Mida teha kriitikaga?

Lugesin ükspäev ühte raamatut, see jäi mul pooleli, sest raamat oli niivõrd halb, et kui mõningaid eriti halbu kohti L.-le ette lugesin, sai ta mingi aja peale vihaseks ja küsis, miks ma oma aega sellise jama peale raiskan. Algul olin muidugi L.-i peale vihane, et ta ei jaga mu õhinat kohutavast raamatust aga hiljem jõudis kohale, et tegelikult on tal õigus ja raamat jäigi lõpuni lugemata (ma olin juba poole peal, nii et ei saa mind süüdistada raamatu hindamises kahe esimese lehekülje põhjal).
Igatahes tekkis mul otse loomulikult soov oma halba lugemiskogemust jagada ja nagu tavaliselt üritasin kõigepealt leida antud raamatu kohta erinevaid arvustusi. Eriti palju neid ei olnud ja silma hakkas see, et leitud positiivsed arvustused olid kõik sellistelt inimestelt, kelle suust seda oodata võiski ehk siis inimesed, kes eriti raamatuid ei loe ning hindavad kergemat meelelahutust - "Aga muidu raamat meeldis, väga kergesti loetav". Muidugi on kergesti loetav kui autor kasutab vaid lihtlauseid... Ma ei ole ise mingi kõrgem intellektuaal aga eks igaüks liigitab selliseid inimesi enda jaoks kuidagi. Negatiivsed arvustajad olid enam-vähem samal meelel, mis mina. Arvustuste vähesus pani mind mõtlema, et mis mõte sellisel kriitikal üldse on? Öeldes, et kellegi raamat on halb, ei taha ma haiget teha isikule, kes selle kirjutas vaid mõista anda, et raamat oli halb, kuid ilma kirjutajat haavamata seda ju teha ei saa. Eriti kui raamat on nii halb, et lausa vihaseks ajab. Samas, oma lugejaskond on ju ka sellisel, minu jaoks saastal, kirjandusel. Mina ei soovitaks inimestel seda lugeda aga äkki on see parem kui et nad üldse ei loeks? Mis läheb teistsuguse maitsega inimestele üldse korda see, mida keegi vastasleerist ütleb - ilmselgelt oleksin mina nende arvates loll. Ilmselt peaks igaüks oma liistude juurde jääma ja usaldama soovitustes vaid endale sarnase maitseeelistusega inimesi.
Aga, aga...Ja siit tuleb see, miks ma tegelikult jubedalt tahaksin öelda, et too raamat on õudne saast - aga kui ühel hetkel saab etaloniks just saast, sest vastased ei julge viisakusest midagi öelda?
Äkki ühel hetkel hakataksegi kirjanduseks pidama Facebook´is "turundatud" ja sõprade poolt haibitud pooleteise tunniga läbiloetavaid käkke, mida lugedes nõudlikumal inimesel piinlik hakkab? "Viru keskuse"-põlvkond on aga rahul, sest kalleid kaubamärke nad tunnevad ning mõistavad ka seda, mis tunne on püstolit tagataskus kandva, rikka ja salapärase mehe järele hull olla (haahaahaa). Minu jaoks on see nii kuradi igav ja arusaamatu - miks kirjeldada asju, millel sisu sees puudub? Pealiskaudsus aga pidigi ju tulevik olema: Twitter sööb välja blogid, Facebook foorumid.