Nostalgianeljapäev

Rob Zombie pani selle just oma Instagrami:

Leia pildilt Pablo Escobar*

"Intervjuu vampiiriga" esilinastus 28 aastat tagasi. Mis kohutav number! Kõik mehed pildil on kuuekümne lähedal (ok, Slater 52) praeguseks. Johhaidii! See oli mu absoluutne lemmikfilm (ühe korra olen näinuid, nii tüüpiline minu kohta...), raamat muidugi ka, hiljuti just leidsin vanematekodust selle üles, peaks üle lugema. Raamat ja film olid muidugi üsna erinevad, raamatus oli Kirsten Dunsti tegelaskuju vist nii 3-4 aastane. Aga kuna tema vaimne vanus on loos täiskasvanu oma, siis oleks seda ilmselt võimatult perversne edasi anda olnud. Ainus film, kus Tom Cruise on mulle meeldinud, sinna rolli ta sobis. Kõik kommenteerijad küsivad, kas Tom seisab siin pildil kasti otsas või? Hakkasin siis pikkusi võrdlema ja ei pruugi, sest oh üllatust - Slater ja Banderas olla mõlemad 174 cm ja Pitt 180 ehk siis päris lühikesed mehed kõik. Filmide põhjal üldse ei ütleks. 

Brad Cobain oli ikka 90ndail kõige ilusam mees. Ta hakkas oma võlu kaotama alles siis, kui toppis selga rätsepaülikonna ja juuksed maha lõikas. Ehk siis mulle ei meeldinud Brad Pitt kui inimene, vaid kui tegelaskuju - "Sügislegendides", "Intervjuus vampiiriga", "Seitse aastat Tiibetis"  ja "Troojas", ülejäänud filmides, kus ta mängis tavalist ülikonnas meest, ta mulle erilist muljet ei jätnud. "Kaklusklubis" mööndustega. Aga igasugused "Oceansid" ja "Mr & Mrs Smith" olid päris mõttetud. Kõiki tema filme pole ma muidugi näinud ka. 

"Intervjuust vampiiriga" rääkides, ma ei kujuta ette, kuidas oleks seda filmi vaadata tänapäevases kinosaalis. Me vaatasime Athenas, kus olid klassikalised rõdud, punased toolid, kipskujud ja ornamentidega valge lagi. Ok, üks lamp kukkus paar päeva peale üht mu külastatud seanssi enam-vähem sama koha peale alla, kus ma istunud olin. Ei mäletagi, kas sai keegi viga või mitte. Aga no sellisesse saali see film sobis nagu valatult. Praegustest Tartu kinosaalidest omab säärast vaibi ainult Elektriteater. Ainult, et mina ei suuda maskiga kinosaalis istuda. Eelmise aasta lõpus käisin viimast korda ja tõesti, pea hakkas nii hirmsasti valutama, et filmi lõppedes hoidis vaid liigne viisakus mind lahkumast, sest filmile järgnes arutelu ja ma lihtsalt masseerisin kogu selle aja enda pead. Kohe, kui ukse taga maski näolt sain, läks peavalu üle. Muidu mulle need filmijärgsed arutelud väga meeldivad, inimesed panevad ikka nii erinevaid asju tähele, ise ei tule üldse kõige peale, sageli saab suurima "ahhaa!" elamuse just kellegi teiste mõttekäigust.

*Pablo oli paraku selleks ajaks surnud tegelikult.