasi jagati FB-s kellegi mõttelõnga sellest, kuidas tema meelest olla Trump nagu eestlastele Tasuja - peale Tasujat saabus 700-aastane orjaöö, peale Trumpi aga hävineb Ameerika sellisena, nagu me seda teame...See selleks. Mina ei ole seda "Meelist" lugenud ja Goodreadsi põhjal tundub, et parem ongi. Huvitav on see, et ma ei mäleta enne keskkooli üldse mingit kohustuslikku kirjandust. Mingeid raamatuid käsitleti, aga ilma mingisuguse lugemiskontrollita, suveks ei antud iial miskit nimekirja. Ju olid meil mingid üldisest programmist mitte kinni pidavad kirjandusõpetajad? Mäletan põhikoolist näiteks seda, et üks õpetaja luges meile ise klassi ees raamatuid ette?! "Mõrva Idaekspressis" ja "Baskerville'de koera" näiteks. Miks? Ju siis ta aimas, et meist lugejaid selles vanuses niikuinii ei ole?
Mainin ära, et keskkoolis ma käisin humanitaarklassis ja sealgi ei tehtud mingit formaalset lugemiskontrolli stiilis "mis värvi olid Esmeralda sussikesed?" (mu ema mälestustest), vaid raamatuid käsitleti ideepõhiselt ja arutati enne klassis läbi. Seega ma sain ikka päris mitmed raamatud ("Kuritöö ja karistus", "Jevgeni Onegin", "Sinilind" jne) niimoodi viiele vastatud, et ridagi lugenud ei olnud. Jaurata ja paari mõtte üle vahtu keerutada mõistsin ma juba noorelt.
Kes teab, kui ma oleks kogu selle kohustusliku kraami hoolsalt endale pähe ajanud, ja enamus sellest ei olnud toona kaugeltki eakohane ega arusaadav, äkki ma ei tahaks praegu enam raamatuid üldse nähagi? Nii nagu mul spordi ja käsitööga läks.
*ei olnud mingi ime, kui inimese ära tappis surm! (Kurjam "Surm tappis ära")
Kurjam on oma seni viimase plaadiga andnud olulise panuse Eesti varase ajaloo kujutamisse. Ma tahaks kangesti selle nunnu vanapaganistiga särki (sõbrannal on!), ma tikiks (unusta ära, laseks trükkida ikka) sinna alla sõnad "Talupojast Antikristus" ja kingiks oma mehele, aga ta raip, ei leidnud selle üldse nii vaimuka olevat, seega ei tasu vaeva.
Malev on mu meelest üks vaimukamaid Eesti filme.
VastaKustutaAga Meelis ?! Ma olen seda 100%lugenud. Aga küsi, millest see oli, ei mäleta. Mäletan ainult, et väga igav.. :)
Mulle "meelis" meeldis ja jumala huvitav oli!
KustutaMa olin ka kõva 7 selle esimese lugemise ajal muidugi =P
Sa kerisid oma sissejuhatusega ootuse üles, et kohe tuleb "Maleva" suur paikapanemine 16 aastat vanema sinu poolt. Aga seda ei juhtunud ja nüüd tunnen end petetuna. Nõuan raha tagasi!
VastaKustutaOmal ajal oli "Malev" mu jaoks väga naljakas, kuid see aeg on praeguseks lootusetult kaugel minevikus ja selle nalja parim enne kuupäev on ammu möödas.
Järeldus: mõni inimene ei arene isegi 16 aastaga! :)
KustutaRaamatud, DVD'd riiulis, mis jube ägedad aga mida pole kunagi uuesti lahti teinud või vaadanud - tuttav teema. Mina suutsin nii 20 aastat tagasi sellest välja murda - enam ei ostnud, isegi alla ei laadinud. Kui tahan uuesti lugeda või vaadata tõmban netist, nii teksti kui videot. Ajastute eripära, eelmise sajandi info ja infokandjate puuduse asemel on nüüd üleküllus. Kuidagi pole aega uue ja huvitavagagi tutvuda vanadest rääkimata
VastaKustutaMalev ON parim Eesti film, raudkindlalt. Meie ajalugu ja loomus kenasti sees. "Surm või jõudeelu"! Ja siis me ehitasime neile mõisad... "Tõmbame neil maa alt ära, siis nad kukuvad alla... "
VastaKustutaMalev on klassika! Meil oli ühe exkolleegiga kontoris pidevalt killud “Malevast” ja minu hämminguks osadel absoluutselt ei haagi, ei kõneta. Minu tuttavate seas see film istub neile, kel on julged ja sageli absurdsed naljad enda ja teiste kulul. Teistest natuke eristuvad ka, nutikuse poolest :)
VastaKustutaMeelist ei mäleta, meil oli “Tasuja”. Koolis oli lugemispäevik alates 1.klassist. Kohustuslik kirjandus oli mumeelest ülikoolini välja, aga mingeid erilisi mässulisi mõtteid ei meenu. Ilmselt neelasin nagunii kõike, mis kätte juhtus. Pisut tüütud olid osad jah, aga ma olin kohusetundlik vist. Mis vaja, sai tehtud. Me lugesime isegi kangelaspioneere ja siis seda hullust allakukkunud piloodiga. Mis selle nimi oli?! Selline klassikaline sõjakangelase õudus.
Piloodi nimi oli Maresjev/Meresjev (raamatus üks, päriselus teine) ja ma pean teda natuke oma vapiloomaks.
KustutaKuigi tegelt oli Meresjev/Maresjev hoopis mu tädi hüüdnimi. Tädi käis igal hommikul oma 10 kilomeetrit jooksmas ka siis, kui oli 25 kraadi külma, ja pärast võttis külma dušši. Selle hüüdnime panid talle teised alpinistid vist.
Võisid olla ka teised suusatajad trennis, aga kuna mu eriti-vinge-suusataja-tädi oli too vanem tädi, kes päris NII äärmuslikke asju ei teinud, ma arvan, hüüdnime taga olid alpinistid =P
Meie perekonnanimega haagib see nimi nii hästi.
Ja kahtlemata ON meil sees "mis siis, et ilma jalgadeta, kurat, rooman läbi metsiku maa ja pärast õpin taas lenduriks! Sest ON VAJA ja ega piin meid ju ometi takista!"
Hullud naised ...
Maresjevit guugeldasin, üldse ei tea. Küsisin mehelt, kes minust nii 3 aastat vanem, tema ka ei teadnud. See oli muidugi selline huvitav aeg ka, et kõik muutus, mu pinginaabri õde, kes oli temast vaid 1,5 aastat vanem, sai pioneerijuht olla, meie ei saanud enam isegi oktoobrilapse märki rinda...Palju olenes veel sellestki, kas su kool oli linnas või maal, konkreetsetest õpetajatest jne. Aga jah, ma jäin nõuka propagandast täitsa puutumata koolis. Omal käel lugesin "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjast neid punaseid raamatuid küll ja kangelased avaldasid muljet muidugi, vahet polnud, kas Tasuja või Tarantel :)
KustutaEi mäleta enam hästi, aga Maresjev võiks pakkuda midagi praegugi, selline klassikaline ellujäämislugu ju.
KustutaJah, sama! Ma lugesin seda põhikoolis, umbes samal ajal oli "Vanamees ja meri" ja see oli piin. Olen mõelnud, et peaks uuesti lugema.
Kustuta"Harju loogiline" on muarust palju vanem väljend, kui "Malev", aga mitte ei meenu, kustkohast.
VastaKustutaMeil kodus kasutati väljendit "harju keskmine". Ilmselt mingi stagnaaegne stamp ajakirjandusest või kolhoosiesimeeste leksikast.
Kustuta