Ütle üks ilus poisslapse nimi!

Eile, seoses Brad Pittiga, meenus see, kuidas ma olin peale "Sügislegendide" vaatamist (üks väheseid filme, mida olen elus kaks korda vaadanud, kuigi ma absoluutselt ei seedi Julia Ormondit) kindel, et minu esmasündinud poja nimeks saab Tristan. Seda siis filmi peategelase järgi, keda Pitt kehastas. Paraku selleks ajaks, kui ma lapseootele jäin, olid kolm (!) mu vana klassiõde oma poegadele juba Tristan nimeks ära pannud. See oli mingi müstiline periood, mil see nimi isegi nimede edetabelis korraks figureeris. Ma ei usu, et allikaks oli see sama film, mida mina teismelisena vaadanud olin, vähemalt üks neist klassiõdedest ei teadnud sellest midagi. Keldi legendid nüüd ka nii populaarsed ei olnud. Ega need teised samanimelised poisid ei oleks ilmselt minu nimevalikut ka kõigutanud, paraku poissi ma kunagi ei saanudki. 

Ma ei tea, kas teistel on ka nii, aga tüdrukute nimesid oli mul lademeis, poiste nimedest ei meeldinud nagu väga ükski. Kunagi päris lapsena olid mul muidugi ka oma järeltulijatele nimed välja mõeldud - Andri ja Maarika...Selleks ajaks, kui lastesaamiseks läks, olid need muidugi ammu igasuguse aktuaalsuse kaotanud. Ahjaa, vahepeal oli Leonti ka. Ärge küsige, miks, ma ei mäleta, hea, et veel Lavrenti ei olnud. Ema oleks ära minestanud mõlema variandi peale ilmselt. 

Alati imestan, kuidas need poppide nimede tabelid tekivad, sest alati kui kellegi laps mõnda sellist nime kannab, vannuvad lapsevanemad käsi südamel, et nad absoluutselt ei teadnud, et see nimi populaarne võiks olla. Ma isegi usun seda, need on vist kuidagi kollektiivses alateadvuses lihtsalt. Teisalt, ilmselt on variant seegi, et parem on, kui su laps kannab nime, mis on paljudel, siis ei seostu see mingi ühe konkreetse kahtlase tüübiga nagu paljude nimedega juhtub. No et hakkate kaasaga maimukesele nime kaaluma ja siis kummalgi on mõne nimega mingid negatiivsed seosed. Teine lahendus on muidugi välja mõelda mingi eriline nikerdis, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Mu meelest on see halvem variant. Sõbranna kunagi ütles, et teiste inimeste laste nimesid ei kritiseerita. Vabandust, aga see kõlab silmakirjalikult. Isegi mu Rootsi kolleeg väitis, et neil on mingid kindlad nö "vanginimed" - lihtsalt vanglates olla teatud nimedega tüüpe rohkem (y-lõpulised poisinimed). ABBA Benny. Annika ja Tommy. Eestis olen negatiivset seost kuulnud varasemal ajal nimega Elvis, tänapäeval nimega Kevin. Minu lapse lasteaia pätid olid Ken ja Kevin. Loomulikult on erandeid, aga mingid mustrid on ka. Kui ma haiglas olin, siis kõige uhkema nime sai endale laps, kelle issi oli just vangist tulnud ja emme rääkis, kuidas nende pere sotsiaaltöötaja on täielik "kitsev***" (suht sidesõna oli see tal). Kusjuures ma püüdsin halvimat ära hoida ja kinnitasin, et emme kaalutud Lisette (ma küll kardan, et nad oleks selle Lycetheks muutnud ehk), on väga kena nimi, aga nende issi tahtnud midagi hispaaniapärast. No selle ta saigi. Kas just hispaaniapärase või üldse mõne olemasoleva keele reeglitele vastava, see on iseasi. Aga meeldejääva, seda kindlasti. 

Samas, mõned väljamõeldud nimed mulle meeldivad. Näiteks Marimellide pandud Hedon. See näeb välja hea ja tähendus on ka mõnus. Mul endal oleks ilmselt viimasena sõelale jäänud Holden. "Kuristikust rukkis". Eks see ole ka pigem väljamõeldud nimi, kuigi näiteks Pedigree laulja eesnimi on samuti Holden ja ilmselt on neid Eestis veel.

Mis on minu jaoks veel arusaamatu, aga uskumatult populaarne - võtta mingi tavaline, normaalne nimi ja see siis "eksootilise" kirjapildiga ära solkida. Sellest saan ma kõige vähem aru, aga ka näiteks Rootsis tundub see mõnede hulgas trendikas olevat. Või veel kummalisem - inimesel on dokumentides tavaline nimi, aga käsikirjaliselt kirjutab seda kuidagi "eriliselt". Tulemuseks on see, et mõni väike Mati peab alati lisama, et ta nimi tõesti ei lõpegi y-ga, keskel pole kahte t-d ja isegi mitte h-d (elust enesest näide). 

Nagu ma ise patust vaba oleks. Algul ma olin Marka. Ärge küsige, kust see c  tuli. Ei tulnud sellest, et Marka asemel on maru lihtne Makra kirjutada.