Miks osta raamatuid?

Eile alustasin ja ka lõpetasin Daki uue raamatu "Ööd kollases autos" lugemise. Ma loengi suhteliselt kiiresti ja palju, sellega seoses hakkasin mõtlema, kes küll üldse raamatuid ostab? Daki raamat on näiteks ilusas kõvas köites, kuid samas selline kiire ajaviiteraamat, mille sa korra läbi loed, kuid mis ilmselt nö klassikaks ei saa. Ma ei tee üldse seda konkreetset raamatut maha - enamus tänapäeval ilmuvaid raamatuid on sellised ja võib-olla on see minu viga, et ma raamatuid mitu korda lugeda ei viitsi - nii palju uusi raamatuid jääks ju siis lugemata. Viimane raamat, mille ma ostsin oli Mart Juure "101 Eesti muusikaalbumit", mis pigem juba aime- mitte ilukirjandus on. Varem juhtus vahel, et ostsin hetketuju ajel mõne ilukirjandusliku teose, kuid kodune raamaturiiul sai kiiresti täis. Sama lugu on ju ka plaatidega - tõmban need alati arvutisse ja kestad jäävad tuppa tolmu koguma. Vanematekodu on samuti raamatuvirnade all lookas, kuigi parim kink on raamat, ei luba mu ema enam kellelgi raamatuid kinkida...Palju mõistlikum on laenutada. Kuigi laenutamise eest saab ka kirjanik mingi kopika, siis on see ikkagi väga vähe ja kirjanduse tarbijana oleks ju ilus kirjanikke nende raamatuid ostes toetada (kuigi ega sellega vist niikuinii rikkaks saa). Milleks siis trükkida neid ilusaid kõvas köites raamatuid, mida vaid vähesed ostavad? Kui ma ise midagi avaldamiskõlblikku kirjutaksin, siis tahaksin muidugi, et mu raamat ilus ja vastupidav oleks, kuigi oleks üsna kindel, et klassikut minust ei saaks. Eks ta ole, et igaüks tahab märgi maha jätta, huvipuudus kirjutamise vastu oleks veel halvem. Ilmub ju igasuguseid raamatuid, mida rohkem on valikut, seda enam lootust leida miskit head.
Ehk oleks olukord teine kui mu elamisruum suurem oleks? Eks ole ju raamatuid täis elutuba teatud näitaja võrreldes alkoholipudelite kogu täis elutoaga (kunagi korterit vaatamas käies nägin sellist, kus originaalis raamaturiiul oli baaririiuliks muudetud). Samas on selline väljanäitus veidi "võidab see, kellel on surres rohkem asju"-hõnguline. Ääremärkusena kujutan tihti ette, milline mu kodu võiks olla ja siis ma rõhuks küll igasugu detailidele - raamatud, plaadid jne, reaalsus on aga see, et kodus valitseb kaoootiline elamisest tingitud segadus ning ruumi millegi eksponeerimiseks ei ole.
Kas ostetud raamatud ongi siis pigem mingid staatuse näitajad ja laenutatud raamatud tarbeesemed? Laenutatud raamat kui makaronid, ostetud raamat kui pasta merikarpidega? Või peaks raamatu puhul ikka sisu lugema? Kas hunnik Barbara Cartlandeid on ikka staatuse näitaja? Cartlandit vist ei ostetagi eriti - suurem osa tiraažist läheb kohe raamatukogudesse.
Minul on küll raamatud, mida ma tahaksin lugeda ja raamatud, mida ma tahaksin omada. Viimaste hulgas on lisaks vähestele minus silmis klassikalistele pärlitele ("Mees kes teadis ussisõnu" näiteks) ka suur osa ilusate piltidega muusikaajalugu käsitlevaid raamatuid. Eks enimmüüdud raamatute hulgas ole ju ka väga suur osa koka-, aiandus ja muud tarbekirjandust, mida enamasti lihtsalt kena vaadata on (ok, mõni ka kasutab neid, aga suur osa lihtsalt kujutab ette kui ilus oleks omada sellist aeda või süüa sellist kooki).