Olen nädal aega koos nohuse lapsega kodus passinud, teed joonud, mett, küüslauku ja piima erinevates kooslustes ja kogustes näost sisse ajanud ja tulemuseks on see, et laps on siiani tatine ja mina jäin kah täna haigeks. Mis toimub nagu, tahaks küsida. Tahaks võtta kõik teod ja olukorrad ette ning välja uurida, kus täpselt ja mis valesti läks, et järgmine kord targem olla. No nagu siis kui jääd haigeks kohe peale õhukeste riietega külma käes lõdisemist. Või ei saagi asjad nii selged olla? Kõik oleks nii ilus ja lihtne kui kogu elu sedasi osadeks lahti võtta saaks - kodanik X-st sai pätt selle ja selle episoodi tõttu tema elus, oleks tal tasakaaluks olnud läbi elada selline ja selline kogemus, temast pätti tulnud ei oleks. Kui palju on kirjutatud raamatuid igasugustest hädadest ja nende põhjustest, milles on lihtne end ära tunda - ma olen selline hädavares just selle kogemuse tõttu! Ja siis loed teist raamatut ja vaatad, et äkki ma olen hädavares hoopis selle probleemi tõttu, mida siin kirjeldatakse. Kui lihtne oleks elu kui me oleks mudelid - kui teen nii, juhtub nii, kui teen naa, läheb naa. Aga peale ühe sellise seose mõjutavad meid tegelikult kümned seosed ja mitte kunagi ei saa teada, kas mingi üksik hetk võib põhjustada muudatuse kellegi elus. Põhjuste paljususe tõttu on enamikke probleeme nii keeruline lahendada ja samas ka oma vigadest õppida. Võib-olla see, mida ise veaks peame, ei olnudki viga ja õige viga jäi meil kahe silma vahele? Me võime asjatult aega kulutada vale põhjuse ravimiseks, eemaldamiseks, vältimiseks ning kukume samasse olukorda sattudes ikka sama orgi otsa. Kui ma lähen operatsioonile, siis kes kindlustab, et mul pärast parem on? Kui ma söön antidepressante, siis kes kindlustab, et see mu probleemid kaotab? Kui ma üritan vältida oma vanemate kasvatusmustrit, kes garanteerib, et minu lapsed õnnelikuks kasvavad? On väheseid õndsaid olukordi, kus põhjuse ja tagajärje seos on enam-vähem kindel a la hammas valutab, tõmbame valutava hamba välja, aga enamik probleeme jääb ikka sinna kahtluste alasse. Kogu aeg tuleb midagi valida ega ole eriti mahti kahetseda oma tehtud otsuste pärast, väga hea, et ei ole ilmselt, muidu läheks inimene päris hulluks - kui ma oleks vasaku asemel paremale pööranud, äkki siis oleks minust miljonär saanud? Aga siiski on väga inimlik küsida, et miks mina? Mida mina tegin, et see kõik minuga juhtub?
Siin tulebki vist mängu usk. Usk kas kellessegi kõrgemasse, kes on meie eest juba otsused ära teinud, usk saatusesse või usk juhusesse.
---Kui ma söön antidepressante, siis kes kindlustab, et see mu probleemid kaotab?---
VastaKustutaProbleeme ei kaota, kuid teeb perseläinud elu talumise vähemvalusaks - kõigest ongi sügav pohl :)
Kas ülemõtlemine teeb õnnelikuks?
VastaKustutaVõib valida ka lihtsalt elamise koos õigusega nn vigu teha. Tegelikult võib kõike juhtuvat võtta ka kui sedasorti kogemust, mis iseenesest pole ilmtingimata head ega halvad. Alati võib muuta suhtumist, ütlevad targad. Mitte et see alati jube kerge oleks, aga harjutatav.
Ei tee, ei tee...Huvitav jah, et ma olen pidevalt hädas selle ülemõtlemisega aga tegelikult tahaks ikka veel mõelda?
VastaKustutaMäletan, et lapsepõlves suutsin küll skeptiliselt suhtuda sõbrannade ideesse "kui tore oleks, kui saaks teada, mida teised minust seljataga räägivad". Ilmselt olin lapsena targem ega kippunud nii palju analüüsima.
Miski Sinu meeleoludest tuleb mulle tuttav ette. Võib-olla see, kui mulle keegi kunagi ütles, et vähem mõelda on parem. Ma olen seda proovinud ja mulle sobis.
VastaKustutaMinu jaoks annab parema elu keskenduda pigem sellele, kuidas teha elu sellisemaks nagu hea tundub. Nii anname väge sellele, mis meeldib, ja ei anna väge sellele, mis ei meeldi. Selgus, et mulle sobib pigem teha kui mõelda ja ma ilmselt mõtlein praegu palju vähem, pigem tunnetan või teen. See kõlab väga pragmaatiliselt muidugi. Nii ongi.
Ja häda korral kasutan pigem seda sõbrale helistamise õlekõrt. Suur osa nõuandeid ei sobi, aga mõne käest ikka idee leiab.
Aga eks igal muidugi oma tee.
Edu!