Müürilehte kirjutas Leene Korp hea artikli liikumisest. Kokkuvõttes siis sellest, kuidas alati, kui räägitakse inimeste vähesest liikumisest ja selle ohtudest, nähakse lahendusena eelkõige spordirajatisi, rohkem kehalise kasvatuse tunde koolides, rohkem treenimisvõimalusi, aga sport ei ole tegelikult ainuvõimalik liikumine absoluutselt. Sport isegi ei asenda loomulikku liikumist, see tunnike trenni päevas ei ole piisav, kui muul ajal üldse ei liiguta. Tundub ju kuidagi kummaline ka, et sa istud päev läbi kontoris, seejärel võtad auto ja sõidad spordisaali, et ennast natukenegi liigutada. See on ju ebaloomulik?! Juba on täiesti normiks saanud lapsevanemad, kes istuvad pool tundi ummikus, et istuda tund aega autos telefoni kedrates, samal ajal, kui nende võsukesed trenni teevad - kõik lapse tervise huvides! Spordirajatiste (ja ka muude huvikoolide) ümbrused on õhtusel ajal selliseid autos passivaid emasid-isasid täis.
Kolime linnast välja, sest seal on parem lapsi kasvatada! Mu tuttav elab maal ja viib oma last sageli autoga lähimasse linna rulaplatsile, sest maal on teisi lapsi vähe ja kõik lapsed ei ole sellised, kes üksinda ringi uidata armastaks. Külavahel lapsi ei näe, lapsed on toas arvutis. Linnast väljas elada ilma autota ei ole mõeldavgi, isegi poodi pole jalutuskäigu kaugusel. Seal on kõik autodesse mõistetud, niisama ei kõnni keegi. Mina ei kujuta ette, et end koos lastega sellisesse orjusesse mõistaksin. Metsikud ummikud igal õhtul ja hommikul, sest kõik käivad linnas tööl ja koolis. Minu maal elavad klassikaaslased käisid veel bussiga, aga ilmselt tundub mugavam lapsed kaasa haarata autosse, kui niigi ise linna sõidad. Sellise eluviisi korral ei jäägi muud üle, kui trennis käia.
Ma näiteks vihkan sporti. Mulle ei meeldi konkureerida ja ma ei tunne ka mõnu mingite endale seatud eesmärkide purustamisest. Mulle meeldib aga jalutada. Kõige parem oli siis, kui mul olid beebid, ainus hea asi vist ka selles ajas - ma võisin minna vankriga nii kaugele, kui hing ihkas! Umbes samasugune vabaduse tunne nagu omal ajal koolist poppi tehes - teised peavad minema tööle või kooli, mina saan minna sinna, kuhu ise tahan! Olen märganud, et tänapäevased vankrid tehakse juba imepisikeste pöörlevate ratastega - vot sellisega küll kuhugi ei lähe, va otse autost kaubanduskeskuse siledale põrandale...Mu vankril olid paksud täispumbatavad kummid, sellega läks isegi paksust lumest läbi. Linnas oli huvitav jalutada ka, ikka nägid midagi, mitte nagu kuskile kõledale väljale rajatud kergliiklusteel, kus puhub vinge tuul ja vaadata pole miskit. Ma olen harjunud kõndima ja palju*. Rattaga võin ka sõita, aga see ei ole nii huvitav, sest pead ikka jälgima, kuhu sõidad, jalutades ei ole väga suurt riski, et vastu posti kõnnid (see risk ei ole ka 0 muidugi). Mul muidugi on aega ka jalaga segada, et jalutada. Aga mu meelest on oluline, et inimestele tehtaks jalutamine ja jalgsi liikumine võimalikult mugavaks. Tartus on lumekoristusega vist enam-vähem, Tallinnast olen pilte näinud, seal ei paista küll olevat. Ühes targas raamatus just räägiti, kuidas linnaplaneerimisel tuleks alati esimesena puhastada lumest jalgteed, autod saavad siiski kuidagi hakkama ja kui ei saa, siis jalgsi kuhugi jõudmise võimalus peab ikka olemas olema. Sellest on siin ja mujal muidugi palju räägitud ka, kuidas otsustajad on siiski onud uhketes autodes, kes ei pruugi selle peale tullagi, et on olemas mingid jalakäijad, kellel võivad olla veel mingid lapsekärud, ratastoolid jms.
*Ükskord kõndisin Pangodist Tartusse. Öösel, käekoti ja kontsasaabastega novembrikuus. Teine kord Elvast Tartusse matkasandaalidega. Õppisin neist kogemustest, et kõik oleneb jalanõust.
LAIK!
VastaKustutaMa pean su järgmine kord endaga metsa jalutama kaasa kutsuma. 32 km on ju ok, eks?
VastaKustutaTlns on jalgteedega halvasti jah. Aga iniemsed on leidlikud. Just nägin noort ema, kes oli käru rataste alla paigaldanud pisikesed plastsuusad.
Aga üldselt tunudb suur osa meie inimestest elavat Californias. Isegi Starshippidel pole ju roomikuid vaid pisikesed rattad :)
Metsik ummik on pisikene liialdus, muidu üldiselt nõus jah. Ma elan ca 25 km linnast väljas ja enne koroonat käisin iga päev kontoris. Kui ajastada õigesti ja logistika paigas, pole erilist ummikusistumist küll täheldanud. Muidugi erandiks on see kui kuskil avarii ja liiklus kinni läheb.
VastaKustutaSee kärumaania on kõrvaltvaatajale veider pisut, aga ma ei oska hinnata ilmselt. Siin piisab kui sajab natukene lund ja emmed pistavad karjuma foorumis, et nad ei saa käruga kelgumäele. Miks, ma tahaks küsida :) Poes märkasin titekelke küll müügil, kas need ei kannata sõbrannadega võistlust välja või mis :P
Need lisavidinad kärudel on vist lausa varustuses kaasas, hiljuti jäi silma FBs üks kärutest ja kuna üks tuttav oli kommenteerinud lõime, jäi silma.
Kui ma Tln pilte vaatasin, siis paistis, et põhihäda pole mitte sadanud lumi ise, vaid sõiduteelt kõnniteele lükatud vähemalt meetrikõrgused kõvaks külmunud hunnikud. Eriti kavalatel juhtudel oli nendega blokitud näiteks bussipeatus või ülekäigurada.
KustutaKelguga vedada on tõenäoliselt keeruline siis, kui olenevalt kinnistu omanikust vaheldub hang soolatud ja/või graniidipuruse pinnaga.
Vabalt võibki olla, et ma ummikutundlikum ja seda olen samuti märganud, et need ummikud kestavad mingi loetud aja, kui juhtud nende ajal sõitma, siis ongi hullem.
KustutaKelkude osas panin ma tähele, et osad hooldasid oma kõnnitee tõesti nii ära, et kelguga sõita ei saanud, asfalt oli väljas.
Siin on kõiki variante. Kõige ohtlikumad vast need kohad, kus ongi väga kitsuke kõnnitee, mis on nüüd hange täis.
KustutaLinnas vast jah teine lugu ja meil riigimaanteega paralleelsed tänavad kipuvad ka riigisaha töö tulemusel vallistuma, aga siin on igasugused otseteed ja võimalused, saab mõnusalt kelguga. Natuke on nendest külafoorumite postitustest õpitud abitust ka, vihjasin sellel. Palju on linnast maale kolinud inimesi ja nad on häälekad ning kohanevad aeglaselt.
KustutaMarca kirjutas aga just Tallinnast ja neid pilte vaadates on tõesti põhihäda see vallistumine. Ja linnatänaval ei ole otseteed.
KustutaLoen ja ohkan, ja lähen sõidan autoga suusatama.
VastaKustutaKui need vankri pöörlevad esirattad on normaalse suurusega ja õhkrehvidega siis lähevad läbi nii porist kui sulalumelögast, testitud. Aga noorena ja üksielades meeldis mulle see, et oli aega niisama jalutada ja uidata. Võtsin mingi suvalise suuna ja kulgesin. Oma kodulinnaosa sai läbi tatsatud ja kaugemad kandid ka. Nägi huvitavaid asju ja aju samal ajal sai igasugu mõtteid kedrata.
VastaKustutaSee, et lapsed autoga kooli viiakse on loogiline kui endal niikuinii samal ajal samas suunas minna. Eksta tiiru teha kui laps ühistranspordiga/jala ise ka saaks ei ole minu meelest mõistlik. Aga ma muidugi ei pruugi olla kõige õigem arvaja kuna elan oma linna kesklinna kandis, kust lapsukesel on kooli kõndida umbes 5 minutit ja huviringi kodust umbes 2 minutit.
Lisaks käivad need pöörlevad rattad enamasti vajadusel lukku, st ise valid, kas tahad, et käiks vasakule ja paremale ka või ainult otse.
KustutaOlen selline tüüp, kes eelistab iga ilmaga ja alati metsa või mereranda linnale - saatuse iroonia, et asun momendil mitmemiljonilinnas. Kui tahad väljas käia pole olemas nii viletsat ilma, sügavat lund või porist teed, et seda ei saaks mõnuga teha. Lihtsalt pole oskust riietust ja jalatseid valida ;) Laste trenni ajal tunde autos istuvad vanemad, ei kujuta ette, ju siis sihukesed zen kodanikud, kes muudkui mediteerivad. Ma lähen juba 5 minutit ummikus istudes närviliseks.
VastaKustutaMa olen selle postitusega kangesti nõus, v.a muidugi posti otsa kõndimine - pärast seda üht korda on paar korda äärepealt juhtunud, aga õnneks polnud neil kordadel nii palju hajevile ajavaid asjaolusid, näiteks imeilusaid noormehi, nii et napilt pääsesin.
VastaKustutaJa ma olen kõnniteel ootamatult ilmuvale autole otsa jooksnud.
A mõelge, mis veel siis saaks, kui mulle suurema kiirusega liikusvahend kätte anda! Linnast ei jääks kivi kivi peale.
Aga just sulle mõeldes ma selle "risk ei ole ka 0 muidugi" sinna ka lisasin :)
KustutaSee postitus tuli ses mõttes ka parajal ajal, et ma mõtisklesin Indigoaalase elektrijutu järel oma eluasemevalikutest. Kütte koha pealt on mul tõesti kulukam elada, aga teisest küljest oli mul omal ajal ostmiseks võimalik ainult piiratud hunnik raha välja käia. Ja mul oli tähtis kriteerium see, et ma saaks jala kesklinna ja et see võtaks vähem kui pool tundi. Sellise tingimuse juures pidi mõnest muust asjast, näiteks algusest peale sisseehitatud vannitoast loobuma, ja selle pärast on tulnud hiljem kulusid kanda. Aga teisest küljest ei ole mul auto pideva omamise kulusid ega parkimismuret.
VastaKustuta"Ma näiteks vihkan sporti. Mulle ei meeldi konkureerida ja ma ei tunne ka mõnu mingite endale seatud eesmärkide purustamisest"
VastaKustutaAmmu olen aru saanud, et mingeid tulemusi mina, harrastaja, ei hakka tegema. Ei tunne ka suurt konkureerimise himu. Ju pole sportlase vaimu.
Spordis oleks protsess oluline. Mängitakse(tegelen peamiselt pallimängudega) momentide jaoks - hea vise, löök, sööt, vaheltlõige, meeskonnatöö vms.
Reageerin siis sellele, et vihkamine on päris tugev emotsioon, ja seda ilma spordi tegemise protsessi välja toomata.
KustutaSaan aru, see konkreetne sõna tuli sinna inspireerituna ühest FB vestlusest, kus mainiti gruppi "Vihkan sporti!" Aga ju mu kergelt küüniline suhtumine sporti on tingitud koolikogemusest, kus protsess oli see viimane, mida nautida ja norm selleks, et täita.
KustutaKusjuures eesmärkide purustamine ongi selline... kahtlase väärtusega tegevus. Mina näiteks naudin eelkõige selle eesmärgi suunas töötamist, mitte niiväga selle purustamist, sest siis oleks ju kohe jälle uut eesmärki vaja.
KustutaMa pakun siia tsitaadi Jaan Taltsi elulooraamatust: “Ütleksin, et inimene suudab nii palju ja nii kaua, kuni ta usub oma võimetesse, kuni tal on elueesmärk ja kuni ta tahab selleni jõuda. Mida rohkem usku, tahtmist, mida kõrgemal siht, seda enam suudetakse. Inimene võib paljut, peaaegu kõike. Ta ei või ainult üht – järele jõuda oma järjest eemalduvatele unistustele. Seetõttu ei tunne ta ka kõige suurema triumfi hetkel täiuslikku rõõmu. Teadmine, usk: ma suudan rohkemat – see rikub ka kõige kaunima hetke täiuse. Igasugune võit on rahu ainult üürikeseks hetkeks, vaid selleks korraks.”
Nüüd tean, et sa ei salli sporti koos selle, mis mu meelest just see tuum, protsessiga. Täitsa arusaadav. Mul oli sama asi inglse keelega... Üldse ei tahtnud seal käia ja neid kõrki õpasid kuulata.
KustutaNo näed, kui erinevad on inimesed - mina näiteks ei salli niisama liikumist, mina pean ikka saavutussporti tegema - ilma ma ei hakka üldse diivani pealt püsti tõusmagi :D
VastaKustutaMa olen jälle selline, kellel vist ei olegi eesmärke vaja. On mingid asjad, mille tegemine mind niisama huvitab ja siis ma teen neid, sest huvitav on, ilma plaanita kuhugi välja jõuda, kuigi vahel kogemata jõuab. Mõnega neist käib liikumine kaasas. Umbes et tahan minna järve vaatama ja seepärast kogemata jalutan.
VastaKustutaMul sama.
KustutaTeile sobiks siis vananev šoti terjer :D
KustutaTema on mulle õpetanud, et ei ole vaja tormata punktist A punkti B. Tuleb nautida ilma, lõhnu ja vastassuunas kulgejaid. Vajadusel seista tänaval ja lihtsalt vaadelda ilma. PArim kild, mida mulle üks mööduja hiljuti ütles, oli: "vaatasin teid pikalt eemalt ja mõtlesin, et misasi see on, üldse ei liigu" :D
Kõige paremad matkad on samuti need, kus saab vahepeal kivi peale istuda, jalgu kõlgutada, võsa või lõket või merd või mägesid vahtida.
KustutaSama käib võõrastes linnades olemise kohta. Kui üks päevakorrapunkt ajab teist taga, ei ole üldse mõnus olla.
KustutaEks meile enamasti meeldib teha seda milles me head oleme ja vastupidi: oleme head selles mis meeldib. Suusatan, jooksen, teen karated, mängin arvutil sest olen keskmisest parem, oma vanusegrupis ehk isegi top 10%. Tõstab enesetunnet ja silitab egot. Ei tegele uisutamise, tõstmise, ... Ja hulga muude aladega, sest olen neis vilets. Piiratud vaba aega mõistlik kasutada tegevusteks mis pakuvad rõõmu.
VastaKustutaEesmärgid - nii ja naa, kui sean siis sellised mis jõukohased, ei viitsi mingi sekundi või sentimeetri nimel verd ninast välja punnida. No ja ei põe kui need eesmärgid saavutamata jäävad.
Ja detailid - kuidas su keha kõik meeled tegevust tajuvad, liigutusi, kasutatavaid riistu ja materjale, ruumi su ymber. Kas see on kehale leigelt meeldiv või intensiivselt nauditav (ja mõnikord lisanduvad väikesed vastikud ebameeldivused, mis lumepallina paisudes elamuse vussi keeravad) kuna see kõik on tähtis, siis olen ma protsessi nautija, keskendun ja lähen enda yritusse sygavalt sisse, tulemus pole yldse oluline 😁 ei, mis sport, täpselt niimoodi saab nt teha aiatöid, keeta suppi, kududa sokki ja mängida pille.
VastaKustutaMnjaa. Mina kõndisin lapsena kooli iga ilmaga (sest autoomanikust isal olid põhimõtted) vast alla poolteise kilomeetri, ja ma vihkasin sellest iga meetrit iga päev. Muidu kõndida meeldib hästi - samamoodi olen kõndinud hästi pikki maid, viimane kontsakõndimine oli küll mõne aasta eest, 15 km ühe päevaga mööda pikka ja peenikest Wuppertali linna Saksamaal -, sporti ei kannata silmaotsaski.
VastaKustutaPraegu sõidame tõesti kooli-tööle 30 km. Kui peaks Tartust ebasoodsa nurga alt läbi sõitma, võtaks see tipptunni ajal sama palju aega, sest tõepoolest, ummikud, oleme proovinud. Kui peaks linnas elama, kohas, kus meil eluvõimalus justnagu oleks (35 ruutmeetri peal viiekesi, aga ikkagi...), siis kooli-tööle kõndimine võtaks ikka oma kolmveerand tundi aega, sest lähemalt meile vastuvõetavat haridusasutust pole, paratamatult käiksime autoga, bussisõit on jõle... ja minul polnud lapsena oma kodu juures linnas ainsatki sõpra, kõik elasid kaugemal, mu lastel on vähemalt mets ja lõpmata suur aed ja lõpmata pikad metsarajad rattasõitudeks... Eks see ikka isikliku eelistuse küsimus on, kus ja kuidas elada. Maamajas saab juba puutassimisega õnneks üsna palju füüsilist koormust.
Ma ei oska pakkuda, millest see laste erinevus tuleb, sest mu tuttava lastel on samuti mets, aed jms, aga nad ei liigu seal iialgi. Ikka ja ainult arvuti.
KustutaTegelikult eelistavad meie lapsed praeguseks ka peamiselt arvutit, nad on suured (16,15,12), aga isegi praegu on põhimõtteliselt võimalik, et lähevad vabatahtlikult metsa vahele. Kuigi me oleme väga mittematkav perekond...
Kustuta