Eile oleksin ma äärepealt esimest korda elus kahetsenud, et mul lube pole, aga õnneks tuletas L. mulle meelde, et ka taksoga saab randa minna. Mis on otse loomulikult palju glamuursem kui oma autoga saabuda, seega lubade tegemine jääb ära. Kui ma olin aga lõpuks ometi uinunud peale kõigi logistiliste lahenduste peas läbi mõtlemist - kaks last, kellest üks ei kavatsegi kõndima hakata ja teisest pole lihtsalt mingit abi, miljon asja jne, ärkasin selle peale, et Mikro undas oma voodis, mida ta tavaliselt ei tee, sest mul on õnn omada kahte ideaalselt magavat last. Ja param-paraa - tüübil nina lörises ja ihu oli üleni kuum. Keset kuumalainet, keset kuramuse juulikuud! Punk'n'Rolli nädalavahetuse eel! Lihtsalt imeline. Tegelikult oli Mini kah tatine, aga tema on juba piisavalt suur, et sellest mitte hoolida ning ma eeldasin, et tegemist on kas konditsioneerikülmetuse või sellega, et ta 16-kraadises merevees kõhutas. Aga nagu ma aru olen saanud, siis sellist asja nagu külmetus olemas ei ole, tatitõbi tuleb ikka mingist viirusest. Taaskord sai see tõestatud. Lapsevanemana olen selliste üllatustega muidugi juba harjunud. Ma ise jäin ka üheksal juhul kümnest haigeks just enne seda kui kuhugi minek oli. Juhuslikkuse teooria järgi on konks muidugi selles, et eks neid minekuid oli ikka tihti ning seesugused kokkusattumused jäävad kergemini meelde.
Muidugi on ka tööd nagu muda, nagu alati ainult meie ettevõttes suveajal kui kõik teised normaalsed inimesed puhkavad. Tõmban aga kardinad ette ja teen tööd. Laulupeol ka ei käinud. Puhkuseni on kolm nädalat. Küll selleks ajaks jõuab ilm külmaks minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar