neljapäev, september 23, 2010

Minu laps on ilusam kui sinu oma

Märkasin Facebookis üht reklaami, mis kutsub üles oma perest pilti tegema ja siis selle hindamiseks välja panema - kes rohkem hääli saab, võidab auhinna. Eelmiste jõulude paiku oli sarnane võistlus ka ühe raadio kodulehel, kus otsiti "jõulubeebit". Mind panevad sellised võistlused ikka hämmastama. Mu meelest oleks normaalne öelda, et kõik lapsed on ilusad ja enamik inimesi ju nii vist ka arvab. Mis vajadus on aga välja selgitada ikka see kõige ilusam? See, et võidab kõige rohkem sõpru agiteerinu, on veel teine teema. Ameerikas on need laste "talendivõistlused", kus siis lasteaiaelaisi tüdrukuid täismeigis, spraypäevituse ning kunstjuustega üksteisest matti võtma saadetakse. Tähtis on ainult võit, teise koha saanu valab tavaliselt palavaid pisaraid. Ilmselt ei leidu inimest, kes seda jama nähes vihale ei läheks (Discovery peal jookseb sellest oma seriaal Toddlers&Tiaras) aga kas ei üritata ka meil samasugust arusaama peale suruda? Rate.ee on ju juba täiesti normaalne laste üksteisehindamise portaal - sealt saad kohe teada, kas oled ilus või kole ja ka seda, et sageli määrab sinu staatuse rahakott ja pugemisoskus. Nii, vahepeal avastasin, et otse loomulikult on juba olemas ka selline "tore" koht nagu beebirate (mõistlik artikkel sel teemal EPL-s). Ma tahaks ka väga teada, et mida vanemad tahavad sellega saavutada? Ma saan aru, et igaühe jaoks on oma laps armas ja enamasti soovitakse teda ka teistele näidata aga miks ei piisa selleks oma tutvusringkonnast? Miks on vaja võistlusmomenti, hindamist? Kangesti kumab läbi arusaam lapsest kui omandist, mille "eriti hästi välja kukkumise" eest loodetakse tasu saada. No nagu kauni kodu konkursil. Ei tulda selle pealegi, et lapse enesehinnang võiks taolisest "võrdlemisest" mõjutatud saada.
Teine seletus oleks ehk viimasel ajal populaarseks saanud arvamus, et konkureerida on vaja maast madalast, sest ainult nii tagatakse lapse tulevane edu. See oli vist Tartu Lastehoiu Seltsi koduleht, kust sai lugeda, kuidas mõned vanemad samal põhjusel eelistavad suuri lasteaiarühmi väikestele hoiurühmadele. Tule taevas appi, tahaks öelda.
Kui ma oma lapse panen väikesesse hoiurühma ja hiljem Waldorfkooli, siis seda ilmselt sellepärast, et minu laps on teistega konkureerimiseks liiga inetu ja rumal???

3 kommentaari:

  1. "Kui ma oma lapse panen väikesesse hoiurühma ja hiljem Waldorfkooli, siis seda ilmselt sellepärast, et minu laps on teistega konkureerimiseks liiga inetu ja rumal???"

    Mis tähtsust sel nii väga on, mida teevad mingid loendamatud "teised"? Mitut sellist inimest Sina tead, kes oma tita kuhugi beebirate'i paneb? Mina ei tea ühtegi. (Võib-olla nad ei ütleks mulle, aga ma siiski kahtlustan, et nende kümnete seas, kellega mina lävin, selliseid ei ole.)

    Kes oled Sina? Millised on Sinu sõbrad? Sinu eelistused, väärtused, valikud?
    Miks Sa tahaks oma last panna väiksesse hoiurühma ja hiljem waldorfkooli? Tegelikult?
    (Ei pea vastama. Nagu ei pea ka hindama teiste inimete valikuid ja eelistusi. Aga võib. Kõik need on vabad valikud.)

    Jõudu ja edu!

    VastaKustuta
  2. Ramloff mainis kord väga tabavalt, et selle teiste inimeste hindamise (keegi nimetas seda vingumiseks) taga on enamasti inimese püüdlus leida endasarnase maailmavaatega inimesi.
    Mina olen lisaks veel nii sinisilmne, et üritan mõnikord ka maailma parandada...
    See küsimus waldorfkooli teemal oli küll sarkasmina mõeldud, kuigi tegelikult on mõnikord ikka väga raske vahet teha, mis on enda eelistus ja mis ühiskonna ootus/norm. Eriti kui eluaeg on kasvatatud seda teist esimesest tähtsamaks pidama.

    VastaKustuta
  3. Endasuguseid on võib-olla lihtsam leida positiivsete avaldustega: mulle meeldib see ja mina arvan nii. Välistamine ei vii ju sugugi nii kindlalt endasugustega kokku, sest teised võivad välistada teistel alustel kui ise.
    Maailma parandamiseks toimib ka minu meelest positiivne avaldus paremini. Kui see on nt eeskuju, mida teised saavad Sinu järgi teha. Mis maailmas sellest kirjatükist paremaks läheks, kui kõik kooris virisema hakkaks? Ma kahtlustan, et ikka tegu loeb.
    Ja sarkasm ka minu meelest ei saa kedagi õnnelikuks teha. Mõtlesin endamisi, et miks Sa endale vastu töötad, aga küllap on sellelgi põhjus.
    Sellised väiksed arvamused siis.
    Valgust!

    VastaKustuta