Elame õhust ja armastusest

Korraks nii tunduski, et minust võib saada valgustoituja. Paraku peale kolme päeva mittesöömist tuli isu tagasi. Aga armastusest tahaks ikkagi rääkida.

Isadepäev nimelt on tulemas. Mikrol tehakse miski suurüritus klassis, igal lapsel võib kohale tulla ainult üks pereliige. Kuna on isadepäev, siis arusaadavalt isa, aga seda pole viisakas välja öelda, sest eks meil siin ole ju igasuguseid imelikke peresid ka, eks. No näiteks ühel lapsel on isa surnud ja alles hiljuti oli poleemika selle üle, et teda narritakse sel põhjusel, aga ega selle pisiasja pärast siis saa kena traditsiooni katkestada. Mikrot häirib näiteks see, et ta peab ette kandma teiste laste kirjutet lauseid oma isade kohta ja ta kardab, et teda võidakse pidada lausete "Minu isa lõhnab hästi ja on rikas!" või "Minu isal on augulised püksid!" autoriks. Aww, nii nummi ja naljakas, küll need lapsed on ikka vaimukad ja vahvad! "Ja võta oma plaat suust ära, kui räägid, kõlab paremini!" olevat õpetaja ka soovitanud, selle soovituse lubasin Mikrol kukele saata põhjendusega, et "ema ei luba!". Prillidega lapsed võiks prillid eest ära võtta esinemise ajaks ja ratastooli omad püsti tõusta, oleks kõigil kenam vaadata. Ok, mis ma siin utreerin.  

L. ei taha muidugi minna, lohutasin, et ehk ei minda ikka nii melodramaatiliseks kätte, kui emadepäeval, kui kõik lapsed pidid klassi ees rääkima, kuidas nende ema on maailma parim ja kuidas nad oma ema eest elu annaks ja teda kuuni ja tagasi armastavad. Ainult Mikro ja üks tüdruk veel olid emast naljaluuletused teinud. Mäletan, kuidas ma omal ajal igasugu "Emakesele"- laulude ajal teleka eest põgeneda üritasin, sest mul oli tunne, et ema vaikides kritiseerib mind selle eest, et mina talle niisuguseid laule ei laula ega igavest armastust kinnita. Ega ma ei mäleta, et me oleks vanematega kunagi kallistanud või öelnud, et üksteist armastame. Aga  noh, siis oli teine aeg ka.

"Imäädšin, et sa päriselt räägiksid niimoodi" osatas Mikro. Ma vastasin, et tead, ilmselt enamik normaalseid inimesi päriselt räägibki niimoodi. Ütlevad iga päev üksteisele, et armastavad ja kallistavad ning musitavad käigu pealt, meie oleme imelikud ja külmad jõmikad. "Öäkk!" ütles Mikro. "Sama" vastasin mina. "Sa ju tead niisamagi, sellest ei pea rääkima!" lisas Mikro. Hea, et ma heldimusest pisarat ei poetanud, see oleks ka ilmselt "öäkk" olnud, aga tõesti, ma olen elu aeg ennast mingiks emotsionaalseks värdjaks pidanud selle pärast, aga kuna ma nüüd näen enda järeltulijas täpselt samu emotsioone ja tema oskab neid ka põhjendada - mina arvasin alati, et ma lihtsalt olengi paha laps, siis ma tahaks öelda, et inimesed on loomad ja nagu loomade kohta öeldakse - nad ei saa aru sõnadest, nad saavad aru toonist, siis mu meelest kehtib see 100% ka inimloomade kohta. Sa võid rääkida armastusest, sõprusest või õnnest, kuid sa ei saa iial teada, mida teine nende samade mõistete all mõistab, sellest kas armastab, saab muudmoodi aru. Võib-olla olen ma hoopis süüdi selles, et ka mu laps on sarnase haige maailmapildi minult saanud, aga pigem usun, et see tunnetus tuleb seest ja miskipärast muudab olemuslikult vastumeelseks ja võltsiks igasuguse armastuse avaliku avaldamise.

Rääkisime Mikroga veel sellest, kuidas muinasjuttudes printsid armuvad Lumivalgekestesse ja muudesse mimmudesse puhtalt esimesest pilgust, mille peale ta "see on ju nii pealiskaudne!" oigas. "Tere tulemast demiseksuaalide hulka!" vastasin, " aga normaalsetel inimestel see nõnda käibki - vaatad otsa ja armud ära!" Mikro ei paistnud väga uskuvat. Ma ka ei uskunud enne kui umbes 40 sain. 

Rääkides daatumitest, siis minu 15 aasta, üheksa kuu ja mõne päeva pikkune suhe on ka seni kenasti ilma selle koleda a-tähelise sõnata hakkama saanud. Meie olemegi need, kelle kohta anekdoot ütleb, et üks eestlane armastanud kord teist nõnna palju, et oleks äärepealt teisele seda öelnud. Ok, kunagi alguses oli selline juhus, et mulle tundus, et tema ütles ja siis ma pressisin omalt poolt ka, ja pärast selgus, et ma kuulsin valesti ja õudselt piinlik oli ja no nii kümme aastat hiljem me naersime selle episoodi üle. 

Aga täna sai mul töökohal 18 aastat täis. Armastus töö vastu - siinkohal vaatame slaide*!

*Vihje sellele nõukaaegsele anekdoodile, kus rahvamaja uksel on silt, et täna räägime armastusest - näidatakse ka slaide. Saal on puupüsti rahvast täis. Algab sissejuhatus: armastust on mitut liiki - on vanema ja lapse vaheline (toona muidugi sõnastuses ema ja lapse vaheline), mehe ja naise vaheline, on isamaa-armastus - siinkohal vaatame slaide!