Enesetapud ja elu pärast surma

Juhtusin järjest lugema kaht üsna morbiidset raamatut - J.Eugenidese "Süütuid enesetappe" ja Sylvia Plathi "Klaaskuplit". Esimest olin kunagi ammu filmina ka näinud, film on vist raamatust populaarsemgi, aga mulle jäi tol korral sellest mulje kui ühest pikast ja ilusast kaadrist, millel aga erilist sisu ei olnud. Äkki vaatasin lihtsalt poole silmaga, sest raamatus on ikka sisu piisavalt. Ei ole lihtsalt viis ilusat õde, kes end heast peast ära tapavad. Mõlemad raamatud sellised vihmase ilma nukrameelsed lugemised. "Süütutest enesetappudest" saan ma mingi piirini aru - kui sul ikka noore inimese elu elada ei lasta, aga samal ajal keeb puberteet, ei ole erilist probleemi end ära tappa. Ma naiivselt usun, et päris paljud on selles eas kasvõi vihaga enesetapust mõelnud - et no ma näitan neile, las nutavad siis! Noor inimene ei taju oma elu pikkust ja võimalusi - tähtis on nüüd ja kohe, ka surma lõplikkus on kergelt arusaamatu ja enesetapp romantiline. Sylvia Plath on keerulisem, tema ainus romaan on suuresti autobiograafiline, käsitledes tema 20ndate eluaastate depressiooni, millest ta tookord küll välja tuli, kuid mis külastas teda fataalsel moel taas vaid mõned aastad hiljem. Huvitav on see, et mingi piirini tunnen ma end noores Sylvia Plathi(s) tegelases end pea 100% ära. Täpselt see sama "andekas tüdruk", kes võidab kooliajal erinevaid konkursse, kuid kes tegelikult ei tea, mida ta teha tahaks, või isegi teab, aga mõistab, et kõike korraga ei saa. See sama tunne, et tegelikus elus ei ole su senised talendid miskit väärt ning hoolimata ideaalidest ootab sind ees täiesti keskpärane elu. Aga ühel hetkel ei saa Sylvia (tegelane) sellega enam hakkama, ta näeb ainsa väljapääsuna enesetappu ning tunneb õudusega, et läheb hulluks. Sinnamaani mina ei jõudnud. Ma vist leppisin nagu Holden Caulfield, kelle leppimist mu kunagine kirjandusõpetaja normaalseks käitumiseks pidas ja kellele ma toona kohutavalt vastu vaielda oleks tahtnud. Kas leppimise vastandiks saabki olla vaid enesetapp? Kas ma kasvasin kuidagi endale märkamata ikkagi vähemalt selles osas suureks? Kas minu ajukeemia "sai hakkama"? Ma ei ole tegelikult kunagi mõistnud seda "ja siis sa ei suuda lihtsalt nädalate kaupa voodistki välja saada"-tunnet, sest ma olen seda ainult lühiajaliselt tundnud. Ma olen alati ära tüdinenud ja voodist välja roninud. Depressioonis inimene seda ei suutvat. Mina ei suuda mõnda muud asja. Näiteks oma emotsioone taltsutada ja nagu ma aru saan, siis võib ka see olla üks depressiooni liike. No et mulle meeldib "testida", mis siis juhtub kui ma käitun võimalikult jubedalt, et kas siis leidub ikka keegi, kes mu välja kannatab (ja sisimas ma ikka loodan, et on). Vahel ma näen õudusunenägusid, kus ma suudangi kõik sillad lõplikult põletada ja see on päris õudne. Selline vaikne allaandmine ja enesehaletsus pole üldse minu stiil. Õnneks.
Tegelikult jõudsin nende morbiidsete mõtetega üldse sinnamaani, et mis siis saab kui mulle näiteks telliskivi katuselt pähe kukub. Mu reaalne elu võib ju otsa saada, aga Internetis eksisteerin ma edasi. Jääb alles konto Facebookis, see blogi siin ja paljud muud kontod, mis kusagil olemas on. Ma ei ole kellelegi andnud volitusi neid minu surma korral sulgeda (paljud meist on, eks) ja keegi mu paroole ei tea ka. Internet pidavat selliseid "elavaid surnuid" täis olema ja üha rohkem neid tekib. Eks mingi aja järel kindlasti osa kontosid kustub, aga on ka nö mälestusprofiile, mida kellegi sõbrad-sugulased üleval peavad. Kes see päris surnuaial ikka viitsib käia. Kui kunagi sai arutatud, et kuna inimene veedab enamuse oma elust tööl, siis peaksid just töökaaslased olema need, kes su matuseeelistustest teaksid, kuid kas tegelikult pole tõsi see, et suurima osa oma elust veedab tänapäeva inimene hoopis Internetis? Kas peaks mingi üleandmisakti tegema - et ava see ümbrik minu surma korral, siin on mu fesari parool, kirjuta staatusesse "on surnud ja tunneb end suurepäraselt"?