Hakkab pihta, üks töö ajab teist taga ja puhata üldse ei saa. Ma lubasin selle nädala jooksul ühe kodulehe valmis teha. Kodulehe. Mina. Ma ükskord ühe koolis tegin. Mitu aastat tagasi. Tahtsin täna siis pihta hakata, aga mu "päristööl" oli SOS olukord ja pidin seal neid veidi aitama ja nüüd ongi juba kell nii palju, et minu päeva viljakas osa on möödas. Kuskil isegi uuriti, et peale kella 14 juhtub see enamiku inimestega. Kahe päevaga ju ometi jõuab kodulehe valmis teha...
Tegelikult tahtsin jälle ennast kiita nagu tavaliselt. Nimelt sattusin eile lugema üht lugu, kus naisinimene rapsis mingite koledate destruktiivsete meessuhete vahel, tervis oli tal ka halb ja bioloogiline kell tiksus. Masendusest rohkem ei lugenud, sest tundsin kui jube see on ja kui õnnelik ma pean olema, et mul selline elu ei ole. Viimasel ajal muud ei olegi kui destruktiivsed meessuhted igalpool. Et see nagu ongi norm. Ma muide suhtlen oma eksidega ja mõni on sellepärast silmi pööritanud ka, justkui oleksin ma ebanormaalne. Isegi vanemad inimesed on leidnud, et see on lugupidamatu mu praeguse suhte suhtes. Mitte, et ma päevad läbi eksidega kohvikuidpidi tormaks, aga ma üldiselt tean, mis nende elus toimub ja tähtpäevadel soovin õnne ning poes kohtudes ütlen tere. Palju õigem oleks ekse vihata. Ma olen muidugi selline õudne inimene ka, et ise olen kõik lahkuminekud põhjustanud - eksid peaks mind vihkama, mitte mina neid. Minu esimene eks tegelikult minuga ei suhtle ka ja tema on ainus, kes ise mu maha jättis, aga ei suhtle ta minuga seetõttu, et keegi pidas vajalikuks minu nime all esinedes tema uut elukaaslast sõimata. Mina see ei olnud, aga eks väga ei uskunud. Ei teagi, kas tõesti oli mõni omaarust heatahtlik sõbranna või siis on see täielikult väljamõeldud lugu, et oleks põhjust mind vihata. Igasugu suhtedraamade puhul panevadki mind sellised väljamõeldud lood alati kõige rohkem imestama - et ilmuvad välja mingid inimesed, kes teavad raudkindlalt, kuidas sa oled endine narkomaanist prostituut ja su mees petab sind Säästumarketi taga (ei ole õnneks minuga juhtunud aga no minge vaadake kasvõi Perekooli ja otsige mõni teema mingi kodumaise kuulsuse kohta). Mis on nende inimeste motivatsioon? Tõmmata "sensatsioonilise paljastusega" endale hetkeks tähelepanu? Aga mis edasi? Ega muidugi keegi neid "fakte" hiljem kontrollida ei saa ja laimu vastu kohtusse minna kah enamik ei viitsi. Kui järele mõelda, siis tekivad sellised lood ilmselt üsna lihtsalt - keegi teab kedagi, kes ükskord nägi sind baaris - käis baaris, järelikult jõi - jõi, järelikult hiljem laaberdas kuskil - ja nii kui veidigi tuntuks saad, tuleb keegi välja jutuga, et teab, kuidas sa omal ajal kohalikus baaris täis peaga kakerdasid, mis sest, et sa viibisid seal ehk ühe korra oma vanaisa peiedel. Ja võib-olla teadlikult ei valetatagi - mälu ju moonutab fakte ja inimesed usuvad seda, mida uskuda tahavad. Nii on jube kerge kogemata mingi skandaali keskele sattuda. Väiksena ma mõtlesin, kui tore oleks teada, mida inimesed sinust tegelikult mõtlevad - praegu oleks see vist päris hirmus teadmine, sest pilt kellestki koosneb tahes tahtmata vaid väikestest infokildudest konkreetse inimese kohta, mis on aga segatud palju suurema infohulgaga, millega interpreteerija elus kokku on puutunud. Kui sellel inimesel on näiteks ebameeldivad kogemused punapeadega ja sa juhtud seda olema, siis saab sellest ebameeldivast kogemusest kohe ka osa sinu identiteedist, kuigi see sind absoluutselt ei puuduta. Kui paljudele inimestele mina olen vale pilguga otsa vaadanud, vale välimusega olnud või valet juttu suust välja ajanud? Kõik nad on minu potentsiaalsed vihkajad! Ilma pealiskaudsete üldistusteta on ka raske elada - me ei suuda iialgi kõiki ja kõike sügavuti tundma õppida. Aga ikkagi, miks vihata ekse? Pigem on see viha enda vastu, et sa kohe alguses mölakat ära ei tundnud. Inimeste suurde muutumisvõimesse ma väga ei usu, kõik, mis kunagi avaldub, on varem kusagil olemas. See kõlas nüüd diibilt.
Üks asi on muutumisvõime, teine asi on loomulik areng. No nagu "Kellavärgiga apelsinis" - ega ta ei olnud hiljem rahulik ainult seetõttu, et ta kartis noori ja tugevaid, vaid ta oli vahepeal lihtsalt arenenud ka.
VastaKustutaÜldiselt on osad eksid ju teismeeast või 20ndate algusest - inimeste aju areneb erineva kiirusega ja mõnel näiteks areneb empaatiavõime välja alles 20ndate keskpaigaks. Mis tähendab, et mõni, kes gümnaasiumis oli värdjas, ongi elu lõpuni värdjas (kes ehk oskab seda paremini varjata, kui vajalikuks peab), aga mõnel lihtsalt on hilisem areng ja temast saab hiljem hea abikaasa, armastav isa, tore sõber jne. Ka enesekontroll võib alles 20ndate teises pooles "valmis saada" jne. Selles mõttes noored inimesed muutuvad küll üsna palju.
Teiseks muidugi elu õpetab. Mina olen näiteks tunduvalt küünilisem. 16aastaselt olin ma enda meelest pea-aegu hipi (hipid ise nutaksid seda kuuldes, nii et okei, õelavõitu hipi), praegu olen nii küüniline, kui olla annab. Õel mõrd. Kolmandaks süvenevad need jooned, mida elu laseb süvendada - mõnest saab järjest rohkem printsess, sest elu on näidanud, et ripsmete välgutamisest on kasu (ja kui järsku mees ära läheb, on jama, kui pole kohe uut inimest võtta, kes selle peale jookseks), mõnest saab järjest kangekaelsem isetegija, kes ühel hetkel on konfliktis, kui kaaslane leiab, et lase end nüüd nunnutada ka. Sellised harjumused on nii suured, et mõjutavad ka iseloomu, mõjutavad tegelikult pea iga elu osa.
Aga mina saan ka eksidega normaalselt läbi ja üllatun enamasti, kui inimesed küsivad, miks või kuidas. Pole nagu põhjust lihtsalt halvasti läbi saada, mis me ikka üksteist vihkame. :D Kui mõni neist oleks minu tagant varastanud, mu riided puruks lõiganud, teleka aknast alla visanud vms, siis oleks teine asi, aga kui kaks inimest taipavad, et no ei tule midagi sellest asjast, mille peale sa seal siis vihastad.
Muide, see võib ka osaliselt selgitada, miks nii paljud hülgavad 20ndate lõpus/30ndate alguses oma pere, sest leiavad, et JUST NÜÜD on nad tõelise armastuse leidnud - varem nad lihtsalt ei teadnud, mida nad tahavad. Või teadsid, aga see on aja jooksul muutunud, sest nemad ise on muutunud. Noh ja kolmas variant on muidugi traditsiooniline "kümme aastat olen sama asja teinud, kopp on ees". http://online.wsj.com/news/articles/SB10000872396390443713704577601532208760746
VastaKustutaLoomulikku arengusse usun mina ka, aga ma ei ole kohanud kedagi, kes näiteks ühes suhtes oleks naise tagant varastanud, riided põlema pannud jne ning järgmises imeline rahulik kaaslane olnud.
VastaKustutaSee 20ndate lõpu "kriis" oli vist mul ka, hea vähemalt, et lapsi selleks ajaks ei olnud, aga tõesti, ma olin justkui välja mõelnud, mida ma saada tahan ja tundus, et ma tolles eelmises suhtes seda ei saanud. Hiljem muidugi selgus, et see ei sõltunud sugugi teisest poolest vaid pigem ikka minust endast ja ilmselt poleks suurt vahet olnud, kui oleksin ka eelmisse suhtesse jäänud. Ses osas mina kipun küll erinevates suhetes sarnaseid vigu tegema ja ilmselt ka sarnaseid kaaslasi endale valima.
Noh, mul endal on mõnigi viga, mida ma olen endale ainult ühe korra lubanud. Sellest õppinud ja seda enam mitte kunagi korranud. Tollal polnud internet nii levinud ja olin alaealine ja üldiselt inimesed ei tea, aga kurb oleks, kui mind täna teismeea vigade põhjal hinnataks. Riideid päris põlema ei pannud, aga näiteks ühte boyfriendi olen tooliga visanud - kohe sain aru, et ei ole normaalne, ja kuigi olen edaspidi ka kordades rohkem vihastanud, ei ole ma IIAL endale enam sellist käitumist lubanud. Kui oleks sisseharjunud muster, siis seda oleks ilmselt raskem muuta.
VastaKustutaAga üldises plaanis olen ma sinuga nõus. Ei võtaks endale meest, kes on eelmist naist peksnud või olemasolevatele lastele elatist ei maksa, sest ilmselt on rahaplaneerimisoskus (ja vajaduste hierarhia teemal laste toit, mehe trenn) ning anger management (ma ise vihkan inimesi, kes eesti keelt nii räägivad, aga ei tule eestikeelset väljendit) üsna kindlalt väljakujunenud tunnused.
Ja nõus olen ka selles osas, et mulle endalegi tundus abielu lõpus, et meest annaks nii mitmeski minu veas süüdistada. Tegelikult on elus ikka nii, et kes see tegi - ise tegi. St mees võib küll lohe olla, aga see ei tähenda, et see tema süü oleks, kui mina ka tuld purskan, see on ikka minu enda oma. Eriti, kui see tuli ka üksi elades välja kipub tungima. Selles mõttes ma ei kahetse, et üksi elamine on sundinud mind mõnda viga tunnistama ja sellega tegelema. Tuleb ilmselt kasuks.